Põlvalanna Külli Lepp oli kaheaastane, kui ta 1941. aasta juunis alustas sõitu tundmatusse. Abikaasa Agoga sai ta kokku 1961. aastal Viitinas. Foto: Urmas Paidre

14. juunil möödus 75 aastat esimesest suurküüditamisest. Külli Pint, praegu Lepp, oli kahene, kui alustas sõitu tundmatusse. Mõistagi tugineb ta oma jutus osaliselt emalt hiljem kuuldule.

Tänapäeval on raske ette kujutada last, kes küsib loomavagunis emalt: „Kus mu voodike on?”

„Ema rääkis hiljem, et lisaks oma voodi järele pärimisele olevat ma vagunis keerutanud sõnade „keeruta-keeruta” saatel,” meenutas põlvalanna Külli Lepp, kes kaheaastaselt koos ema Ene Pindiga viidi Viitinalt Võru raudteejaama, kust algas pikk rongisõit tundmatusse.

Tema sõnul saanud ema väljasaatmisest enne teada ja jõudnud saunagi kütta. Vormikandjast pereisa Juho Pint võetud hommikul Mõnistes kinni.

„Ema meenutas sedagi, et meil olnuks võimalus põgeneda, kuid jutud käinud, et seal kaugel hakkame koos elama,” lausus usutletav. Ta lisas, et Võrust sõitis pere ära ühes rongis, isa meestega esimestes, naised-lapsed tagumistes vagunites. Kusagil haagiti esimesed vagunid teise rongi koosseisu, sest naiste-laste rongisõit lõppes Tomski oblastis kurikuulsa Kolpaševo linna raudteejaamas.

„Nälga ma ei mäleta”

Sealt viidi nad Kargassoki rajoonikeskusse, viimasest laevaga Vasjugani jõge mööda, mis on Obi lisajõgi, Nedostupnõi (ee ligipääsmatu) külla.

Enne oma hurtsiku saamist elasid nad vene peres, õpetajast ema käinud kitsekarjas. Eestlaste lapsed pandud kohalikku vene lasteaeda, kus Külli alguses ei saanud midagi aru, kuid ajapikku sai ta vene keele niipalju suhu, et sai hiljem koolis hakkama.

Neljanda klassi lõpetas ta Nedostupnõi külakoolis, siis käis kolm aastat suuremas keskuses koolis, kuhu tuli üle jõe paadiga aerutada. Keskkooli lõpetas aga Kargassoki rajoonikeskuses 1957. aastal.

Aastate lisandudes tuli sirguval neiul Nedostupnõis mitmesuguseid lihtsaid töid teha. „Kui meil oli juba lehm, oli ema ikka väljas tööl ja mina lüpsin lehma. Siga oli meil ka ja verivorsti olen teinud. Heina teha mulle meeldis. Kuiv hein pandi heinamaa äärde suurtesse kuhjadesse, olin kuhjameister. Talvel veeti hein hobuste või härgadega lauda juurde. Nälga ma ei mäleta, kuid hiljem sain teada, et ema oli millalgi oma paremad riided ämbritäie kartulite eest müünud.”

Talved olnud seal sügava lume ja 50 külmakraadiga ning selle tõttu olid lubjavildid asendamatud, sest nendeta oleksid jalad külma saanud. Suvejalatsiteks olnud kalossid.

Aastakümneid hiljem ei meenu naisele, et keegi oleks Siberis teda halvasti kohelnud või sildistanud: „tõ estonka” või midagi sellelaadset. Ometi sõitis ta peale keskkooli kohe sünnimaale, ehkki vanemad jäid sinna ja mõnigi eesti tüdruk oli venelasega abiellunud.

Head sugulased ja keel ei unune

Kodumaale sõidus oli otsustav roll siin elanud mõistvatel sugulastel.

„Kui meil ei oleks Võrumaal sugulasi olnud, poleks mul ju kellegi juurde tullagi olnud. Võru raudteejaamas oli mul vastas ema vend Viktor, keda olin Siberisse saadetud piltidelt näinud. Esmalt kallistasime, siis nutsime koos nägemisrõõmust,” meenutas Külli Lepp, kes Võrust siirdus Viitinasse.

Sealse kooli direktori Erich Tiivoja abikaasa Leida on Külli ema teise venna Rudolfi tütar ja tänu sellele sai kaugelt naasnust Viitina kooli vene keele õpetaja. Kas ja millist hinda küüditatu lapse töölevõtmine Tiivojadele maksis, jääb nende teada. Usutletavale ei meenu, et teda kui väljasaadetu last oleks sünnimaal kimbutatud.

