Lillesülemid asetasid kindralmajor Jaan Sootsi mälestuskivi jalamile kaitseliidu Valgamaa maleva pealik major Tõnis Org ja Helme vallavanem Tarmo Tamm. Foto: Vello Jaska

Ülemöödunud neljapäeva hommikupoolikul, kui varakevadised päikesekiired olid sügavsinisest taevast sirutanud end kahvatukollast kuluheina ning talveunest virgunud puid ja põõsaid kuldama, siirdus grupp inimesi Helme vallas Linna küla lähistel oleva muistse Küti talu tanumatele.

Küti tallu kogunesid kaitseliidu Valgamaa maleva pealik major Tõnis Org, Helme vallavanem Tarmo Tamm, Helme üksikkompanii pealik lipnik Riho Karu ning mitmed teised kaitseliitlased ja naiskodukaitse esindajad.

Kohale jõudnuid võtsid vastu ajahambast puretud elumaja ja kõrvalolevate müürid. Ja suur kivi, mis kannab endas mälestust sellest talust võrsunud legendaarsest Eesti vabadusvõitlejast Jaan Sootsist, kelle sünnist möödus 12. märtsil 135 aastat.

Olles asetanud põlevad küünlad ja lillevanikud mälestuskivi jalamile, tõi vallavanem Tarmo Tamm kuulajateni olulisemaid lõike Sootsi elust ja tegevusest.

„Eesti maale ja rahvale kuulsust toonud kindralmajor Jaan Soots õppis Helme valla- ja kihelkonnakoolis ning lõpetas mõlemad õppeasutused väga heade tulemustega. Õpihimulise noormehena jätkas ta oma haridusteed Riia Õpetajate Seminaris. Selle kooli lõpetamine ei olnud aga majanduslikult võimalik ja 1900. aastal astus ta vabatahtlikuna tsaariarmeesse,“ rääkis kõneleja.

Aastatel 1902-1905 õppis tulevane kindral Jaan Soots Vilno (Vilniuse) sõjakoolis. Selle lõpetas ta nooremleitnandi auastmega. Et sõjaväelasena edasi minna, lõpetas ohvitser Jaan Soots 1913. aastal Nikolai Kindralstaabi Akadeemia. Teenistust jätkas ta Saraatovis rooduülemana. Sellel perioodil tutvus noor sõjaväelane Jaan Soots nimeka Soome väejuhi Carl Gustaf Emil Mannerheimiga. See tutvus osutus noore ohvitseri Sootsi jaoks väga oluliseks, sest Mannerheim kutsus ta oma ratsadiviisi staabiülemaks.

Edasi rõhutas Tamm, et 1917. aastal tuli Jaan Soots Eestisse. Detsembris 1917 määrati ta I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks. Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks. 24. veebruaril 1919 määrati Jaan Soots Eesti sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks. Sootsi suurimaks panuseks oli osaleda delegatsiooni liikmena Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelistel rahuläbirääkimistel. Nendel läbirääkimistel paistis Jaan Soots silma oma järjekindluse, sõnaosavuse ja veenmisjõuga. Tänu tema nõudmistele ja kartmatusele kujuneski vabariigi piir just selliseks, nagu ta nendel aastatel oli.

Samas tunnustas selle lepingu alusel terroristlik nõukogude valitsus tingimusteta Eesti riigi iseseisvust ja kooskõlastati vastastikused julgeolekutagatised. Nendegi tingimuste esitamisel ja kaitsmisel osutus määravaks Jaan Sootsi kindlameelsus ning jäägitu pühendumine iseseisvale Eesti vabariigile.

„1920. aastal läks Jaan Soots erru, kuid ta ei jäänud auga välja teenitud loorberitele puhkama. Rahuaastatel oli ta Eesti sõjaminister, põllutöökoja esimees, riiginõukogu liige, Tallinna linnapea jne,“ jätkas vallavanem.

Samas pidas ta oluliseks, et 1940. aastal valiti Jaan Soots Helme valla aukodanikuks.

„Teenete eest Eesti Vabadussõjas autasustati Jaan Sootsi Vabadusristi, rahalise autasu ning 92 hektari suuruse maaga Viljandi linna lähedal olevas Karula mõisa südames. 1940. aastal ajasid punaste okupantide käsilased Jaan Sootsi oma kodutalust välja, arreteerid ta ja saatsid Venemaale Ussolje vangilaagrisse, kus ta piinamiste ja ebainimlike tingimuste tõttu 6. veebruaril 1942 suri,“ tõi Tamm välja meie kuulsa vabadusvõitleja punaste röövvallutajate metsikustest põhjustatud kurva lõpu.

Kuid vilkuv küünlatuli ja mitmevärvilised lillesülemid mälestussamba jalamil tõendavad üsna ühemõtteliselt, et Eesti rahvas oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud kangelasi ei unusta.

 

Autor: VELLO JASKA
Viimati muudetud: 26/03/2015 09:55:00