Kui rahva seas räägitakse aeg-ajalt sellest, et riik ei hooli pealinnast kaugemale jäävatest paikadest ega ka inimestest, siis päris nii ei ole see kunagi olnud.

Olgu siin näiteks kasvõi mõned dokumendid, mida erinevad valitsused paarikümne aasta jooksul on vastu võtnud. Eesti riigi esimeseks regionaalpoliitiliseks alusdokumendiks oli 1994. aastal valitsuse heakskiidu saanud regionaalpoliitika kontseptsioon, mille kesksemaid seisukohti arendas edasi 1999. aastal valminud Eesti regionaalarengu strateegia.
Kolmandaks alusdokumendiks võib lugeda aastateks 2005-2015 mõeldud regionaalarengu strateegiat, kus muu seas olid kirjas piirkondliku arengu soovitavad suunad ja ka Euroopa Liidu regionaalpoliitiliste vahendite kasutuselevõtmise reeglid.

Uue, aastaid 2014-2020 hõlmava tegevuskava kaudu soovib valitsus Eesti piirkondlikku arengut ühtlustada. Ehk siis koalitsioonil on kindel tahe töötada selle nimel, et iga piirkond panustaks oma eripärale ja tugevustele, ning aidata kaasa sellele, et inimestele oleksid kõikjal Eestis kättesaadavad head töökohad ja teenused, et nad saaksid ennast teostada ja et nende elukeskkond pakuks võimalusi mitmekesiseks tegevuseks. Inimeste väljarändele ja osade maakohtade hääbumisele tuleb panna piir. Võtmeküsimuseks on siin eeskätt see, et inimestele jätkuks tööd ja just äraelamist võimaldavat tööd. Riik peab koos omavalitsustega looma tingimused töökohtade tekkeks ka väljaspool suuremaid linnu ja võimaldama inimestel liikuda töö- ja kodukoha vahel. Tähtis roll piirkondlikus arendustegevuses on kanda ka kohaliku tasandi initsiatiivil ja kogukondlikul tegevusel.

Eesti on jaotatud regioonideks piirkondade geograafiliste sarnasuste ning majandustegevuste ajaloolise spetsialiseerumise ja peamiste arenguvajaduste iseärasuste alusel. Arengukava lähtub sellest, et riiklikul tasandil on Eestis kaks suuremat tõmbekeskust ehk siis Tallinn ja Tartu, mille laiemaks tagamaaks on terve Eesti. Neli piirkonda on omakorda jaotatud arendusregioonideks, neist üheks on Lõuna-Eesti. Lõuna-Eesti regiooni kuulub kuus maakonda ja tõmbekeskuseks on siin mõistagi Tartu. Samas iseloomustavad Lõuna-Eestit märkimisväärsed regioonisisesed erinevused Tartu ja tema lähiümbruse ning toimepiirkondade vahel. Paljud siinsed piirkonnad (ka linnad) seisavad vastamisi väga tõsiste väljakutsetega: kuidas kindlustada inimesed tööga ja tagada aktiivsem tööhõive; mil moel teha nii, et kohalik ettevõtlus oleks tootlikum ja looks kõrgemat lisaväärtust; kuidas võidelda ja kohaneda keskmisest kiirema rahvastiku kahanemise ja vananemisega.

Veelkord – eeskätt on vaja keskenduda Lõuna-Eesti elanike töövõimaluste ning sissetuleku suurendamise meetmetele, samuti tuleb veelgi tõsta Tartu linna rahvusvahelist konkurentsivõimet. Meie piirkonna puhul väärivad kindlasti arendamist traditsioonilised ja tööjõumahukad tootmisharud nagu põllumajandus, metsandus ja toiduainetööstus. Valgamaal tuleks eelisjärjekorras pühenduda energiatõhusale logistikale, Võrumaa peaks seevastu rõhuma rohkem puidu- ja mööblitööstusele ning Viljandimaa rahvakultuurile tuginevale loomeettevõtlusele …

Oluliselt enam tuleb tugevdada Lõuna-Eestile niigi omast turismipotentsiaali. Näiteks Valga peaks senisest enam tegema turismialast koostööd Valkaga ning Petserimaa ja Läti kirdeosaga. Edasi tuleb pingutada ka piiriüleste teenuste arendamise suunas – on ju Lõuna-Eestil tugev positsioon osutamaks meie naabritele meditsiini- ja heaoluteenuseid.

Kui vaadata hindava pilguga armsa Lõuna-Eesti peale, siis on põhjust ikka ja jälle tõdeda, et meil on ilus loodus ja sobiv elukeskkond. Märksa keerulisem on lugu töökohtade loomise ja liikumisvõimalustega. Just nende teemadega tuleb varasemast rohkem tegeleda. Aasta teises pooles valmib Kagu-Eesti arengule suunatud spetsiaalne tegevuskava, mille loomise on valitsus sisuliselt heaks kiitnud. Seal saavad olema meie piirkonna iseärasustest lähtuvad sammud, mis tuleb astuda. Ikka selleks, et siinsed külad ja linnad muutuksid senisest elamisväärsemateks.

 

Autor: REIN RANDVER, Riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 24/07/2014 09:56:14