Memento Võrumaa ühenduse esimees Silver Sild seisab kaldtee peal, millele peagi püstitatakse mälestusmärk Võrust küüditatutele. Foto: Elina Allas

Kui kõik läheb plaanipäraselt, avatakse Võru raudteejaama hoone kõrval mälestusmärk 1941.–1952. aastal Võrust küüditatuile juba 22. juunil. Mälestusmärgi rajamisele andis hoo sisse riigikogu liikme nn katuseraha.

Memento Võrumaa ühenduse esimehe Silver Silla sõnul tekkis idee püstitada küüditatuile Võrru mälestusmärk 2014. aastal, kui arutati koos toonase noorsoopolitseiniku Elar Sarikuga, et nii vanematel inimestel kui ka noortel võiks olla üks korralik koht, kus saaks käia okupatsiooniohvreid mälestamas ja süstida noortesse isamaalist kasvatust.

Kaks aasta tagasi veebruaris käisid Võrumaa Memento liikmed Eesti Memento liidu üldkoosolekul idee välja ning seal võeti vastu otsus, et Võrru rajatakse küüditatute mälestusmärk. Pärast seda hakati tööga pihta, kuid kuni viimase ajani puudus raha, et eesmärk ellu viia.

Mullu sügisel aga otsustas Kagu-Eestist riigikokku pääsenud Maire Aunaste, et eraldab rahvasaadiku nn katuserahast 10 000 eurot just selle mälestusmärgi rajamiseks. Aunaste oli Memento Võrumaa ühendusega suhted loonud enne parlamendivalimisi. Mälestusmärgi rajamine läheb maksma 18 000 eurot.

Veel on tulnud raha mälestusmärgi püstitamiseks Võrumaa omavalitsuste liidult, Eesti Memento liidult (mida rahastab riik) ja Memento Võrumaa ühenduselt. Annetusi on laekunud 3000 eurot.

Töö telliti skulptor Jaak Soansilt

2014. aastani koguneti 25. märtsil ja 14. juunil küüditatuid mälestama Võru kalmistul asuva enamlaste ohvrite mälestuskivi juurde. Ent ka Võru raudteejaama hoone külge on 1941. aastal küüditatud Olev Kasak lasknud paigaldada mälestustahvli.

Plats, kuhu mälestusmärk tuleb, kuulub linnale, varem oli see reformimata riigimaa. Mitte kõik Võru linnavolikogu liikmed ei olnud 2014. aastal nõus, et maatükk saaks munitsipaalomandisse, kuid see siiski läks. Võru Mementol on nüüd linnaga leping mälestusmärgi püstitamiseks.

Tööd platsil algasid nädal tagasi, ehitustöid teeb aktsiaselts Kurmik. Valminud on kuju juurde viiva kaldtee liivast alus. Kaldtee pikkus on 24 meetrit ning kuju kohal laius 4,5 meetrit. Võimalik, et ajalehenumbri ilmumise päevaks on alus kaetud juba killustikuga. Hiljem tulevad selle peale raudteeliiprid, mis suunduvad mööda kaldteed kuju juurde.

Mälestusmärgi autor on skulptor Jaak Soans, kelle käest otse töö telliti. Soans käis enne kuju kavandamist mitu korda Võrus mälestusmärgi asukohaga tutvumas. Võru Memento ainus soov oli, et kuju peaks olema paralleelne raudteega. Projekteerijaks on Karmo Tõra.

Kuju tuleb betoonist. Selle alumine osa on kaldtahukas, mille peal on roostevaba metalliga kaetud ketas. Ketta keskel on madal pronksist skulptuur kahes reas kaugusse suunduvatest loomavagunitest, nende vahel inimeste kujud. Mälestusmärgi eesossa tuleb plaat tekstiga. Monumendi kõrgus on 1,7 ja ketta läbimõõt 2 meetrit.

Kohaliku kaitseliiduga on jõutud kokkuleppele, et mälestusmärgi ümbrust hooldavad tulevikus noorkotkad ja kodutütred.

Valgustuse rajamine ootab rahasüsti

Mälestusmärgi juurde on projekteeritud ka valgustus, kuid esialgu selle rajamiseks raha ei jätku. Valgustuse heaks ootab Võrumaa Memento ühendus inimestelt, kes tunnetavad end mälestusmärgiga seotuna, annetama raha küüditatute mälestusmärgi sihtotstarbelise arveldusarvele Swedbankis EE062200221063162366.

