Kadri Karu ja Urvaste kama. Foto: Mari-Anne Leht

Möödunud nädalal järjekordsel kohaliku toidu teemapäeval Jänedal pakkusid kagunurga toidutegijad maitsta tatraküpsiseid, linajooki, sega- ja kanepikama ning paljusid muid tooteid. Ettekannetest jäi kõlama, et Leader-tegevusega on palju toetatud kohaliku toidu uuenduslikke projekte ehk siis tavapärasele toidule mõne uuenduse lisamist. Arutleti kohaliku toidu jõudmise üle tarbijate lauale, eelkõige aga koolidesse.

Maamajanduse infokeskuse koridori asetatud laudadelt sai lisaks tuntud kodutoitudele nagu leib, sõir, suitsusink ja moos maitsta ka tatraküpsiseid, linajahukooki ning kanepi- ja segakama.

Tiia Kokmann-Konsap, Zerna ökotalu perenaine Räpina vallast Põlvamaalt, pakkus tatra- ja speltanisujahust küpsiseid. Ka rukkileiba oli tal maitsmiseks, müügiks aga tatra- ja speltajahu, kaerahelbeid ja muud.

„Tatraküpsiseid hinnati kõige rohkem,” kostis ökotalu perenaine. Ta lisas, et mõlgutas Jänedal mõtteid võimalusest saada Leader-projekti toel uus küpsetusahi.

Kalju Paalman on linakasvatuse arendaja Mooste vallast Põlvamaalt. Perefirma Linaagro toodangust pakkus ta linajooki ja abikaasa Kaie küpsetatud linakooki. „See linajook on ploomimahlaga, kuid linajahu võib segada ka mõne teise mahla või jogurtiga,” lausus ta.

Paalman märkis, et linajahu igapäevane tarvitamine tasakaalustab ainevahetust ning jahus sisalduv oomega-3-rasvhape vähendab stressi- ja depressiooniohtu.

Põlvamaalased pakkusid veel Kopli taluköögi kastmeid, suitsusinki, mahedat õunamahla ja paljusid teisi tooteid.

Põlvamaa arenduskeskuse projektijuht Tiiu Marran ütles, et maakonnas tegeletakse kohalike toitude koolituste, valmistamise ja tutvustamisega juba 2009. aastast.

„Põlvamaalt on Jänedal seitse tootjat oma kaubaga, kuid tooteid on rohkematelt tegijatelt. Tootjad tunnetasid siin taas, et on õigel teel,” märkis projektijuht. Ta lisas, et kohaliku toiduvõrgustiku päev on tegijatele üks võimalus oma toodete tutvustamiseks maakonnast väljapoole ja ka teiste väiketootjate toodanguga tutvumiseks.

Marran peab väga oluliseks, et tootjad saavad pidevalt õppida, teha südamelähedasi tooteid ja neid ka müüa.

„Oleme tootjaid pidevalt koolitanud ja uuest aastast jätkame toidutegijate koolitusi. Kui keegi soovib millegi uuega algust teha, saab alati arenduskeskusest nõu,” rääkis ta.

Suureks abiks väiketootjatele on ka SA Põlvamaa Arenduskeskuse tänavu välja antud ja Jänedal esitletud raamat „Väiketootja tootearendusest”, millest toidutegija saab teavet tootearenduse protsessist kuni valmistoodangu müümiseni toitlustusasutustele.

„Raamatu autorid on Tiiu Ohvril ja Indrek Kivisalu, see valmis PRIA toel ja me jagame raamatut toidukoolitustel,” märkis teose toimetaja Marran.

Põlvamaa on vaieldamatult kohaliku toidu tegemises ja tutvustamises tegusam kagunurgas, Võrumaal on astutud esimesed sammud, Valgamaa on ilmselt valmistumas.

„Põlvamaal on kohaliku toidu arendusega tegeletud aastaid, Võrumaal alles teist aastat,” põhjendas maakonna partnerluskogu Uma Meki projektijuht Kadri Karu toodete vähesust.

Karu pakkus Jänedal maitsta Urvastes tehtud kamajahu. „Nisust, rukkist, odrast, hernest ja ubadest valmistatud segakama tuntakse, kuid mõnele on uudiseks, et ka kaerast saab kamajahu,” sõnas ta.

Haanja valla Rogosi mõisa köögi perenaine Anneli Luisk pakkus kohalikke moose ja veine, mekkida sai ka Misso valla Nopri meierei kanepikama.

Kust saab kohalikku toitu?
Karu märkis, et kuna rahvaarv maailmas kasvab, on toitu aina enam vaja ja nii langeb ka selle kvaliteet ning igal pool supermarketites on üks ja sama toit.

Kohaliku toidu eelistajad saavad kagunurgas neid osta sõpradelt-tuttavatelt või Taluturult, mis asub Tartus Lõunakeskuses. Turu tegevjuht Merle Vall märkis, et neil on kaupa enam kui 140 tootjalt, kellest 80 tegutsevad Põlva-, Võru- ja Valgamaal.

