Ivari Padar. Foto: Urmas Paidre

Omal ajal Võru piimakombinaadis nii puusepa kui ka transporditöölisena töötanud Ivari Padar külastas oma kunagist tööandjat praeguse põllumajandusministrina. Kuidas teda seal vastu võeti ning mida mäletab juba teist korda põllumajandusministri ametit pidav Padar oma kunagisest tööliselust ja nõukogude kommetest ning mida arvab esipõllumees lõunast lähtuvast seakatkuohust ja ida poolt kehtestud sanktsioonidest?

Kuidas külaskäik Valio Võru juustutööstusesse läks ja kuidas kunagist transporditöölist ka võõrustati?
Mäletad, kuidas Võru oli vene ajal tööstuslinn – hakkame linna sisse tulles linavabriku silla juurest pihta: linavabrik, telliskivitehas, lihakombinaat, naha- ja jalatsivabrik, Wermo mööblitööstus, gaasianalüsaatorite tehas … kuni sinna piimakombinaadini välja. Tõsiselt võetavaks ja rahvusvahelises konkurentsis olevaks ettevõtteks ongi tänaseks päevaks jäänud vaid endine piimakombinaat ehk Valio Võru juustutehas. Kunagisest Võru tööstuslikust hiilgusest vaat et viimane, mis järele on jäänud. Ta on tubli arengu teinud, seal tehakse väga kõrgel tasemel juustu.

Nõukogude aja tippjuustust Atleedist on arenetud näiteks Forte sarja juustudeni, viimase asjana hakati tegema Lacey pitsilist juustu USA turule. Võru juustumeistrid on tublisti teinud tootearendust, mul on uhke meel, et Võrus on nii vahvad juustumeistrid. Tänapäeval peaks olema tegu kõrgeimini väärindatud põllumajandussaadusega, piimasaadusega kindlasti. Selle Valio koosseisus on saadud investeerida ja Võru ongi heade juustumeistrite linn.

Vastu võeti sind nüüd ministrina natuke uhkemini kui kunagise transporditöölisena?
Vastu võttis Heiki Pensa, kes on praegu ekspordijuht. Tõesti, kunagi olen olnud oma elust kaheksa kuud transporditööline ja puusepp. Transporditöölisena oli mul au laadida kuulsaid vaguneid, mis läksid Kuubale. Heiki Pensa oli ka just toona EPAst (Eesti põllumajanduse akadeemia, praegune maaülikool – toim) värskelt tulnud, oli seal meister. Koos meenutasime, et igale Kuuba-vagunile laaditi kaks lisaketast juustu, mis oli kokkulepe Odessa sadamaga – võtku need, aga et siis rohkem ei varasta.

Eks nõukogude ajal olid paljud asjad tänapäeva vaatevinklist halenaljakad, aga mis su tööülesanded omal ajal piimakombinaadis olid?
Täpselt enne sõjaväge jäi paar kuud aega, et olla transporditööline, ja pärast oli enne ülikooli aega kuus kuud, et olla seal puusepp. Remontisime sõbraga piimakombinaadi mööblit.

Palka saite osaliselt tolle aja defitsiidis ehk juustuna?
Hehee, ütleme niimoodi siis, et poest jah juustu just ostma ei pidanud. Aga tänaseks päevaks on ikka läbi tehtud tähelepanuväärne areng, kuigi juba tollel ajal oli Võru piimatoodete kombinaat väidetavalt suurim juustutootja Euroopas. Igati tuntud ja tunnustatud ettevõte.

Kutsuti sind kui endist töölist nüüd ministrina külla või oli sul endal huvi oma vana töökohta külastada?
Mul on praegu põllumajandusministrina asja vastu muidugi professionaalne huvi. Tahan edaspidi kõik tegijamad toiduainetööstuse ettevõtted läbi käia. Valio Võru juustutööstus on olnud ka stabiilne partner põllumehele – see on kohaliku ärikultuuri vägagi tähtis osa, mida ei tohi samuti ära unustada.

Laiemalt vaadates on sinu ministriks olek jäänud aega, kus surve on nii lõunast kui idast. Lõunast tungib peale seakatk ja idast blokeeritakse põllumajandussaaduste eksporti. Piltlikult öeldes jäime aafrika sea ja vene karu vahele?

Kui täpsustada, siis seakatk tuleb ka tegelikult idast. Eestini on ta lihtsalt jõudnud läbi Valgevene ja Läti. Spetsialistide hinnangul on seakatku leviku kiirendaja olnud Venemaal just Vene-Gruusia sõda. Kui vaadata toda ajaperioodi, siis just sellal hakkas katk levima jõudsalt Venemaa sisemaale ja seda võib otseselt seostada militaarsete vedudega toona.

Seega sai Venemaa endale justkui karistuseks Gruusiast seakatku?
Jajah, veterinaaride versiooni kohaselt tegid Georgia jumalad asja ära (naerab). Eks autod sõitsid seakasvatusaladelt läbi ja nii ta levis. Näiteks hiljuti miljardiliste kahjudeni küündinud Inglismaa suu- ja sõrataud sai alguse ühest tublist perekonnast, kes oli käinud Türgis oma sugulastel külas.

Hoolimata keeldudest ja katkudest, kas Eesti toiduainetööstus ja põllumajandus veavad välja?
Katku puhul tuleb kõiki piiranguid ja ettevaatusabinõusid täpselt järgida. See on punkt üks. Suure tõenäosusega on katk Eesti metsades sees. Sellist võimalust paraku ei ole, et kümme kilomeetrit Eesti piirist Lätis on metssigadel katk ja Eestis ei ole. Aga oluline on, et katk Eesti lautadesse ei pääseks.

Kõik kolm maakonda on praegu ohualaks kuulutatud.
Nii ta on jah, praegu on meil õnne olnud, et juhtumeid pole olnud (intervjuu toimus eelmisel nädalal, kui veel polnud avastatud esimest Aafrika seakatku surnud metssiga Valgamaal – toim). Talumehed on olnud väga hoolsad. On näinud muret ja vaeva, et kõrvalised isikud sisse ei pääseks ja linnud-loomad-putukad sigadega kokku puutuda ei saaks.

Venemaa sanktsioonide mõju Eestile?
See on päris valus. Esimesed tulemused on käes: piima puhul on selge, et selle kokkuostuhinnad on langenud ja langenud piima omahinna alumisele nivoole. Sõltuvalt sellest, kes kuidas toodab, on omahind 25–30 senti liiter. Sinna 25-26 sendi juurde on piima hind ka kukkunud. See teeb väga ettevaatlikuks.

Paraku tundub, et pinge eskaleerub ja Venemaa võib vastusanktsioone pigem karmistada kui leebemaks teha?
Ega siis Venemaa on atraktiivne turg kogu aeg olnud, aga selle avamise ja sulgemise peale lootma ei saa jääda, tuleb tegeleda ka teiste turgude ja võimalustega.
Vene sanktsioonid pole eestlastele ju midagi uut. Kui esimest korda ministriks sain, siis maadeldi topelttollidega, pronkssõduri järel olid oma jamad. Võru Juustu eksport Venemaale on kinni olnud juba ju möödunud aasta lõpust. Karastust on, ja mis siin ikka – kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

 

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 11/09/2014 11:46:15