Küsitlus

Kas külastad sel suvel Eestimaa suvelavastusi?

Kaitseväkke astunud tüdrukud raskusi ei karda

Foto: Maria Gonjak

Möödunud nädalal asus Kuperjanovi jalaväepataljonis koos noormeestega vabatahtlikult aega teenima viis tütarlast, kes ajateenistuses näevad head moodust enese proovilepanekuks ning ühtlasi tulevikuplaanide paikapanemiseks.

LõunaLeht kohtus nelja ajateenistusse astunud neiuga eelmise nädala kolmapäeval, mil tõeline sõdurielu polnud veel alanud. Seltskonna viies liige oli parajasti vormi kätte saamas ning tema muljed jäid seetõttu kuulmata.

Kõik neli neidu kinnitasid, et otsus vabatahtlikult aega teenima tulla ei olnud mitte uitmõte, vaid hoolikalt läbi mõeldud. Cätlin Petersoni (20) sõnul oli see mõte tal meeles mõlkunud juba põhikoolist saati ja kuuldes, et naistel on see võimalus olemas, oli rõõm suur. „Ühe aasta võtsin küll mõtlemisaega, aga siis ikkagi tulin,“ ütles ta.

Seltskonnaga äsja liitunud Kristyna Kokk (21) kinnitas, et kaitsevägi on just see, millega ta tahab oma elu siduda. „Ma olen nii kaua teadnud, et seda ma teha tahan, ja terve elu kaitseväeelu pealt näinud. Minu jaoks on see üks ja õige ja ainus tee,“ ütles ta veendunult. Kristyna on juba praegu kaitseliidu tegevliige ning osalenud mitmetel kursustel.

Seltskonna pesamuna Ave-Triin Tolk (19) arvas, et ajateenistusse tulemine on loogiline samm, kuna pärast seda on tal plaanis kandideerida sõjakooli ning ka edaspidi kaitseväes töötada. Sama plaan on Kaisa Rebasel (26), kes on juba omandanud füsioterapeudi kutse ning sellel alal ka töötanud. „Enne ma töötasin füsioterapeudina kliinikus, aga see töö tundus mulle lihtsalt väga uimane ja üksluine ning peale kõige muu veel sisetingimustes. Ma tahtsin midagi enda isikuomadustega sobivamat,“ rääkis ta.

Pooled tuttavad kadusid
Ka Kaisa sõbrad olid nõus, et aktiivselt orienteerumisega tegelenud neiule võiks ajateenistus sobida paremini, ning toetasid teda igati. Paraku polnud ema suhtumine nii rahulik. „Pärast seda, kui ta teada sai, ei suhelnud ta minuga esimesed kaks nädalat üldse,“ meenutas Kaisa. Kuid ema süda on ju teada ning leppimine ei lasknud end kaua oodata. Praegu on neiu ema olukorraga väga rahul.

Ka teiste neidude peredele ei tulnud tütre otsus kaitseväkke minna just rõõmusõnumina. Cätlini peres avaldas kõige ägedamat vastuseisu vanaema, kes öelnud selge sõnaga, et tüdruk rikub nüüd oma elu ära ja niikuinii ta sellest midagi kasulikku ei saa. „Aga mina arvan küll, et miks mitte proovida ja oma ellu midagi huvitavat tuua,“ sõnas Cätlin.

Ka Cätlini isa ei võtud uudist vastu just hõisates, vaid eelistas mõnda aega hoopis vaikida. „Kui ma ära läksin, siis ta ütles, et olen tubli, et lähen, ja muud midagi. Ma ei saanudki aru, kas tal oli hea meel, et ma lähen,“ arutles neiu. Tema ema teadis tütre otsusest juba ammu ning oli sellega rahul. „Tema oli täiesti nõus. Ütles, et mine proovi ära ja räägi kõigile muljeid.“ Sõbrad olnud esialgu üllatunud, kuid valdavalt toetavad.

Kristyna rääkis, et tema kaitseväelasest isa üritas teda esialgu ümber veenda ning ema oli uudist kuuldes suisa šokis, kuid nähes, et tütrel on tõsi taga, tuli sellega leppida ning tütar saadeti ära pigem rõõmsate nägudega. Hoopis üllatav oli aga Kristyna sõprade reaktsioon uudisele: neiu sõnul kadus tal koos sellega pool tutvusringkonnast. „Arvasid millegipärast, et kuna see ei ole naiste ala, siis parem üldse mitte suhelda,“ oli neiu nõutu.

Ave-Triinu pere leppis aga tütre otsusega kiiresti, sest oli näha, et tüdruk ümber ei mõtle. „Eks nad olid alguses üllatunud, aga nad teavad, et kui ma midagi ette võtan, siis nii jääb,“ märkis Ave-Triin.

Alustatu tuleb lõpuni viia
Möödunud nädalal ei olnud tõeline sõdurielu veel alanud. Kaisa ja Cätlini sõnul on päevi sisustatud peamiselt ootamisega, kuid vaikselt on tutvutud ka ümbrusega ning trenni tehtud. „Hommikul käisime väiksel jooksul ja siis kätekõverdused. Hommikune trenn nagu ikka. Siis soengud ja voodid korda ning enne söömist uuesti kätekõverdused, et isu ikka hea oleks,“ kirjeldas Cätlin seniseid päevi ning lisas, et voodite tegemise kord on üsna keeruline.

Hirmu eesootava aja ees pole aga kellelgi. Kaisa ei usu, et metsarännakud oleksid raskemad kui näiteks füüsiliselt üsna kurnavad orienteerumismatkad. „Eks nad valmistavad meid ette ka ja kohe varustusega metsa ei saada,“ arvas ta.

Lõuna kaitseringkonna teabeohvitser nooremleitnant Jaanika Ojakõiv kinnitas, et füüsilistes testides noormeestega võrdseid tulemusi tüdrukutelt ei oodata. „Meestel on ikka teine skaala kui tüdrukutel ja vanusest oleneb see ka,“ selgitas ta.

Kristyna on kursis, et uue seaduse järgi on esimese kolme kuu jooksul võimalik alustatud teekond pooleli jätta ning tagasi tavaellu suunduda, kuid pärast selle aja möödumist on neidudel kohustus läbida terve teenistus. Praegu pole neil loobumismõtteid pähegi tulnud. „Kui juba alustatud sai, siis ikka lõpuni,“ lausus Cätlin.

Ehkki neidude soov ajateenistusse tulla oli vankumatu, tunnistasid Kaisa ja Ave-Triin, et teenistuse läbimisel saadud kogemus aitab edasised valikud paremini paika panna. „Ma loodan, et ma saan siin teada, kas see on ikka minu ala ja kas ma tahan seda elu lõpuni teha,“ ütles Ave-Triin. Cätlinile tähendab ajateenistus ennekõike enese proovilepanemist.

Kahtlus, et rohelaigulistes vormides neiud võiks olla kuidagi vähem naiselikud kui nende sookaaslased, hajub kohe, kui läheb pildistamiseks. Justkui möödaminnes sätitakse hoolikalt mütsi alt paistvaid juuksesalke, peegliks lähedal seisva auto aken.
 

 

Autor: MARIA GONJAK
Viimati muudetud: 11/07/2013 11:25:26

Lisa kommentaar