Siiri Laur (vasakult teine) mullu elukestva õppe raames toimunud seminaril Tallinnas. Foto: erakogu

Mida annab töötuks jäänud inimestele tööharjutustel osalemine? Milliseid muutusi vajab süsteem? Neist ja muudest töötusega seonduvatest küsimustest annavad ülevaate töötute juhendajad ja vallavanemad.

Võrumaalased Siiri Laur ja Reet Käär on aastaid eelkõige kagunurgas töötuid koolitanud. Esimene on viimase paari aasta jooksul viinud läbi 25 tööklubi ja motivatsioonikoolitust, teine aga korraldanud muude tööde kõrvalt üheksa koolitust.

„Tänapäeva töötud on suurte kogemustega erinevates valdkondadest, nii kõrg-, kutse- kui põhiharidusega,” kõneles Laur. „Paljud töötasid kaua ühes firmas, kuni see tegevuse lõpetas või moderniseerimise järel vähendas töötajaid. On neid, kes ei leia erialast tööd, kuna piirkonnad on regionaalpoliitiliselt väheatraktiivsed. Ainus tee töö saamiseks on ise midagi teha, kuid kõik inimesed ei ole loodud ettevõtjateks.“

„Hinge minevad juhtumid on need, kui inimestel on töö juures teed lahku läinud psühhosotsiaalsete pingete tõttu. Tihti on töötajad selles seisus ise lahkumisavalduse kirjutanud, mille tulemusel on sotsiaalsete garantiide osakaal väga väike,” tõdes ta.

Siiri Laur lisas, et kõik töötud ei ole kaugeltki passiivsed.

Lauri sõnul on koolitusrühmades tekkinud erinevas eas liikmete vahel mõnusalt eluterved vaated ja soov üksteiselt õppida. „Rõõmustab see, et inimesed hakkavad rühmades avatult ja siiralt suhtlema, leiavad, mis neid tõeliselt huvitab, ja planeerivad vastavalt võimalustele oma edasise tööelu,” märkis ta.

„Gruppides on tavaliselt keskealised, kes on ka pikaajalised töötud,” iseloomustas Reet Käär tööharjutusrühmi. „Viimasel ajal on neis enam mehi, valdavalt põhi- või kutseharidusega, kuid on ka kesk- ja kõrgharidusega. Varem olid nad autojuhid, metsamehed, farmitöölised, insenerid jne. Töö kaotuse põhjuseks on sageli töökoha kadumine või selle jäämine kaugeks, seda eelkõige hajaasustustega külades. Kuid ka juhiloata jäämine, tervis või vanemate eest hoolitsemine. Enamik on paar aastat tööta, kuid on ka selliseid, kes on üle kümne, isegi üle 20 aasta tööta olnud.”

Tööintervjuul tasub olla omanäoline
Käär märkis, et kui ühed inimesed on valmis kohe tööle asuma, siis teised on lootuse kaotanud. „Mida kauem on inimene töötu, seda raskem on tal uuesti tööturule siseneda,” tõdes ta. Tihti on lootusetuse ja enesekindluse kadumise kõrval probleemiks ka töökoha kaugus ja auto puudumine.

Kääri sõnul on tööharjutused harjumuste muutmiseks head. „Kui igast grupist saab tööle või edasi õppima üks-kaks inimest, on tööharjutus korda läinud,” arutles koolitaja. „Teisalt, peale tööharjutuse lõppu on töötuid vaja edasi toetada, et nad harjutuseelsesse seisu ei lange. Töötukassas käimine on rutiinne tegevus, olulisem on tugiisiku toetus. Korra nädalas kooskäimine ei lase neil jääda tavapärasesse keskkonda, vaid paneb aktiivselt tööd otsima. Ka toetab tugiisik neid tööandjatega kohtumisel ettevõtetes ja julgustab firmadesse minema.”

Laur märkis, et iga juhtum vajab eraldi lähenemist: „Töötul on pere, vanemad, sõbrad, naabrid. Sotsiaalne võrgustik on peaaegu sama oluline kui töö. Tahe on sisemiselt kõigil, ka neil, kes vastupidist väidavad, iseasi, kas inimene saab oma oskustele, isiksuseomadustele ning väärtushinnangutele vastavat töökohta.”

Siiri Laur peab töö leidmise üheks takistuseks otsija tagasihoidlikku suhtlemisoskust, mis väljendub selles, et ta ei too tööintervjuul välja oma oskusi ega tugevusi.

„Standardsetesse CV-desse, kaaskirjade ning motivatsioonikirjade näidistesse kiputakse kinni jääma ja sel juhul ei eristuta teistest kandideerijatest,” kõneles Laur. „Kardetakse olla omanäoline, avatult kõnelda, miks ma soovin sellele kohale kandideerida ning miks just mina olen see, kes antud tööga hästi toime tuleb.”

