Ulvi Mustmaa ja Kaili Kartau Lapimaal kalaretkel. Foto: erakogu

Alles hiljuti oli Ulvi Mustmaa Räpina aianduskooli täienduskoolituse ja arenguosakonna juhataja ja möödunud kuul jõudis temani aukiri, milles kool tunnustas teda kauaaegse tulemusliku töö eest ja aasta töötajaks valimise puhul. Ent aastavahetuseks olid tal ja tema õel Kailil ostetud piletid, et üle lahe Soome sõita ja Lapimaale rännata. Nii mõnelegi kõlab juba see toreda reisina, kuid õdedele on see vaid esimene reisiots paljudest planeeritutest. Enda ülalpidamiseks tehakse lihtsat tööd – praegu näiteks koristaja oma. Miks ja kuidas nii?

„Olen sedasorti plaani peas veeretanud juba nii kaua, et praegu oli lihtsalt igas mõttes kõige õigem aeg. Ka Räpina aianduskooli tegemisi silmas pidades. Sest üks Euroopa Liidu eelarveperiood ju just lõppes ja järgmine pole veel päris aktiivselt pihta hakanud – see tähendab, et uus inimene saab hakata uut rida ajama ja oma ideid ellu rakendama, ei pea kellegi teise sabasid kokku korjama,” saab Ulvi Mustmaa LõunaLehele rahuliku südamega öelda.

Hommikutel ja öötundidel vahendavad reisile siirdunud õed oma elamusi värvikalt ajaveebis Ull Lugu, kuhu põhiliselt kirjutab Ulvi, aga vahel saab ka õde Kaili Kartau jaole. Bloggeri statistika järgi on lehel iga päev 250–300 külastust, kõige uhkematel päevadel kuni 700. Arvestades, et blogi on loodud selleks, et oma sõbrad ja lähedased saaksid nende tegemistega kursis olla, on see palju huvi tekitanud.

Praegu viibivad õed Soomes Lapimaal, naudivad kultuuri, loodust, teiste inimestega seltsimist ja teevad rõõmsal meelel lihtsat tööd. Tõesti lihtsat.

Ulvi pole koristajatöö asemel senist aianduskooli tööd aga taga igatsema hakanud. „Praegu küll veel mitte! Väga mõnus on vahelduseks mitte muretseda mingisuguste kuupäevade või tärminite pärast ja vastutada ainult iseenda tegemiste eest!” vastab naine kindlameelselt.

Ühtegi sihtkohta õed endale täiesti ei välista. Euroopa on neile küll kõige tuttavam ja ei mõju eksootilisena, samas on Ulvi sõnutsi nendevanustel Euroopas kõige lihtsam tööle saada.

„Olemegi mõelnud eelkõige Euroopas kohti ja tegevusi otsida, mis ühekordse kogemuse saamise mõttes võiksid põnevad, samas ka tasuvad olla. Nagu näiteks viinamarjakoristus,” toob ta välja.

Järgmiseks suundub Ulvi Hiina, sedapuhku üksi. Kaili, kes on oma tütrega mõne aasta eest Hiinas viis nädalat ringi tuuseldanud, nagu Ulvi ütleb, puhkab vahepeal õest kodus Urvastes. „Pekingis on vahetusüliõpilasena meie järgmise õe tütar. Kavatseme selle lapse kogemuste ja teadmiste peal natuke liugu lasta. „Kavatseme” tähendab siinkohal juba seda, et võtan ema kaasa,” täpsustab Ulvi.

See-eest suvel on Ulvil plaan juba jälle koos Kailiga aega veeta, lootuste kohaselt Islandil. Kindlasti on sihikul Lõuna-Ameerika. Peruu on mõlema kindel soov, ülejäänud manner tahab veel hetkeseisuga läbirääkimist. „Aga küll me jõuame!” on Ulvi selles osas muretu.

Paljud unistavad, vähesed julgevad
„Ümbermaailmareis” on sellele ettevõtmisele siiski natuke tinglik nimetus. „Me ei ole endale eesmärgiks seadnud maamunale tingimata tiiru peale teha, küll aga oma silmaga üle vaadata ja omal nahal järele proovida mõned väga konkreetsed ammused unistused. Nagu näiteks sügisesed Kanada vahtrad või kevadised Jaapani õitsvad kirsipuud või Boliivia soolakõrb või ...” unistab Ulvi.

Ulvi tunneb, et pöidlahoidjaid-toetajaid on neil palju. „Ainukesed, kes meie sammu üle eriti ei rõõmustanud, olid meie abikaasad. Meie lapsed leidsid, et oleme sellise puhkuse ja seikluse auga välja teeninud. Ja unistavad sellest, kuidas nende lapsed ükskord nii vanad on, et nemad ka saaksid ümbermaailmareisile minna,” tunnistab ta ausalt. „Ma arvan, et paljud meievanused unistavad millestki sarnasest, kuid ei julge seda sammu ette võtta. Eks meil on selles mõttes lihtsam, et oleme kahekesi.”

Millal jäävad aga õed taas Maarjamaale pidama? „Tagasi jõuda mõtleme kindlasti, aga millal – see on küll veel väga lahtine. Poolteist aastat? Kaks? Kolm? Kõik sõltub kõigest,” ütleb Ulvi lustakalt.

 

Katkend Ulvi Mustmaa Lapimaale jõudmise blogipostitusest
1300 – ümardatult sellist numbrit näitas Kanepis nulli lükatud kilomeetriloendur hommikul kella viie paiku Marika ja Pentti õue peal Sodankylä taga. Ikka tükk maad enne Oulut hakkas peale talvemuinasjutt. Puhas ja valge. Sõitmise tegi see lihtsaks – uni ei pääse löögile, kui silmad iluimetlusest pärani. Ja Marika elutarkus läks kohe sütta (südamesse – toim) – mitte ühtegi küsimust, ainult üks korraldus: „Võtke autost kaasa kõik see, mis külmumist kardab, ülejäänuga tegeleme hommikul. Teie voodi on siin!”

Allikas: ulllugu.blogspot.fi

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 05/03/2015 10:55:58