Oli tavaline tänavuse aasta talveõhtu. Maas jätkus vähe lund, ilm vaevalt külmakraadides ja õiget talvetunnet polnud. Kodumajani jäi hämardunud inimtühjast linnast paarsada sammu. Kodu lähedal tekib alati mingi ohutuse tunne ja ümbrust enam ei jälginud. Ühtäkki tekkis minu ümber nagu maa alt neli meest. Kambast tuli jõhker küsimus: „Kas raha või elu?” Suutsin küsimust veel naljana võtta ja vastata: „Vanal pensionäril ju raha pole ja ega elugi enam kaua kesta, nii et lõpetame naljad”.

Siis tekkis hirm. Meenus umbes 40 aastat tagasi suvel Tartus Toomemäel juhtunu. Üle Toomemäe käisin reeglina Toome kiriku varemete eest läbi. Seekord sattusin varemete tagusele kõnniteele. Pikal pargipingil istus neli noormeest. Vaatasin nende poole ja märkasin, et lisaks mahavisatud tühjadele õllepudelitele jätkus pudeleid veel peos ja pingil. Jõudsin mõelda, et minu umbes samas vanuses pojad keskpäevasel ajal ja sellises tegevuses küll ei tohiks olla. Minu vaatamine joojatele ilmselt ei meeldinud ja pingilt kostus: „Mida jõllitad, kas tahad vastu tatti saada?” Pöörasin end sõnatult otsesuunda ja astusin rahulikult edasi.

Muidugi teritasin kõrvu, kas mulle tullakse järele. Kui tuleksid, ei hakkaks appi karjuma. Olin küllalt sportlik ja tugev, et vajadusel noorukitele vastu hakata. Ka teadsin nõuannet, mida teha, kui mingi kamp kallale tuleb. Ründa ise esimesena ja kohe kamba juhti. Juhi võitmine võib tähendada kogu kamba võitmist. Kui tunned, et jääd alla, siis soovitati jalgadele valu anda või võimalikult tasakaalukalt rahu pakkuda.

Mineviku sekundipikkuse mõttelõnga katkestas räigelt üks noormeestest: „No nats raha tal ikka on ja kui ei ole, siis jätkame naljadega”. Kuuldud toonist haaras mind nüüd hirm, tõeline hirm. Tundsin selgelt, et suu kuivab. Appi karjumine on mõttetu. Aastakümned on teinud oma töö ja vastuhakk oleks võimatu. Kamp tundus juba täiesti jõhkrana. Peas vasardab: „Põgeneda, põgeneda, minema siit”, aga esimene hoop juba tabab mind ja kukun selili. Vaistlikult keeran end külili, tõmbun kägarasse ja pööran käe näo ette. Tunnen end täiesti abitu ja alandatuna, ma ei saa kedagi appi kutsuda ja keegi ei saa mind aidata. Kamp naudib oma üleolekut, jätkab jalgadega togimist ja neil on lõbu laialt. Kes lööjad on, seda ma ei näe. Keegi ütleb lõpuks vaikselt: „Vast aitab juba?” Saan aru, et taheti lihtsalt „nalja” ja ei tahetudki tõsist vigastust tekitada. Ka raha küsimine oli meelestki läinud.

Mis järgnes, seda saab ainult hirmu kammitsas teha. Ilmselt on mulle ka pähe löödud. Selle asemel, et mingit abi otsida, olen võtnud kodumaja eest auto ja sõitnud paarikümne
kilomeetri kaugusele suvilasse. Maja on talviselt külm ja pime. Pikapeale saan küünla põlema. Istun köögis pingile ja üritan mõelda, mis on juhtunud ja miks põrgu päralt ma talvel suvilasse sõitsin.

Mõistus selgineb, ma ju põgenesin. Jõuan veel mõelda, et välisukse oleksin pidanud lukku panema, kui kuulen sisenejaid. Oo õudust! Neil neljal on auto ja lõbu on jätkunud minu tagaajamisega. Minu juurde tuleb üks neljast. Peksu ajal ma kellegi nägu ei näinud ja nüüd pole
enam üldse oluline, kes on kamba juht ja kes käsutäitjad. Jääb ainult loota, et nad võtavad kaasa, mida tahavad ja jätavad mind rahule. Kolm meest kannavad kõiki suvilast võetud asju oma autosse. Mind valvav neljas mees ütleb: „Me peame siit kaugele sõitma ja seetõttu on vaja palju asju kaasa võtta.” Olen veel rahulik, kuni ta pöörab revolvri minu poole ja ütleb malbelt: „Palun ära võta seda isiklikult“.

Minu suust tuleb tõeline surmakarjatus, mida ma veel ise kuulen, kuid lasku enam mitte. Mind ümbritsevad pimedus, vaikus ja soojus. Seega peaksin olema teispoolsuses. Aga ei ole, olen elus ja kodus oma voodis teki all. Kõik on vaikne, kõik on rahulik. Ei ole külma, ei ole ka higine. Sellise karjatuse järgi peaks vähemalt süda kloppima, kuid ei klopi. Hommikuse tavalise ärkamise ajani on jäänud ainult mõned minutid.

Järgnes tavaline argipäev, kuid öösel kristallselgelt nähtu tundus arusaamatu ja võimatuna. Unenägu ja hirm ei saa olla nii tõeline. Lugesin veelkord „Kümme põnevat fakti unenägude kohta“, mille avaldas eelmise aasta 11. septembril lk 10 LõunaLeht. Leidsin lohutuseks väite: Aju üritab suvalistest ja tõenäoliselt ka tähenduseta kujutluspiltidest aru saada ja loob neist terve unenäo.

Millised praegusaja kujutluspildid võisid siis unenäo põhjustada? Need võiksid olla meediast kajastuv valimismöll, pikaleveninud sõda Ukrainas, hirm tervise halvenemise, arstiabi raske kättesaadavuse, vaesuse, tööpuuduse, väljarände jms tõttu.

Maaslamavat vanurit jalgadega togijaiks võiks lugeda riigis võimulolijaid. Niisiis oleme Eestis paraku jõudnud hirmude ajani. Oma kodumaa hirme saame valimistega võib-olla ise vähendada, kuid suure sõja hirmu vaevalt.

* Loo autor on elupõline ülikooli õppejõud ja emeriitdotsent, kes soovis jääda anonüümseks.

 

Autor: ANTS*, lõunaeestlane
Viimati muudetud: 05/03/2015 10:08:06