Ameeriklane Robert Oetjen (35), kellel Eestisse saabudes oli siinsest keelest sõnavaras vaid “komm”, rääkis juba aasta pärast vabalt aktsendita eesti keelt ja teeb paljudele eestlastele silmad ette oma uue kodumaa kaunite paikade tundmisel.

“Nojaa, kui olin aasta Elvas elanud ja töötanud, petsin ma oma keeleoskusega kohalikud ära ja paljud ei uskunudki, et olen Ameerikast,” pajatab avala olemisega Robert Oetjen. “Jalutasin oma teisel Eesti suvel koos külla sõitnud isaga Kuressaare rannas ja sealne turismitalu näitsik ei uskunud, et ma polegi eestlane.”

Koolipoisil oma firma

New Yorgist põhja pool Uus-Inglismaal Connecticuti osariigis New Havenis tüüpilises Ameerika keskklassi inseneriperes sündinud Robertit köitsid lapsest saati sport ja loodus.

“Kasvasin koos õe Marielle’iga, kellele meeldis palju lugeda. Mina tahtsin aga sportida. Mängisin himuga pesapalli, ameerika jalgpalli ja hokit, sõitsin ratta ja rulluiskudega.” Kooliajal viisid teda ujumisvõistlused reisidele teistesse osariikidesse. Esimesil kooliaastail innustus Robert ka kunstist, eriti põnevad olid aga poisile looduslaagrid.

Ema tööga seoses kolis pere väikesesse Westbrucki. “Elasime vaikses rohelises kohas oma majas. Ookeanini oli vaid kolm kilomeetrit.” Seal uitas ta sageli jõeäärsetel luhtadel ja metsas ning õngitses koos sõpradega sillalt kala või kihutas rattaga ookeani äärde jälgima tõuse ja mõõnu.

Harrastusteks teenis poiss juba 12-selt ise raha. Algul kutsus üks vanapaar ta appi muru niitma. Koos sõbraga suvevaheaegadel kodulinnas eramute ümbrust hooldanud Robertil oli 15-aastaselt oma 30 kliendiga firma. Lisaks aasta ringi restoranides nõudepesija ja koka abina teenitud raha kulus Robertil nii rataste ostuks kui ka sõpradega Colorado talikuurordis slaalomit sõites. Rohkesti aega kulus ka korvpalli- ja tenniseväljakuil.

Pärast keskkooli lõpetamist pidas Robert loogiliseks õpinguid ülikoolis. “Vanemad lahutasid. Olin 17 ja tahtsin minna kodust võimalikult kaugele, et olla omaette.” Nii hakkas ta kodust pooleteise tuhande kilomeetri kaugusel mainekas Indiana ülikoolis ajalugu ja kirjandust õppima.

Tudengipõlves teenis ta leiba golfiväljakut hooldades ja ülikooli restoranis nõusid pestes ja omlette küpsetades. Rattavõistlustele sõitudeks sai ülikooli võistkonda kuulunud Robert lisaraha sageli doonorina verd andes.

Ratturikarjääri katkestas ebaõnn. Ühel suvevaheajal mägirattatrennis kukkudes purunes ratta raam, samal suvel viis varas kodulinna restorani juurest, kus Robert parasjagu töötas, tema 850-dollarilise 12 käiguga maanteeratta Cannondale. “Olin nördinud. Uute rataste ostmiseks polnud raha.” Sporti nautiv noormees hakkas käima jooksutrennis.

Kus kuradi kohas Eesti on?

Kahekümneselt hakkas Robert aktiivselt otsima võimalusi minna Ameerikast väljapoole. Ta polnud rahul tüüpilise Ameerika eluga, seal vohava materialismiga. “Elu ülikoolis, kus korporandid, rikaste vanemate hellitatud võsukesed, meeletult pidutsesid, mulle eriti ei meeldinud. Nemad nautisid kerget elu, mina olin harjunud rohkem tööd tegema. Viimasel õppeaastal teadsin, et minust ei saa akadeemilist inimest, ja rutiinsele koolitööle minna polnud ka soovi.”

Peast käis läbi ka mõte jätkata rattasporti kusagil Euroopas. “Eks see mõte oli natuke kiiksuga. Euroopas on rattasõidu tase tugevam kui USAs.”

Robert tahtis vaadata maailma, kuid ei teadnud, millest elama hakata. Siis tuli sõber lagedale mõttega liituda Ameerika Rahukorpusega. 1991. aasta jõulude eel korpusse arvatuna uskus ta, et läheb mõnda Aafrika riiki. Ent soojal kevadõhtul 7. aprillil 1992 leidis 21-aastane Robert postkastist kirja, milles sooviti õnne esimesse Eestisse (Baltikumi) lähetatavasse rühma pääsemise puhul. Hajevil noormees tuiskas sõbra juurde otsima atlasest, “kus kuradi kohas see Eesti on”.

