Foto: Urmas Paidre

Teisipäeval kogunes ligi 200 võru- ja põlvamaalast Võru raudteejaama juurde, et meenutada teist suurküüditamist ehk märtsiküüditamist, millest samal päeval möödus 65 aastat. Kohaletulnute seas oli palju neid, kes noore või koguni lapsena alustasid Siberi teekonda just raudteejaama lähedalt. Oli ka seal kaugel sündinuid.

Põlvamaal Räpina vallas elav Roman Parmas on sündinud Tuluni rajoonis Irkutski oblastis 1950. aastal: „Seal oli palju eestlasi ja sain kogu aeg eesti keeles rääkida. Kooli sain minna alles tagasituleku järel 1958. aastal ja siis nägin esimest korda vanaema.”

Tema ema Regina Parmas lisas, et tagasituleku järel ei riskinud nad tükk aega väljasaatmisest rääkida: „Ühed suhtusid meisse hästi, hiljem saime teada, et nad olid saatusekaaslased.”

Regina küüditati koos vanematega Võrumaalt Mõnistest, kus tema isa Hugo oli loomaarst.
Aastates Regina meenutas, et neile mõeldud loomavagunid seisid kaugel jaamahoonest, haruteedel.

Võrumaal Missos elav Elli Loigu oli viiene, kui pidi kodu maha jätma: „Ema Aliide nuttis ja palus luba õmblusmasina kaasavõtmiseks. Lõpuks üks sõdur lubas ja tänu sellele jäime ellu, sest ema teenis kohalikele riiete õmblemisega.”

Tänased noored peavad oluliseks ajaloo tundmist. 13-aastane Kaisa Kahre õpib Võrumaal Kääpa põhikoolis ja on viiendat aastat kodutütar. Ta teab, mis 65 aastat tagasi juhtus: „Oli väga kole küüditamine, teiste seas viidi ära ka minu vanavanaisa.”

Memento Võrumaa ühenduse juhatuse esimees Silver Sild lausus, et juba 1949. aasta jaanuaris oli Moskvas valmis paber, millel kirjas, et kolmest Balti riigist tuleb kokku välja saata 29 000 perekonda, neist 7500 perekonda Eestist.

„Moskva jättis kohalike juhtide otsustada, keda saata. Märtsi keskpaigaks oli Eestis koostatud 9407 pere kohta toimikud, mis tähendas, et reserviga oli arvestatud. Tosin päeva enne väljasaatmise alustamist moodustati selle läbiviimiseks operatiivgrupid rajoonides. Eesti NSVs oli küüditamisega hõivatud 20 915 inimest ehk pea sama palju kui väljasaadetavaid. Eestist väljasaadetute tarvis oli 19 ešeloni 1076 vaguniga. Kava kohaselt algas operatsioon Priboi 25. märtsi hommikul kell 6 ja pidi kolme päevaga lõppema, kuid väljasaatjatel kulus rohkem aega. Märtsiküüditamise ajal viidi Eestist ära 22 043 inimest, kellest 1654 oli Võrumaalt. Viimastest pea kolmandik olid alaealised,” rääkis Sild.

Kirikuõpetaja Jüri Pallo lausus, et Nõukogude Liidu taastamise soovid kõlavad täna õõvastavalt. „Ärge kartke palvetada, sest ka Siberis paluti Jeesuse nimel vabadust,” lisas ta.

Kurvas märtsisündmuses oma elu jätnute mälestuseks asetasid pärja või lilled Võru maavanem Andres Kõiv, Võru linnapea Anti Allas, kaitseliidu Võrumaa maleva pealik Urmas Vahter, 1941. aasta juuniküüditatute nimel Olev Kasak jt.

Maavanem Andres Kõiv märkis, et vanemad põlved peavad noorematele andma tugeva vaimu ja teadmise, et kodu kaitsmine on meie kõigi asi. „Kui võrrelda täna Krimmis toimunud Balti riikides 65 aastat tagasi toimunuga, ei ole suuri erinevusi,” andis ta mõista, et tänane maailm ei ole enam nii turvaline.

Silver Silla sõnul ei tohi tänasel rahutul ajal tollaseid raskeid katsumusi unustada ja me peame rohkem ühte hoidma.
 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/03/2014 12:44:13