Tõnu Jõgi. Foto: LLi arhiiv

Eesti rahvas, nagu enamik rahvaid (loomulikult mitte sada protsenti), austab seaduslikkust ja õiglust. Kõike seda, mis on seaduslik, toetatakse, välja arvatud siis, kui see on väga suures vastuolus õiglusega. Kuidas saab toetada ja austada poliitikuid ja valitsust, kes ei suuda oma igapäevases tegevuses kinni pidada isegi meie riigi põhiseaduse esimesest kolmest paragrahvist, ülejäänud seadustest pole mõtet rääkidagi.

Et oleks mõistetav, millest räägin, toon ära põhiseaduse kolme esimese paragrahvi tervikteksti.

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

§ 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus.

§ 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Seadused avaldatakse ettenähtud korras. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused.

Kõige põhimõttelisem rikkumine on § 1 ja § 3 osas. Nendest ma tahaksin mõne sõna rääkida. Kuidas saab mõista seda, et rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja, kui rahvas ise ei saa isegi presidenti endale valida? Isegi Venemaal saab rahvas otse presidenti valida, meil aga kõrgeimal riigivõimu kandjal seda õigust ei ole. Poliitikute poolt paika pandud „oma mees” ei saa olla rahva poolt toetatud president.

Ainus erand oli Lennart Meri, kes oma karismaatilisuse ja erakordse isiksusega, ning ka alles teatud aja jooksul, võitis rahva toetuse ja austuse. Ülejäänuid on lihtsalt aktsepteeritud staatusest tulenevalt. Ka nüüd, eelseisvatel valimistel, kui poliitikud saavad oma tagatubades uue presidendi suhtes kokkuleppele, saab see olema nende president. Rahva jaoks lihtsalt üks uus nätsu näriv tegelane kõrgel ametipostil, kellest anekdoote välja mõelda.

Paljusid poliitikuid ilmselt hämmastas rahva aktiivne vastuseis kooseluseadusele. Ilmselt siiani ei saa enamik Toompea tegelastest õieti aru, mis sel seadusel häda on. Kuigi traditsiooniliste pereväärtuste pilamine selliste seadustega on ka näotu temp, poleks ainult sellepärast küll nii palju pahameelt tekkinud. Põhiline häda oli menetluses. Kuigi kõik küsitlused näitasid selgelt, et valdav osa elanikest seaduseelnõu ei toeta, suruti see parlamendis täie teadmise juures rahva tahte vastaselt nahaalselt läbi. Just see oli asjaolu, mis igapäevaelu seisukohalt täiesti teisejärgulisest seadusest tegi pikaks ajaks meediahiti.

Pagulastemaatika kuulub samasse valdkonda. Eesti rahval ei ole mingit rassistlikku kalduvust, see on täielik jama. Üksikuid dissidente leidub muidugi iga rahva hulgas. Kui aga jätkatakse samas vaimus, ja isegi meie põhiseaduse § 1 ignoreerides, ning rahvaga kokkuleppele jõudmata valatakse meid pagulashordidega üle, siis saab rassism olema. Siis tulevad varem või hiljem tänavatele Vikingid ja igasugused muud rahukaitsjad. Sellistel vastutuseta organisatsioonidel on väga lihtne märkimisväärset rahva toetust saada. Ja vaat – varsti on nad ka parlamendis! Mõelge sellele.

Lugupeetud poliitikud ja riigijuhid, kui te tahate mingit seadust kehtestada või mingit olulist otsust vastu võtta, teie asi on rahvaga suhelda ja veenda rahvast oma õigsuses. Kui te suudate kasvõi veidi üle poole rahvast oma tõdesid uskuma panna, ei teki mingeid probleeme. Võite rahulikult seaduseelnõu parlamendis heaks kiita ja pärast öösel rahuliku südamega magada. Seniks aga iga kord, kui rahvas teie järjekordse tegevuse vastu pahameelt avaldab, lugege uuesti läbi Eesti vabariigi põhiseaduse § 1 ja § 3 ning mõelge, millise toiminguga te neid seadusepügalaid jälle rikkusite.

Autor: TÕNU JÕGI, ettevõtja ja omavalitsustegelane
Viimati muudetud: 14/07/2016 07:13:57