Päev hiljem läks ta ülikooli Baltikumi kohta infot otsima ja sai kokku soome-ugri keelte professori Toivo Rauniga. Raun andis Robertile enda kirjutatud raamatu Eesti kohta ja saatis ta raamatukokku eesti keele õpikute järele. “Viskasin õpikud kõrvale, sest keel tundus raske. Lohutasin end, et küll ma kohapeal õpin.”

“Ameerikas räägiti minu kooliajal Venemaast kui koledast maast, kus kõik inimesed elavad hirmu all,” meenutab Robert. “Venemaa on suur punane jõud, kes soovib USA-le halba. Baltikumi käsitleti Venemaa osana.”

Robert mäletab, et teda Tallinnas vastu võtnud peret esindas T-särgis ja nahkpükstes jutukas ja sõbralik pikajuukseline hevimetallinooruk Mart Kalvet (tänane filmispets). “Eestis oli põnev aeg. Tulekul oli oma raha, poed olid tühjad.” Robert mäletab, et 20. juuni õhtupoolikul müüdi Tallinna Raekoja platsil juba uut Eesti raha. Tema sai 10 dollari eest 100 krooni, et juua koos eestlastest sõpradega õlut.

Juuli alguses 11-kroonise bussipiletiga Tallinnast Elvasse sõitnud Robert sai peavarju ilusas suures eramus, mille peremees Andres Muru külalise kohe sauna kutsus.

“Elva keskkoolis anti mulle vanemate klasside õpilased, kes paremini keelt oskasid. Sain 900 krooni palka,” meenutab Robert oma esimest Elva-aastat. “Harjusin eesti toiduga. Kana tegi pererahvas võrratult hästi. Peres elades õppisin eesti keelt, õhtuti käisin jooksmas ja kirjutasin kodustele pikki kirju.”

Oli olümpiasuvi ja Barcelonast kullaga naasnud Erika Salumäe istutas Elvasse männi. Robert sai siis tuttavaks treener Jüri Kalmusega, kes andis talle treenimiseks ratta. Järgnesid rattarallid ja mõned võistlused. Jänkimaine mees proovis ka laskesuusatamist.

Mõte USAsse naasta tekitas ängi

Ameerikas sündinud ja kasvanud hollandipärase nimega Robert Oetjeni juured on Euroopas. Ema Margueriete esivanemad on USA-sse emigreerunud Euroopast. Isapoolne vanaisa Gustav elas Hollandi piiri lähedal Saksamaal ja teenis Esimeses maailmasõjas lendurina.

“Vanaisale ei sobinud Hitleri vaated, ta emigreerus USA-sse ja loobus oma rahvusest. Andeka rõivadisainerina töötanud taat ei rääkinud enda ega vanaema Heleni päritolust paljut,” selgitab passis Robert Gustav Oetjeni nime kandev ameeriklane.

Roberti hinge tükkis tusk, kui ta mõtles, et peab pärast teist tööaastat Eestis tagasi sünnimaale sõitma. “Küsisin endalt, mida hakkan seal tegema, akadeemiline karjäär mind ei huvitanud.”
1993. aasta jõulude ajal sõitis ta koos vabatahtlikuna töötanud Anniega Saksamaale Heidelbergi külla neiu sugulastele, kes töötasid USA sõjaväeosas. ”See elu nn Väike-Ameerikas, müüride vahel, kus valitses meeletu tarbimiskultuur, oli mulle vastukarva, tekitas masendust ja kinnitas veendumust, et ma ei taha minna tagasi Ameerikasse.”

Rattasporti harrastav Robert oli kojusõiduks ostnud ratta Marin. “Mul oli kavas sõita Tartust rattaga läbi Euroopa ja sealt lennata Ameerikasse. Sättisin kojusõidu nii, et saaksin vaadata Tour de France’i,” avalikustab Robert naeru tagasi hoides oma plaanid, mis saatuse juhituna ei realiseerunudki.

Hajevil mõtetega sõitis Robert koos teiste välismaa noortega jaanuaris 1994 Võrumaale Ruusmäe kanti talumajja keele- ja suusalaagrisse. “Sõitsime läbi imelise Haanjamaa. Ilus valge lumi, lummav mets, sood. Mind valdas nukrus. Kuhu ma siit ilusast kohast küll ära lähen?”

Robert nautis vaikust ja tarelõhnu ning pani saabumispäeva lõuna ajal suusad alla. “Läksime koos eesti noortega suusatama. Minust eespool liikus nõtke neiu. Tüdruk oli nii lihtne ja vaba, ülimalt vaba. Tal polnud viimase peal riietust, suusariided oli enda õmmeldud. Õhtul saunas sain teada, et ta nimi on Tiina Külm ja geoloogiks õppinud neiu töötab Võru maavalitsuse keskkonnateenistuses. Hakkasime kaarte ja kirju vahetama.” Robert tundis, kuidas kohtumine Võrumaa neiuga pani tal südame ärevalt tuksuma.

“Meil oli seal talus väike ootusärevus, sest keeleõppeks olid külla tulnud välismaalased. Robert rääkis hästi eesti keelt, barjäär sulas. Ta oli väga sümpaatne,” mäletab Tiina esmakohtumist Robertiga Haanjas.

