Viimaste kuude sündmused Iraagis ja Süürias ning viimase aasta sündmused Ukrainas on ka Eesti inimeste igapäevaellu toonud mõtisklused julgeoleku osas – teema, mis enamasti ju igapäevastesse seltskondlikesse vestlustesse ei kuulu. Loomulikult arutletakse Venemaa ja Ukraina ning Venemaa ja NATO suhete üle. Arutletakse ka, mis toob kaasa islamiriigi ISIS tugevnemine. Maailmasündmustega seoses on aga paljude inimeste mõtetesse tulnud veel üks väga siseriiklik teema, nimelt regionaalpoliitika ja selle mõju meie sisejulgeolekule.

Ühel suvelõpu laadal Lõuna-Eestis sattusin vestlema mitme inimesega, kes tundsid elavat huvi riigikogus algava sügisistungjärgu vastu ning eriti selles osas, millised seaduseelnõud võivad puudutada maapiirkondi. Toodi välja inimeste vastuseis piirivalvekordonite liitmisele ja juhiti tähelepanu valitsuse sõnaahtrusele toidukriisi – ehk siis Eesti tootjaid tabanud impordikeelu Venemaale – teemal. Kui postkontorite ja bussiliinide vähesust nii väga välja ei toodudki, siis kohalike põllumajandustootjate pärast avaldati küll sügavat muret. Tihti on ju väiksemates valdades peamiseks tööandjaks üks põllumajandusettevõtte ning selle käekäik on väga selgelt seotud valla tulevikuga.

Justkui selle jätkuks saabus minu e-postkasti hiljuti kiri ühelt mitme kõrgharidusega Tartu härrasmehelt, kes viitas täpselt samasugustele probleemidele, millest valdavalt maapiirkondades inimesed rääkisid. End ühiskonna- ja poliitikavaatlejaks nimetada palunud härra palus kogu riigikogule südamele panna, et iga seaduseelnõu algatamisel tuleks niipalju kui võimalik tähelepanu pöörata Eesti tasakaalustamisele. Sellele, et inimestel oleks maapiirkondades motivatsiooni elada.

Olen täiesti kindel, et samasugused muremõtted ning kirjad jõuavad veel paljude riigikogu liikmeteni, kes aga võib olla neist nii avalikult ei tihka rääkida. Eelkõige pean ma silmas valitsuskoalitsiooni poliitikuid, kelle käes on reaalsed hoovad olukorra muutmiseks. Mida nad siis tegema peaksid?

Tegelikult on ju paljud väikevallad initsiatiivi enda kätte haaranud ning näidanud, kuidas edukalt noori peresid maale elama kutsuda. Sügav kummardus nende omavalitsuste ees, kes niigi nappide vahenditega leiavad võimalusi pakkuda peredele eluaset, abi selle korrastamisel ning abi töö leidmisel. See on regionaalpoliitika. Hetkel on Eesti jõudnud oma ühiskonna ja majandusega perioodi, kus väga paljud ettevõtjad tunnistavad, et maksukoormus peaks jagunema õiglasemalt, vargsi räägitakse ettevõtete tulumaksust ning regionaalsetest maksusoodustustest. Oleks ju igati mõistlik, kui Misso vallas asuv ettevõte peaks maksma vähem makse kui Rae vallas või Tallinnas asuv ettevõte. Hiljuti kirjutas statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski, kuidas enamikus maakondades rahvastik väheneb ja vananeb, kuid seda ei julgeta tunnistada. Servinski ütles väga lihtsa, kuid põhimõttelise teesi: „On tööd – on inimesi. Kaob töö – kaovad ka inimesed.”

Just praegu, kui Eesti toidusektorit on tabanud Venemaa impordikeeld, tuleb toetada kohalikke tootjaid ja promoda kohalikku toitu. Just praegu, kui rahvastik väheneb ja vananeb, tuleb ellu viia regionaalpoliitilised meetmed, mis aitaksid maale töökohti luua. Just praegu, mitte viie või 15 aasta pärast. Arvan, et noorte perede jaoks munitsipaaltalude loomine käib omavalitsustele üle jõu – aga mine tea: kui Toompealt abi loota pole, tuleb see töö ette võtta.

 

Autor: URBO VAARMANN, Riigikogu liige, KE
Viimati muudetud: 16/10/2014 10:34:57