Esitasin 2015. aasta riigieelarve eelnõule viis muudatusettepanekut, mis kõik kärbivad erakondadele eelarvega antavat raha. Kokku kolmemiljonilise kärpega saab suurendada piirivalve võimekust, hankida kaitseliidule varustust, lisada raha põllumajandusele ning omavalitsuste hariduskuludeks. Lisaks vähendab üks ettepanek miljoni euro võrra eelarve defitsiiti.

Teistest opositsioonilistest mõttesähvatustest (kokku riigikogu peale vaid 23 muudatusettepanekut) erinevad mu ettepanekud eeskätt katteallika poolest. Kui tavapäraselt pakutakse täiendavate kulude katmiseks valitsuse reservi, siis mina pakun riigierakondadele reserveeritud raha.

Tegelikult olen selliseid ettepanekuid teinud mitu aastat järjest. Läbi nad läinud ei ole – kõige edukam hooaeg oli kaks aastat tagasi, mil Tõnis Lukasega kahasse esitatud ettepanekut toetasid lisaks selle autoritele Eiki Nestor, Andres Anvelt, Mart Meri, Neeme Suur, Helmen Kütt, Jevgeni Ossinovski, Jaak Allik, Jüri Ratas, Kadri Simson, Tarmo Tamm, Mihhail Stalnuhhin, Kalle Laanet, Inara Luigas ja Deniss Boroditš ja Juku-Kalle Raid.

Rahavähenduse ajendiks ei ole kius parteibroilerite või reklaamimüüjate vastu, vaid kaine mõtlemine ja ratsionaalsed argumendid. Erakondade poolt riigieelarvest iseendale võetav rahasumma – 5,4 miljonit eurot – on ebamõistlikult suur ning selle sihtotstarve on määratlemata.

Hiljuti Postimehes ilmunud andmed kinnitavad, et nelja suure erakonna puhul moodustavad liikmemaksud ja annetused keskmiselt ligi 20 protsenti kõigist tuludest, samas kui riigieelarvest tuleb kätte üle 80 protsendi. Liikmemaksude osakaal (alla kahe protsendi) on seejuures eriti napp.

Samas on näiteks Vabaerakonna puhul liikmemaksude ja liikmete poolt tehtud annetuste osakaal ligi 100 protsenti. Ükski mõistlik pank ei peaks toetama üritajat, kelle omaosalus on vaid 20 protsenti. Ometi toetab riik Eestis riigi- ehk kartellierakondi sellisel moel. Eriti küüniline on, et need otsused tehakse nende erakondade endi poolt.

Saksamaal on reegel, et riik ei toeta erakondi suuremas ulatuses, kui see summa, mida erakond ise suudab annetuste ja liikmemaksudena koguda. Eestis seevastu on riigierakonnad muutunud monstrumeiks, mis võtavad iseendale riigi kaukast rohkem kui mõistlik. Aatelise poliitika üks peamine alus – erakonna toetajate vabatahtlik ja omakasupüüdmatu töö – muutub selle võrra haruldasemaks.

Kunagi kodanikuaktiivsuse korras tekkinud päriserakondadest on nüüdseks järel stagneeruvad toiduahelad, mis end puukidena riigi rahakoti külge kinnitavad. Eesti põhiseaduse algteksti autor Jüri Adams on nimetanud 2003. aastal Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsiooni poolt kehtestatud erakondade rahastamise süsteemi „riigivarguseks“.

Võrdlus teiste Euroopa liidu riikidega kinnitab samuti, et arvestades riigi suurust ja SKTd, eraldab Eesti poliitilistele erakondadele ebaproportsionaalselt palju selgelt piiritlemata otstarbega raha. See tuleb välja ka selle aasta kevadel riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnalt tellitud lühiuurimusest.

Kui kartellierakonnad loobuvad kolmest miljonist eurost, siis annab see võimaluse rahastada riigieelarvest mõnda valdkonda, mis toetust hädasti vajab. Samas jääb erakondade kasutusse ikkagi 2,4 miljonit eurot, mis on Eesti-suuruse riigi jaoks Euroopa riikide võrdluses pigem palju kui vähe.

 

Autor: ANDRES HERKEL, Riigikogu liige, Eesti Vabaerakond
Viimati muudetud: 20/11/2014 11:49:15