Lihtne Võrumaa neiu murdis südame

Armunud Robert hakkas otsima võimalusi, kuhu jääda pärast vabatahtliku lepingu lõppemist Eestis tööle. Loodusteadlane Rein Kuresoo pakkus talle tööd rahvusvaheliste projektide koostamisel. Robert soetas endale 1900 dollari eest hõbehalli pruugitud Audi ja üüris Tartusse Annelinna korteri.

MTÜs Põhjakotkas oli tema töö algul projektipõhine. Alam-Pedja looduskaitseala projektidega seotuna sõitis ta 1994. aasta suvel Matsallu, et uurida, kuidas seal on korraldatud luhtade niitmine. “Eesti loodus on imeline, selline inimsõbralik ja kodune. USAs on kõrged mäed, ilusad võimsad kanjonid, aga see on külm ilu. Inimesel pole seal kohta, ta ei ela koos sellega.”

1995. aasta kevad oli ameeriklasele Eestis siiski murelik. Ühel soojal maihommikul valmistus Robert autoga Annelinnast Alam-Pedjale sõitma. Öösel olid aga vargad auto viinud ja politsei pole kurikaelu ega Audit seni tabanud.

“Mul oli tööga probleeme, sest projekte polnud pidevalt. Mu peas keerles mõte, kas Tiina ikka jääb välismaalasega, kel pole suurt ja kindlat sissetulekut ja kes pealegi on jalamees. Hinges oli kõhklusi,” raputab Robert läbielatule mõeldes pead.

Ent Tiina oli ilusa looduse kõrval peamine põhjus, et jääda Eestisse, tunnistab ta. Tasapisi hakkas Robert hääletades Võrust Tiina juurde Väimelasse aru saama ka võru keelest, “mis oli justkui eesti keel ja teisalt jälle polnud.”

Pulmad Vastseliinast pärit Tiinaga peeti kümne aasta eest kadripäeval väheste lähedastega koos Leigo talus. Robert ostis Elvasse tollal veel soodsa hinna eest korteri. Järgmisel aastal sündis perre poeg Jakob ja neli aastat hiljem tütar Stella. “Jakob on kõva spordipoiss, jookseb väledalt,” märgib Robert, kes on nüüd Alam-Pedja loodukaitseühingu MTÜ Põhjakotkas juhataja. Alam-Pedja tundmaõppimisest võib ta rääkida tundide viisi.

Elektrita maamaja

Robert Oetjen ütleb end olevat vähenõudlik. “Olin Ameerikas harjunud süüa tegema. Siin on küll köögis enamasti Tiina. Võiksin küll vahel teha vürtsikaid ameerikapäraseid sööke,” naerab hapukapsaid ja seapraadi hindav Robert.

Pere on soetanud Elvast mõnekümne kilomeetri kaugusele Valgamaale talumaja. “Mulle meeldib väga eesti saun. Maakodus, kus pole elektritki, on ehtne puuküttega saun. Käime talus tihti. Mu huvi looduse vastu süveneb aina rohkem.” Lõuna-Eestis elades on Robert märganud, et looduslähedase eluviisiga inimesed on palju siiramad ja avatumad.

Pooleteise aasta eest kolis Eestisse Roberti ema, kes noorena oli samuti unistanud elust väljaspool Ameerikat. Oma ühetoalises korteris Elva mändide all õpib ta pensionipõlves eesti keelt ja kirjutab lugusid ingliskeelsele turismiajakirjale.

Eelmisel suvel käis Robert Tallinnas üldtantsupeol – mitte paduvihmas tribüünil istumas, vaid ise tantsimas. Juba vallalisena oli teda võlunud eesti rahvatants. Tollal tantsis Robert Elva segarühmas. Nüüd tantsib ta koos Tiinaga Konguta segarühmas.

Robert on märganud Eesti ühiskonnas toimuvaid muutusi. “Paraku on arutuks muutunud bürokraatia. Ametnikud on inimkauged ja eeldavad, et kõik on pätid ja tahavad petta. Kontrolle on palju ja usaldamatus inimeste vahel väga suur. Hoolimatus ja enesekeskus on mühinal tekkinud. Inimväärtusi ei peeta miskiks. See kõik on väga haige nähtus siin.”

Robert sõnab murelikult, et elu ei peaks olema nii raske, et inimesed peaksid pidevalt millegagi võitlema, teistele risti vastu töötama. Bürokraatia näiteks toob ta selle, et USA kodakondsuse tõttu ei saa ta Euroopa Liidu määruste kohaselt olla ekspert rahvusvahelistes loodusprojektides.
5. novembril 35-seks saanud Robert soovib kutsuda sõbrad-lähedased kuhugi kaunisse turismitallu, et tähistada novembris oma kümnendat pulmapäeva. “Ma olen siin elades täiskasvanuks saanud ja elan toredat pereelu,” võtab ta kokku Eestis elatud 13 aastat.

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07