Praegu väga eakat paari meenutas Külli Lepp suure tänutundega. Nad suhtlevad siiani, abikaasa Ago Lepaga käis ta viimati häid sugulasi Ida-Virumaal vaatamas mullu detsembris.

Kodumaal jätkas neiu peagi õpingutega, küll kaugõppe teel. Kuna senine haridus oli omandatud vene keeles, milles ta tundis ennast tugevamana kui eesti keeles, astus ta Pihkva Pedagoogilisse Instituuti vene keelt ja kirjandust õppima ning lõpetas selle.

Eakas proua kõneleb rahulikult, kuid aimatava vene aktsendiga ega häbene tunnistada, et kui ta naasmise järel Viitinalt Võrru sattus, rõõmustas vene keele kuulmine teda alati. Alguses jalutanud isegi vene keele rääkijate taga, et keelt kuulda ja ka ise selles keeles rääkida. Loomulikult oli sünnimaale naasmise järel aktsent enam tuntav kui praegu. Nedostupnõis kõneles ta eesti keeles emaga, saatusekaaslastega, hiljem ka isaga, kuid koolides ei tohtinud eesti keeles rääkida.

Joonistamine päästis isa elu

Rahvastega toimunud traagilised sündmused jätavad alati peredele jäljed, mis jäid ka küüditatute ja nende lähedaste perekondadele.

14 aastat pärast väljasaatmist jõudis Juho Pint Vorkuta vangilaagrist naise ja tütre juurde Nedostupnõisse.

„Isa käis nooruses paar aastat Pallase kunstikoolis, kuid see talle ei meeldinud ja ta jättis kooli pooleli. Laagris aga päästis joonistamine isa elu. Laagriülema naisest pildi joonistamise järel tõi ülem ta metsatöölt laagri punanurka kunstnikuks,” meenutas tütar.

Pere sai enne tütre sünnimaale tulekut paar aastat koos elada, seejärel jäid vanemad kahekesi, sest Külli isa pidi asumisele määratud aastad Siberis veetma.

„Ema käis 1961. aastal Eestis. Elasin Viitina koolimajas teisel korrusel, Ago õpetajatest vanematega esimesel ja seal me tuttavaks saime,” meenutas naine. Abikaasa Ago lisas muiates, et „eks ämm tuli Siberist mind üle vaatama”.

Pulmad pidasid noored pruudi vanemateta, sest ema oli selleks ajaks juba Nedostupnõis tagasi. Nad on tänaseni koos elanud 55 aastat, üles kasvatanud kaks poega, kellel juba suured lapsed.

Töötanud on nad nii Võru-, Valga- kui ka Põlvamaal, Külli mitmes Võrumaa koolis õpetajana ja hiljem ladudes.

Tema vanemad tulid Siberist tagasi erineval ajal: ema 1964. aastal, isa kaks aastat hiljem, sest tal oli seal tasuv töö. Nad said elukoha Vana-Antslasse, kus siis elasid-töötasid Külli ja Ago. Isa sai Eestis elada neli aastat, siis viis raske haigus ta manalasse, 92-aastaseks elanud ema elas ligi kümme aastat taasiseseisvunud Eestis.

Põgenesid Põhja-Ameerikasse

Kui Juho Pint kodumaale jõudis, ei olnud tema suurest perest enam kedagi siin, Tuudimetsas Räpina vallas Põlvamaal.

„Isa vennad koos emaga põgenesid venelaste tuleku eel 1944. aastal Eestist, lõpuks jõudsid nad Põhja-Ameerikasse. Nende isa oli siin juba varem surnud,” lausus usutletav. Ta lisas, et sai isapoolseid sugulasi teisel pool ookeani 1989. aastal külastada, kuid kõiki ta enam ei näinud. Isa ema oli juba manalateel. Omaaegne jõukas Tuudimetsa talu on praegu teistes kätes.

Nedostupnõid pole ta kunagi igatsenud vaatama minna ning nüüdseks olevat küla kõigi poolt unustatud.

Memento on ainus organisatsioon, mis küüditatuid ühendab ja neile midagi pakub, ja sellepärast peab Külli Lepp seda väljasaadetutele tähtsaks. Ta tunnustas piirkonna praegust esimeest Silver Silda saatusekaaslastele ürituste korraldamise eest.

„Kuigi ma ei kanna juhtunu pärast kellegi peale vimma, on oluline, et ka pärast meid mäletatakse, mis eestlastega 20. sajandi keskel juhtus,” toonitas eakas proua, kes loodab, et Memento püsib senini, kuni küüditatute lapsed elavad.

75 aastat peale teekonna algust tundmatusse käis Külli Lepp Kadriorus presidendi vastuvõtul.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 16/06/2016 07:57:17