LõunaLeht järeldas töö küsimise osaluseksperimendist, et kagunurgas on võimalik ka 60. eluaastates naistel leida lihtsat tööd, kuid loomafarmis ei pruugi neil jaks tööst üle käia, vabrikute monotoonne töö ei sobi igale natuurile ja hooldaja töös tuleb ette olukordi, kus peab ka vaim vastu pidama. Uus töö ja keskkond aga avardavad maailmapilti.

Mõtlen ennast töö saamise nimel viis-kuus aastat nooremaks. Loomulikult otsin ma lihtsaid töid, sest nõukogude ajal Tartu suurkooli eesti keele ja kirjanduse eriala lõpetanul pole enam arukas õpetajale vajalikke metoodikatarkusi omandama hakata. Väikeseks ametnikuks ja müüjaks pürgimisest hoian kui võimalik eemale nagu krokodillidestki.

Esimese tööotsimissisuga telefonikõne teen Põlvamaale Kanepisse – firmasse, mis otsib LõunaLehe kaudu karjakut. Oletan, et saan hakkama, sest olen nõukogude ajal nii lüpsi- kui ka noorkarjalaudas tööd teinud, kärutanud loomadele heina ja silo ette ning ka sõnniku välja. Ja kui elekter peaks ära minema, ei jää ma käsitsilüpsiga hätta, kuigi karjak ei pea lehmi lüpsma.

Reibas naisehääl kostab, et karjak on õnneks leitud, õigemini 24-aastane mees tulnud ise kohale. „Kui karjakuks soovinuks naine, eelistanuks me nooremat, sest see töö nõuab füüsilist jõudu ja traktoriga peab ka sõitma,” selgitab osaühingu EKSO Farm juhataja Pille Ladva.

Aga kas ma lüpsjaks sobiksin? „Te võite masinlüpsi küll ära õppida, aga kuna meil on karussellplats, mis tähendab, et peate ruttu üles-alla ronima. See aga võib teile väsitavaks osutuda, sellepärast on see töö sobivam noorematele. Meie kolmest lüpsjast vanim on 43-aastane,” selgitab Ladva.

Lisaks ronimisele peab lüpsja kell pool neli varahommikul laudas olema. Ükskõik kui suurt poolehoidu ma loomade vastu ka ei tunneks, tuleb laudatööst loobuda.

Aga kas ma farmijuhatajaks sobiksin? Enne selle küsimuse esitamist räägin farmijuhatajale ära, miks temale helistan ja millise väljaandega olen seotud.

„Filoloogiharidusega inimene sobib küll farmijuhatajaks, aga sellelegi tööle eelistaksime nooremat, vähemalt 45–50-aastast. Vanematel naistel võib näiteks lehmade kõrvadesse numbrite panemine raskeks osutuda,” vastab Ladva ausalt.

Realistina pean tõdema, et ehkki olen lapsest saati loomadega tegelenud, ei aita see mind praegu enam suurde farmi tööle. Kuid neisse võivad julgelt tööle minna viiekümne ringis ja nooremad naised.

Äkki saan mõnes tehases hakkama?

Liinitöö stabiilsuse eelistajatele
Kuna Võru firma OÜ Cristella reklaamib kodulehel ennast kui Eesti ja Baltimaade suurimat sügavkülmutatud pagaritoodete valmistajat ning otsib LõunaLehe kaudu liinitöötajaid ja operaatoreid, helistan ajalehes trükitud numbril, ehkki mul on ka veidike eelinformatsiooni. Võru ju väike.

„Vanusepiiranguid meil ei ole. Meil on ka ligi kuuekümneseid tööl, kui neil selg vastu peab, sest töötamise ajal tuleb seista. Töö on kahes vahetuses kestusega 12 tundi, hommikune vahetus algab kell 6 ja õhtune kell 18 ning nädalas peab 40 töötundi täis saama. Lõuna on pool tundi, lisaks kümneminutised pausid,” tutvustatakse laias laastus tööd. Iseenesestki mõista ei ole filoloogi teadmistest saiakeste pakkimisel abi, kuid kõnele vastanud sekretär julgustab mind lausega, et „kõik on õpitav”.

Paraku ei soovinud sekretär oma nime ütelda, küll küsis ta üle minu nime ja telefoninumbri. „Mul on õigus pakutavaid töökohti tutvustada,” vastab ta küsimusele firma personalitöötajaga kontakti saamise võimaluse kohta.

Heidan ükskõik millisesse firmasse mineku üle parda, sest eeldan, et liinitööle sobivad enam need, kes eelistavad stabiilse iseloomuga tööd. Ent hooldaja töö seda kahtlemata ei ole.

Hooldajaks ehk sobin, kui vaid vaim vastu peab
Kolmanda kõne võtan Valgamaale, Taheva sanatooriumi sihtasutusse. Helistamiseks sinna saan julgust sanatooriumi kodulehte vaadates. Loomulikult ei küsi ma vanemõe, asenduskodu kasvataja või mõnd muud erialateadmisi nõudvat tööd, vaid ikka lihtsamini õpitavat, nagu koristaja ehk moodsa sõnaga puhastusteenindaja ja hooldustöötaja kohta. Nendel kohtadel vajalikud oskused suudavad paljud 50–60-aastased naised omandada.

Ja mis mulle on tähtis: suurema osa oma elust elanutelt kuuleb palju lugusid, millest saab hiljem ka huvilistele pajatada.

