Eesti-Vene rahudelegatsioonide lõppkoosolek Tartus.

Kallis eesti rahvas! Arvan, et olete minuga nõus: Vabadussõja võit kindlustas meie rahva ja eesti keele säilimise. Juba sõja ajal, 1919. aasta 1. detsembril muudeti peaminister Jaan Tõnissoni algatusel Tartu ülikool eestikeelseks, samuti kõik teised koolid üle Eesti.

Võitu, mis kinnitati Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920, võib julgelt nimetada Eesti riigi vundamendiks. Võimule tuli eesti rahvas.

Tartu rahulepinguga saime ka majanduslikku toetust, sest Nõukogude Liit andis meile 15 miljonit kuldrubla ja kontsessiooni miljonile tessantinile (tiin, tessantin, dessantin – omaaegne mõõtühiks, mis vastab umbes ühele hektarile – toim) metsale Venemaal jne.

Miks võitsime Vabadussõja? Eesti rahva majanduslikule tõusule pani aluse Jaan Tõnisson ühistegevuse aktiivse arendamisega. Ta valgustas Postimehes Euroopa riikide kogemusi, mille tagajärjel tekkisid ühistupangad, põllumajandusühistud, ärid, osteti talusid päriseks jne.

Enne Esimese maailmasõja algust oli Eestis 84 ühistupanka. Suurem kapital oli seega juba eestlaste käes ning võimaldas Vabadussõja ajal ligi 100 000-pealist sõjaväge ülal pidada.

Teiseks oli suur õnn, et Tartu rahuläbirääkimiste ajal, kui olid otsustavad lahingud Narva rindel, oli peaministriks tulihingeline patrioot Jaan Tõnisson. Koos ministriga sõitis ta Narva, et selgitada kaitseväe vajadusi ja innustada sõjamehi võitlema võiduka lõpuni. Tõnisson veendus sõjaväe võitlusvaimus ja telegrafeeris sellest kohe Tartu rahu läbirääkimiste juhile Jaan Poskale, et saavutada lepinguks soodsad tingimused. Mida tehakse aga praegu piirilepingu sõlmimisel Vene Föderatsiooniga?

Tartu rahu läbirääkimised olid pingelised. Rahulepingu tekst redigeeriti lõplikult 1. veebruaril 1920.

Ajakirjanikke ja külalisi oli murruna kokku tulnud. Oodati tundide viisi ja kui uus päev oli juba käes, istusid punase kaleviga kaetud laua taha delegatsiooni liikmed eesotsas Jaan Poska ja Vene delegatsiooni esimehe Adolf Joffega. Allkirjastati lepingud. Ratifitseerimisel ütles Jaan Poska: „Maitskem küll rahu, aga kasvatagem oma sõjalist jõudu.”

Kahjuks unustati see ajalooline sündmus ja 1934. aastal algas nn vaikiv ajastu. Raskel ajal tehti panus Saksamaale ja Nõukogude Liidule, mitte briti võimudele ja nende liitlastele, Põhjamaadele ja Soome hõimurahvale, nagu soovitas Tõnisson. See tõi eesti rahvale palju kannatusi. Jääme lootma, et kurb möödanik ei kordu. Selleks on vaja, et iga kodanik tahaks oma vabadust kaitsta relvaga – „Kas vabadus või surm!” Siis ei ole meil vaja vaenlast karta.

Soovitan lugeda Tartu rahulepingu sekretäri William Tomingase raamatut „Mälestused” – saate teada palju huvitavat Eesti Vabariigi sünniloost. Kõigile tervist ja tahet!

 

 

 

 

Autor: OLEV KASAK, Võru
Viimati muudetud: 29/01/2015 12:16:53