„Nopri talumeierei Võrumaalt toob meile kolm korda nädalas piimatooteid, Oskar Otepäält kaks korda nädalas liha, Linnu talu Valgamaalt kord nädalas tavamune, mahemune tuuakse Tartumaalt. Väga hästi osteti võrumaalase Meelis Värniku kasvatatud viinamarju,” tõi Vall mõned näited.

Ta lisas, et taluturule jõuavad nende tootjate-valmistajate kaubad, kes seda soovivad. „Taluturule saab tuua ka väikeses koguses kaupa,” ütles ta.

Kadri Karu pakkus lahendusena kohaliku toidu tootjate tihedat koostööd kohapealsete poodidega selle nimel, et nad ka kohalikku toitu müüki võtaksid. „Maksimarketist Võrus saab kohalikku toitu,” lisas ta.

Mitmed sõna võtnud nimetasid ka OTTi ehk „Otse tootjalt tarbijale“ võrgustikku. Marrani sõnul OTT Lõuna-Eestis hästi tööle ei hakka, kuna siin on enamikul oma aed, kust saab toorainet hoidisteks nii endale kui ka sõpradele. Tõsi ta on, sest osa kagunurga elanikest ostab tuttavatelt kodus tehtud toitu, olgu selleks siis suitsuliha, talupiim ja -munad, kartulid-porgandid jm.

Kohalik toit on kahtlemata kvaliteetsem, ohutum ja selle headust saab kergemini kontrollida.

Tervislik toit olulisim lastele
Kuigi me kõik peaksime vaid puhast toitu sööma, on see lastele kõige vajalikum. Ene Sarapuu Läänemaalt ütles, et laste organism omastab mürke palju suuremas koguses, sest nende kehamass on väike, sellepärast on tähtis maast-madalast tervislikult toituda.

Selle nimel on vaja käia lastega toidu toorainet kasvatavates taludes ja nendega koos tervislikku toitu teha. Nii on saarlased ja läänemaalased lastega näiteks leivatalus leiba küpsetanud, käinud piimakarjatalus, et lapsed teaksid, kust piim tuleb, kutsunud Eesti tippkokki õpilastega toitu valmistama.

Läänemaalased koos saare- ja hiiumaalastega alustasid mõni aasta tagasi Leaderi raames õpilastele toitu valmistavate kokkade koolitamist. „Köögipersonali pole ju kunagi koolitatud, kuid väga palju oleneb köögi eesotsas olijast, et lapsed saaksid pisku rahaga tervislikult süüa,” märkis Sarapuu. Ta lisas, et paraku pole tublisid koolikokki ka kunagi tunnustatud.

Kohaliku toidu projektijuht Sulvi Munk Saaremaalt on kirja pannud järgimist vääriva mõtte: „Kool on väärtuste ja hinnangute kujundaja. Seega loob „põllult potti” valdkonnaga tegelemine koolile hea ja positiivse kuvandi ning annab lastevanematele kindluse.”

Oluline on ka koolimaja kõrval asuv aed, sest selle peenardel saavad lapsed ise toiduks vajalikke ürte kasvatada.

Mai Kukk Eesti piimandusmuuseumi sõprade seltsist Järvamaalt lausus, et piima tarbimine on Eestimaal vähenenud, kuid luude hõrenemisse haigestumine kasvanud. „Meie näitus piimast kui ilu ja tervise allikast käib mööda Eesti koole,” sõnas ta. Näituse saamiseks on järjekord. Kagunurgast on selle tellinud vaid Valga maavalitsus.

Anneli Luisk valmistab Rogosi mõisa köögis süüa ka sealses mõisakoolis õppijatele: „Vahel toon midagi ka oma talust. Oluline on, et lapsed saavad ka ise toitu valmistada ja me teeme seda koos mängeldes.”

Ta sõnas, et toorainet tuleb kasvatada ja toitu valmistada rõõmuga, sest rõõmuga valmistatud söök täidab nii keha kui ka hinge. „Paljudel tuleks vabaneda eelarvamusest, et tervislik toit on kallis. Mulle sai Jänedal selgemaks, et mida teen hingega, see on väärtuslik, ja ma ei pea põdema, mida nii-öelda arvamusliidrid minu toote kohta ütlevad,” kõneles Luisk.

„Meie segatootmistalus tuleb ühte-teist nii oma kui ka sõprade toidulauale. Seekordsel toidupäeval mekitust teen kodustele kindlasti nõgesekotlette. Plaanis on linajahu osta, sest nii sellest valmistud kook kui ka jook olid maitsvad ja ka tervislikud,” sõnas Kõrtsijüri talu perenaine Anne Uppin Antsla vallast.

Maamajanduse infokeskuse maaelu ja kalanduse osakonna juhataja Krista Kõiv ütles, et kohaliku toidu teemapäeva korraldatakse ülemöödunud aastast eesmärgiga vahetada kogemusi, saada mõtteid ja jagada toiduga seotud teavet.

„Põlva- ja Võrumaa on kohaliku toidu lipulaevad, sest seal on palju väikseid tootjaid, kes otsivad enam koostööd, seekordsel päeval kõneldi ka tervisliku toidu jõudmisest koolidesse,” lisas Kõiv.

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 30/10/2014 09:33:01