11 aastat tagasi, 2003. aasta sügisel, tegid Eesti elanikud ajaloolise otsuse ja kinnitasid oma toetust Eesti liitumisele Euroopa Liiduga. Reformierakond ütles rahvahääletusele eelnenud teavituskampaanias, et nagu kala vajab eluks vett, nii vajab Eesti kuulumist Euroopa liitu – sees on parem!

Kümme aastat on selle valiku õigsust kinnitanud. Samamoodi kinnitanud sedagi, et euroliit ei ole ainult roosa mannavaht, mida põhjatust kausist igal hommikul järjekordse lusikatäie ampsata saab. Finantskriis tõi esile kokkulepitud eelarvereeglite järgimise tähtsuse. Ukraina kriis selle, et Euroopa liidu paljud riigid sõltuvad Venemaalt tulevast energiast. Liidu riigid on erinevad, ühisosa leidmine nõuab sageli kuid kestvaid vaidlusi, aga Eesti on võrdsena laua taga, kus seda ühisosa otsitakse, ja see on palju parem kui kõrvalseisjana vastu võtta otsuseid, mis meid nagunii puudutavad, sest gloobusele vaadates jääksime me osaks Euroopast ka siis, kui oleksime Euroopa liidule „ei“ öelnud.

Eestlasele on omane terve talupojamõistus, mis uutest asjadest kinnisilmi ei vaimustu, vaid tahab esmalt veenduda, kas neist kasu on. Mäletate euro tulekut? Kahtlejaid oli palju ja paljudel on ilusa kujundusega Eesti kroonidest kahju tänaseni. Kolm aastat on aga näidanud, et eurotsooniga liitumine oli õige otsus. Eurobaromeetri andmetel toetas juulis Eestis 80 protsenti inimestest eurot, tegemist on Euroopa liidu kõrgeima tulemusega, keskmiselt ulatus toetus eurole vaid 55 protsendini. Oleme euro kasutuselevõtu otsusega, milles enne selle tegemist kaheldi, nii väga rahul. Euro on teinud elu paremaks ja taganud majandusliku kindluse nii riigile kui igale perele.

Kuigi oleme juba kümnendi olnud Euroopa liidus, on Balti riigid mitmeski mõttes jäänud isoleeritud saareks. See on probleem nii meie kui euroliidu jaoks. Paar aastat tagasi tegi palju muret elektrituru avanemine. Kardeti, et hinnatõus tuleb suur. Tänaseks on selge, et kaks merekaablit Soome, mis tagavad varustuskindluse ja seotuse Põhjamaade elektrivõrkudega, hoiavad hinna stabiilsena. Elekter ei ole Eestis enam kallim kui Soomes. Esimesel poolaastal tõi elektrikaabel Estlink2 Eesti elektritarbijatele 26,2 miljonit eurot otsest kokkuhoidu elektrihinnalt. Analüüs näitab, et iga-aastane sääst võiks olla vähemalt 50 miljonit eurot. Kavandatakse ka kolmandat elektriühendust Lätiga. Kümne aasta pärast peaks Eesti lõplikult olema liidetud Euroopa elektrivõrkudega ja lahutatud Venemaa omast.

Juulis kirjutasid Soome ja Eesti ministeeriumide esindajad, Gasum ja EG Võrguteenused ning Euroopa komisjon alla Läänemere gaasitoru Balticconnectori ajakava. Balticconnector on üle 110 miljoni euro suurune projekt, kus Soome lahte läbiv gaasijuhe ühendab Soome ja Baltimaade maagaasivõrgustikud. Selle projekti jaoks on võimalik saada raha Euroopa liidust ning seda rahastamist arutatakse Euroopa komisjonis. Eesti valitsus on seadnud selle prioriteetseks projektiks. Leppe järgi valmistavad osapooled 2016. aasta lõpuks ette gaasitoru täpse maksumuse analüüsi, investeeringu otsus peaks tulema hiljemalt 2019. aasta alguses. Pärast seda algab ehitustegevus ja hiljemalt 2021 peaks tööd valmis olema. Gaasitoru valmimine vähendab Eesti sõltuvust Vene gaasist. Ka Leedu ja Poola saavad lähiaastatel gaasitoruühenduse ning selleski mõttes lakkab Baltikum olemast energiasaar.

Viimaks transpordiühendusest Euroopaga. Kui eestlane tahab täna sõita Euroopasse, on valikuks ööpäev autosõitu, millega jõutakse Berliini, või lennureis, mis väheste otseühenduste tõttu enamasti ümberistumist eeldab. Keeruline ja kulukas. Muidugi võib alati öelda, et mida me sinna Euroopasse ikka kipume, kodus ka hea. Kuid kahjuks oleme silmitsi riskiga, et ebapiisavate transpordiühenduste tõttu oleme seni Euroopa ääremaa. Kogesin ise 2010. aasta kevadel, kuidas Islandi vulkaanipurske tagajärjel saabunud tuhakriis ja lennuühenduse peatumine Eesti maailmast ära lõikas.

Just ühenduste ebapiisavuse tõttu on Baltikumi läbiv Rail Baltic lülitatud Euroopa transpordikoridoride võrgustikku, mille rajamist Euroopa liit rahastab. Sellist võimalust ei pruugi tulla lähema saja aasta jooksul. Projektiga on jõudsalt edasi liigutud ja usun, et hiljemalt kümne aasta pärast on võimalik õhtul Tallinnas rongi istudes järgmisel hommikul Euroopa südames olla.

Raudtee ehitamine läbi Eesti on väljakutseks nii ehitustehniliselt, sotsiaalmajanduslikult kui ka looduskeskkonda sobitumisega seoses. Kümned koosolekud, mis parima raudteetrassi leidmiseks vajaliku kompromissi otsimiseks peetud, on tänaseks jõudmas ühe trassivariandi valikuni. Ei saa mööda vaadata faktist, et Rail Baltica ehitus puudutab ebameeldivalt päris mitmete perede elukorraldust. Võib mõista inimesi, kes ei taha keegi oma tagahoovi raudteed. Peaksime aga mõtlema maailmast laiemalt kui vaid enese väikesest rahulikust tagahoovist või seenemetsast.

Euroopa on aga palju tihedamini asustatud kui Eesti ja seal on kiirraudteed juba aastakümneid olemas. Keskkonna ja inimasustusega maksimaalselt arvestavat tänapäevast raudteed on võimalik ehitada ka Eestis ja kui see on ükskord valmis, mõistame kindlasti, et see oli õige ja vajalik otsus ning valik, sest liidab Eesti lõplikult Euroopaga ja Euroopasse ju kuulume. Kahtlejatele aga tuleb meenutada, et maailm on suurem kui meie tagahoov ja väikeriigina selles suures maailmas hakkamasaamiseks on isolatsiooni valimine kõige halvem valik.

 

Autor: KALLE PALLING, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, RE
Viimati muudetud: 21/08/2014 10:24:22