Enne uusi otsinguid vabane pingest
Tema sõnul loetakse töötust stressiskaalal ülitugevaks stressoriks. „See on hingeliselt, sotsiaalselt ja ka geograafiliselt ülitugev pinge, millega inimene peab hakkama saama,” arutles Laur. „Esimene samm töötukassas arvele võtmiseks võib tähendada suurt moraalset pingutust.“

Laur on märganud, et enne kui töötu suudab taas tööd otsima hakata, on tal tegelikult vaja oma pinge maha saada. „Kui minu teha oleks, pakuksin, sõltuvalt inimesest, esmalt nõustamisteenust, kus rahuliku ja usaldusliku vestluse käigus selgineb, mida on inimesel sel hetkel kõige enam vaja, ning siis suunaks ta rutiinsetele tööotsingutele,” lausus Laur.

Ta lisas, et Suurbritannias on tööturule tagasivõidetud hulgaliselt inimesi just sellist meetodit rakendades, ning usub, et ka Eesti on sinnapoole teel. Alanud aastast pakutakse töötutele juba kogemusnõustaja teenust.

See on Lauri meelest ilmselt idealistlik pilt, et kagunurga aheneval tööturul teeks igaüks just talle meeldivat tööd, kuid kui aidata töötul iseendas ja oma võimalikes oskustes selgusele jõuda, on töökohtade ja enese proovilepanemise valik siiski suurem. Nii saame tööturule juurde inimesi, kes ei ole sattunud „vihma käest räästa alla”, vaid nad saavad ennast teostada ja oma parimaid ressursse rakendada.

Käär meenutas oma esimest töörühma. „Selles grupis oli kõrgharidusega naine, kes otsis tööd elukoha vahetamise järel. Ettevõtete külastamisel uuris ta teistest enam firma poolt pakutava töö kohta ja jättis oma kontaktid. Ühes puidufirmas huvitus ta tõsiselt tööprotsessist, mida märkas ka ettevõtte juht. Mõne aja pärast saigi ta firmasse, kus töötab siiani. Kuigi naisele oli uus töövaldkond õpitust ja eelnevast ametist väga erinev, oli ta väga rahul. Tema töölesaamine julgustas kogu gruppi,” tõi Reet Käär positiivse näite ammuse töötu suhtumisest töö otsimisse. See kinnitab, et kui inimesed tõsiselt tahavad töötada, on nad õpihuvilised ja julgevad uusi asju proovida.

Lauri sõnul soovivad töö kaotanud enamasti kodupiirkonda jääda ja seal töötada. „Arvestada tuleb eelkõige kohaliku tööturu võimalustega,” märkis ta. „Kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjate roll on oluline: kas koostöös otsida võimalusi oma valla inimestele või „pigistada silm kinni” ning lasta asjadel isevoolu minna.”

Vallavalitsuse poolt vaadatuna
... on töötute koolitamisel olulisem külg see, et inimesed saavad koos käia ja psühholoogilist tuge. „Kui neist rühmadest mõned nii-öelda jalad alla saavad, on see meie väikesearvulisele rahvale suur asi,” lausus Kaido Tamberg, Valgamaa Sangaste vallavanem.

Võrumaa Rõuge vallavanem Tiit Toots lisas, et töötute koolitamine toob inimesed kodust välja ja on väikeseks toeks uue töö leidmisel.

Tambergi sõnul on neid, kes tahavad tööd teha, vaja innustada ja neisse usku süstida. Kuid palju sõltub siiski tööotsijast. Kes on tööotsimisele käega löönud, jääbki koju istuma.

Ta nimetas esimeseks töötuks jäämise põhjuseks sobiva töö puudumist kohapeal, kuna kõigile ei pruugi tervislikel või muudel põhjustel kõik pakutu sobida. Teised ei soovi minna tööd otsima kodust kaugele, kolmandatele on mugavam toetust saada ja vahel ka mustalt töötada, neljandatel on viinaviga küljes.

Tootsi sõnul on Rõuges mureks pikka aega tööta olnud keskealised mehed: „Neil ei ole püsiva töö saamiseks vajalikku tööharjumust ja tihti on nad alkoholilembesed.”

Tamberg märkis, et meie poliitikud on aeg-ajalt vihjanud, et vallavalitsused peaks enam töökohti looma.

„Kui omavalitsustest enam vahendeid omav riik eeskuju näitaks ja lubaks töötutel töökatseid teha ning väljaõppe sooritada nüüdisaegse tehnoloogiaga riigifirmades või riigi tellimustöid täitvates kommunaalfirmades, oleks see inimestele parimaks rohuks töö leidmisel,” pakkus Sangaste vallavanem. Ta usub, et see tee tooks paljud tööturule tagasi ja süvendaks inimestes usku nii endasse kui ka riiki.

Tambergi sõnul tuleb riigifirmades praktika tegemiseks veidi seadusi muuta. „See jutt, et eraettevõtja teeb kõik, tuleb unustada,” arvas Sangaste vallavanem. „Riik peab oma kodanike eest hoolitsema. Ajal jalus olev sotsiaaltoetuste süsteem tuleb niisuguseks muuta, et õigused ja vastutus jääks tasakaalu ning abiraha hakkab jõudma tegelikele abivajajatele, mitte enam poolsulidele. Töötute senine suhteliselt kallis koolitusmetoodika tasuks muuta lihtsamaks ja loomulikumaks.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 11/02/2016 10:06:45