Mälestusmärgi avamine on praegu planeeritud 22. juunile, sest juuniküüditamise 75. aastapäeval 14. juunil on küüditatud kutsutud presidendi vastuvõtule. Memento Võrumaa ühendusse (hõlmab ka Põlvamaad) kuulub praegu 15 inimest, kes 1941. aastal küüditati. Võrumaa Memento ühenduses on kokku 175 küüditatut Võrumaalt ja 185 Põlvamaalt.

Aastatel 1941–1952 küüditati Võru raudteejaamast üle 3000 inimese Siberisse. 1941 viidi sõjaväelased ja haritlased – kokku 460 inimest. 1945 küüditati saksa perekonnad. 1949. aastal saadeti Võrust Siberisse kulakuteks tembeldatud perekonnad – 1654 inimest, nende seas ligi 500 last. Samal aastal saadeti veel üle tuhande inimese vangitapiga tundmatusse itta. 1951–1952 küüditati väiksem hulk inimesi, peamiselt usulistel alustel.

 

Linnavolinik seisis mälestusmärgile maa andmise vastu. Kas ärihuvid?

Kui IRLi liige Maire Aunaste hankis küüditatute mälestusmärgile 10 000 eurot, siis 2014. aasta suvel seisis Aunaste erakonnakaaslane, Võru linnavolikogu liige Hasso Ploomipuu Võru linnavolikogu istungil pika kõnega selle vastu, et mälestusmärk rajataks raudteejaama juurde ja et reformimata riigimaa raudteejaamahoone ümber läheks linnale, ning hääletas volikogu istungil maa munitsipaliseerimise vastu. Raudteehoone kuulub praegu vallasvarana aktsiaseltsile Eesti Raudtee. Huvitav fakt on aga see: nagu Eesti Raudtee kõneisik Liina Hallik kinnitas, on raudteehoone antud aastast 2009 tasuta kasutada osaühingule Võru Varanõunik, mille omanik on Hasso Ploomipuu.

Väljavõte Võru linnavolikogu istungi protokollist (18. juuni 2014), kus Ploomipuu ütleb: „Äsja külastas Võrut siseminister Hanno Pevkur. Tema sõnum oli ühene – Kagu-Eesti arendamiseks tuleb panna käima hea koostöö üle maakondade piiride ja selle aluseks on omavalitsuste selge hoiak koostööle ja selle tegemiseks vajalikele kompromissidele. Hanno Pevkur ütles, et Peterburi-Pihkva-Riia rongiliin, mis praegu ei lähe läbi Eesti, vaid läheb läbi Põhja-Läti, on võimalik tuua tagasi, käima läbi Võru linna. Võru mäletab selle tähendust – me mäletame, mida see tähendab. See tähendab turiste Võru majutusasutustes, ostjaid kauplustes, inimesi, kes toovad meie linna elu, mille hääbumisest paljud siin ruumis viibijad on pikalt rääkinud ja kirjutanud. See tähendab mitte ainult parimas tahtes öeldud sõnu, vaid sissetulekut meie turismiettevõtjatele, teenindajatele, taksojuhtidele ja kaupmeestele. See tähendab töökohti ja sissetulekut meie inimestele. Selleks, et inimesed pääseksid jaamast linna, on tarvis korralikke ühendusteid Jaama tänava ja jaamahoone esisega, korralikku parklat, peatust bussidele ja taksodele. Ärge saage valesti aru – mõistan suurepäraselt ajaloos toimunut, see on isiklikult puudutanud ka minu perekonda. Kuid olen seisukohal, et me peame mõtlema mineviku kõrval ka tulevikule. Võru on piisavalt roheline linn, kus iga haljasala korrastamine on küll tore, kuid kui seal pole eriti inimesi, siis pole sel eriti mõtet. Ma ei pea õigeks, et linn sekkub justkui õilsal moel raudteejaama kui transpordisõlme töösse. /.../

Me ei peaks täna siin küsima, kuidas saaksime jaama ümbrust rohkem linna rohealadeks muuta. Me peaksime küsima, mida me saaksime teha, et raudtee tooks linnakodanikele tulu ja töökohti. Ja me ei peaks seda küsima siin üksteiselt, vaid neilt, kes tegelikult teavad, kuidas raudtee toimib ja tulu toob. /.../

Arvan, et see otsus ei tee elu Võrus paremaks, vaid hoopis vastupidi. Seetõttu ma ei saa sellise eelnõu poolt hääletada.”

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 05/05/2016 12:02:54