Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere pidamas mälestusteenistust, mida kuulas enam kui poolsada inimest. Foto: Mari-Anne Leht

Kalmistupühadeks korrastab enamik meist lähedaste hauaplatsi. LõunaLeht uuris kalmistupühaga seonduvat teiste hulgas ka luteri kiriku õpetajalt.

Võru kalmistul oli jaanipäeval kalmistupühal argipäevast enam inimesi ning enamik hauaplatsegi oli korras, kuid suurt rahvahulka siinse Katariina kiriku, Võru linnavalitsuse ja kalmistuvahi ühise ettevõtmisena korraldatud mälestuspüha siiski kokku ei toonud.

Kalmistu vanas osas oli kohati paarikümne hauaplatsi peale märgata paari-kolme inimest, uues osas oli liikumine tihedam.

Võru kalmistu järelevalvespetsialist Asa Mõttus lausus, et paljud teevad hauaplatsi enne püha korda. „Üksikud paluvad, et süütaksin nende lähedaste haual kalmistupühaks küünla. Eelnenud jaanilaupäev võib kalmistupühale tulemist samuti mõjutada,” rääkis ta.

„Osal inimestel on omaksed maetud mitmele kalmistule ja neis toimuvad surnuaiapühad võivad kattuda ning sellest tulenevalt teevad inimesed valiku, kuhu minna,” ütles Andres Mäevere, Võru Katariina koguduse õpetaja, kelle sõnul on Võru kalmistul surnuaiapüha peetud viimased 24 aastat alati jaanipäeval. Nõukogude perioodil võis aeg muutuda, sest siis peeti ka ilmalikku püha.

„Surnuaiapühadeks korda tehtud kalmud ja see, et me siia kokku tuleme, näitavad lugupidamist ja austust lahkunutele,” sõnas õpetaja. Luteri kiriku tava kohaselt on kalmistupüha pööripäeva lähedal, kuna see on kõige pikem valgusega täidetud päev. Selles on sümbol elu võidust surma üle. Teiseks, see päev on ühe suurema prohveti, märtrisurma surnud Ristija Johannese sünnipäev.

Püha lahkunute meenutamiseks
Miks me peame kalmistupüha? Luteri kirikus on ka oluline, et me oma lahkunutele palvetes ja mälestustes mõtleme. Lahkunute mälestuseks süüdatud küünlatuli on neile valguseks igavikus.

„Mälestame lahkunuid igavese elu lootuses ja et kunagi kohtume nendega taevas. Meie eest varjatud sealpoolsusse oleme saanud vaid põgusalt pilku heita. Me ei vaidlusta, et siit ilmast lahkunute ja siiajäänute vahel on side, mis toimib erinevalt. Ühtedel on lahkunust kaunid mälestused, teistel on nendega suurem side ja nemad eeldavad, et lahkunu hing ja vaim elab igavikus edasi, kuid ihu puhkab,” arutles luteri usu õpetaja. Ta lisas, et luterlastel ei ole hinge viibimise kohta taevas päris selget kontseptsiooni.

Mäevere usub, et neil, kes on kalmistupühale tulnud ja ka mälestusjutluse ära kuulanud, hakkab kergem, sest nad tunnetasid siin vahetut sidet oma lahkunute ja igavikuga.

Katoliku ja õigeusu kiriku seisukohalt viibib siit ilmast lahkunu hing veel 40 päeva maa peal, pärast seda lahkub hing kas Jumala juurde või puhastustulle. Luteri usu järgi lahkub hing 40 päeva pärast surma, kuid mis saab hingest täpselt edasi, seda nad ei seleta. „Puhastustules viibimise ajal on oluline, et siin palvetatakse tema eest ja süüdatakse ka küünlad, kuid luteri kirik ei räägi puhastustules viibimisest,” märkis 34 aastat luteri kirikut teeninud Mäevere.

Eestimaa pinnal algas surnute mälestamine alles 19. sajandil. Teadaolevalt oli esimene luterlik surnuaiapüha Liivimaal Kambjas 1830. aastal.

Usklikke aina vähem ...
... ja see ei ole Mäevere sõnul ainult eestlastega seotud, vaid on ülemaailmne protsess. „Eestlased on pikalt ja visalt pidanud kinni paganlikest kommetest, kus on olulised olnud hiied, ohvrikivid ja haldjad. Murrangu sellesse tõid hernhuutlased. Vennastekogudus jõudis Eestisse 1730. aastal, haarates Urvaste, Kambja ja Kanepi kihelkonda, seejärel kogu Tartu- ja hilisema Võrumaa, Saaremaa, Lääne- ja Põhja-Eestigi. Vennad kuulusid luteri kiriku koguduste juurde. Hernhuutlased muutsid välise kombetalituse sisemiseks usuliseks veendumuseks,” rääkis õpetaja Mäevere.

Viimasel kalmistupühal kuulas mälestusteenistust üle poolesaja inimese ning oma lahkunuid palus õpetajal nimeliselt meenutada ligi 30 inimest.

Kalmistu on paik, kus lähedaste haudadel olijad enamasti segamist ei soovi, ja seda on kena silmas pidada.

„Pean lähedaste haudadel ja ka kalmistupühal käimist väga tähtsaks, sest esivanemaid peab austama, nendeta poleks ju ka meid,” märkis oma lähedaste hauaplatsi riisumise lõpetanud võrulanna Mare.

Kui mälestusteenistus oli pea poole peal, tuli kümmekond inimest linnaliinibussilt kalmistule. „Kalmistupühal käin harva, sest elan Võru vallas. Lahkunute meenutamine on justkui magus valu, sest nad olid mulle tähtsad. Kalmistul käimise järel olen rahulikum ja hingel on kergem,” rääkis pensionär Lea. Ta lisas, et vana tava kohaselt korrastab ta enne jaani alati hauaplatsid, sest peab lahkunud omastest lugu. „Hauaplatside korrashoidmisel ei ole usuga midagi pistmist,” märkis ta.

Võrulanna Merike, kellega kohtun juba linnas, on käinud vaid üks kord kalmistupühal, sedagi vanavanemate saatjana. „Mulle on oluline, et hauaplatsid oleks korras, ja sellepärast käin kalmistutel aastas kolm-neli korda. Surnuaiapühadel kalmistul ei käi, sest meie pere ei ole usklik ja mind ei ole usk tõmmanud. Kalmistul olles tunnetan rahu, kuid lahkunutega ma sidet veel tundnud ei ole, ilmselt ei ole ma sideme tunnetamiseks veel nii kaua elanud,” kõneles 45-aastane Merike.

„Kalmistul käijatest on ülekaalus naised, kelle seas on ka noori. Aasta-aastalt jääb kalmistupühal osalejaid vähemaks,” märkis 13. aastat kalmistuvahi ametit pidav Asa Mõttus.

Võru surnuaed rajati 1784. aastal, kuid kalmistupühi peetakse siin pastor Mäevere sõnul ilmselt 19. sajandist.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/07/2015 11:14:13