Sanatooriumi juhatuse liige, meeldiva häälega Janika Ploom vastab, et nad tõesti vajavad hooldustöötajaid ja õpetavad tööle tulija kohapeal välja. Väljaõpe kestab tavaliselt kahest nädalast kuuni, mõne puhul ka kaks kuud. Väljaõppe kestus oleneb õppija isikuomadustest ja elukogemusest.

Ta lisab veel, et iga ei ole oluline, seda enam, et neil töötab erinevas vanuses inimesi. „Meie töötajate keskmine vanus jääb 50–60 vahele, kuid vanim on üle 70-aastane Mare, kes on osast hoolealustestki vanem. Ta on väga südamlik, abivalmis, laia silmaringiga ja inimlik inimene, kellel jätkub tahtmist ja aega kõigi klientide jaoks,” tutvustab Ploom.

Juhatuse liige märgib, et sanatoorium teeb koostööd töötukassa Valga ja ka Võru osakonnaga, et viimased suunaksid mõned tööotsijad nende juurde tööpraktikale.

„Tööle soovijad näevad praktika ajal kohapeal, mida hooldustöö endast kujutab, kohtuvad hoolealustega ja tutvuvad tulevaste kolleegidega,” lausub ta ja pärib siis, kust helistan. Töökohta pean ise sõitma, hooldustöötajana pean ööpäeva ehk 24 tundi järjest tööl olema. Kuus tuleb mul tööl olla keskmiselt seitse ööpäeva. Öösel töötamise eest saan öötasu, kuid 400 eurot kuus ikkagi kätte ei jää.

Aga mis on hooldaja töös kõige olulisem ja ka raskem? Ploom ütleb, et hoolealuste tervislik seisund on erinev ning mähkmete vahetamine ei ole hooldaja töös kaugeltki kõige raskem osa. „Kõige olulisem selles töös on inimlikkus, hoolivus, sallivus ja tolerantsus. See on ka töö, kus kõigeks ei saagi ette valmistatud olla, kuid teisalt peab hooldaja hindama meeskonnatööd, ta peab suutma kiiresti olukordi ümber hinnata, otsustada ja aeg-ajalt võtma vastutuse,” selgitab Ploom. Ta toonitab veel kord, et hooldaja peab ennekõike olema inimene.

Sanatoorium motiveerib töötajaid ühiste ürituste ja väljasõitudega Eesti paljudesse kohtadesse, viimati käidi Lindora laadal Võrumaal.

Tundub, et selles töös ja just selles kohas tasub ennast proovile panna. Teisalt, kuna ma ei suuda prognoosida, kui kaua mu vaim seal vastu peab, on arukam jääda oma liistude juurde, seda enam, et mõnele tööotsijale sobib hooldajaamet.

Muutusi on vaja
Reet Käär on tänavu Sõmerpalus Võrumaal tegevust alustanud osaühingu Maana juhatuse liige. Ta on töötuid koolitanud ja juhendanud pea neli aastat. Praegugi juhendab ta seitsmeliikmelist rühma. Milliste mõtetega Käär neid tööd otsima julgustab?

„Räägin neile, et mõnikord võib töö leidmine kauem aega võtta ja sellepärast peab töö leidmise lootus alati olema ehk lihtsalt: lootust ei tohi kunagi kaotada,” ütleb ta.

Töö otsimisel-saamisel on toeks ka otsija hoiak. „Avatud olekuga inimene leiab töö kiiremini, paraku piirab pessimistlik hoiak ka töö leidmist,” edastab ta. Aktiivsemalt otsivad uut tööd need naised-mehed, kes on tööta olnud lühemat aega.

Käär oli tänavu suveni seitse ja pool aastat Sõmerpalus avalhooldustöötaja, mille kõrvalt juhendas võimaluse korral ka töötuid. „Arenemise üheks teeks on uue töökoha leidmine, teiseks teeks aga samas firmas ametipostil ülespoole liikumine,” lausub ta.

Maaülikooli majandusharidusega Ebe Zeerusel on elatud vähem kui poolsada aastat, kuid tööaastate jooksul on ta maitsnud veidi aega ka töötu leiba. Sel ajal aitas ta hooldada kadunud isa ja äia.

Ta on kindlalt seda meelt, et inimene peab erksama vaimu säilitamiseks töökohta vahetama või siis vahepeal muud tegema. Ise võttis ta raamatupidaja ameti kõrvale kutseõpetaja töö vastu mullu ja tänavu jätkab. „Mulle meeldib rohkem uues kohas tööd alustada, sest seal pole vana rutiini, mis mind väsitab. Ka uue töö otsimine ning äraütleminegi annavad ju kogemusi juurde. Mõistlik on ühes kohas ühte ja sama paikse iseloomuga tööd teha mitte üle kuue-seitsme aasta, sest pärast neid aastaid hakkab rutiin väsitama,” kõneleb ta. Erinevad tegevused ja olukorrad laiendavad teadmisi ja ka teiste mõistmist ega lase kitsarinnaliseks muutuda, usub ta.

Zeerus ütleb, et lihtsa töö tegemine teda ei häiri ja ta on ka nüüd olude muutudes nõus hakkama koristajaks või hooldajaks.

Seega, kes soovib, leiab töö ka kagunurgast ja vaimne edasiminek on igaühe kätes, mida oligi vaja tõestada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/11/2014 10:33:53