Just selline vaade avaneb ühest pilvelõhkujast. Foto: Malle Elvet

Veel selle sajandi alguses polnud Venemaa lihtsurelikul, muust maailmast rääkimata, aimugi, et nelja-viie kilomeetri kaugusel Kremlist, Taganka piirkonnas kirikute all 65 meetri sügavusel maa all asus eriti salajane raudselt valvatud objekt. Paik, kust 30 aastat juhiti NSVLi sõjaväe võimsate, tuumarelvaga pardal hävituslennukite liikumist.

Korralduse ehitada maa-alune tuumarelvade juhtimise kindluskeskus andis diktaatorlik NSVLi kompartei peasekretär Jossif Stalin 1949. aastal. Siis ‒ USA barbaarne pommide heitmine Jaapani linnadele ‒ oli alanud tuumarelvade võidukäigu ajastu, NSVLi ja USA vahelise külma sõja ajastu. Stalini punkrit 42 ‒ valitseja laskis sinna endale ehitada uhke maa-aluse kabineti, kuhu pandi ka malelaud ‒ ehitati metroojaamade ehitamise meetodil kilomeetrite pikkuselt Moskva all 1950‒1956. Aastal 1953 surnud Stalin ise ses ülihästi salastatud rajatises viibida ei saanud.

Aatomipomme kandvate sõjalennukite tegevust juhiti toonase Nõukogude lennuväe tippsidetehnikaga maa alt, tugevate malmseintega kindlustatud maa-alusest keskusest 1986. aastani. Aatomirelvade juhtimiskeskus koliti Moskvast kaugemale.

2007. aastal avati erakätesse läinud alal, endises Stalini punkris, sõjalistest maa-alustest punkritest tähtsaimas, muuseum. Nüüd teavad lähiümbruse elanikud, millise pommikeskuse otsas nad elasid.

Pilet maa alla üle 30 euro

Punkrisse ekskursioonile minna soovijaid on väga palju teistest riikidest. Õnneasi, kui pääsed ilma ettetellimiseta täistundidel algavatele kahetunnistele maa-alustele ringkäikudele. Üllatas, et muuseum töötab kella 21ni. Moskvasse saabudes polnud mul vähimatki teavet ja aimu sellest militaarobjektist ega muuseumist. Juhus viis mind Patriarhi sillal eelmisel õhtul kokku elupõlise giidiga, kes palju kordi Tartuski käinud. Ta joonistas mulle skeemi, kuidas leida üles Taganka metroojaamast ligikaudu kilomeetri kaugusele jääv punker, mille viite leidsin ühe luksushotelli bukletilt.

Pääs punkrisse on palju kallim kui teistesse muuseumidesse. Vene inimesele on pilet 1000 rubla, välismaalasele 2200 rubla (üle 30 euro). Pileti hind on niisiis üpris soolane, pildistamise loa eest tuleb maksta veel 200 rubla. Omapäi maa alla ei pääse. 65 meetri sügavusele jõudmiseks tuleb laskuda kitsavõitu ja eri kõrguseid trepiastmeid pidi. Astmeid on sünkjassinises ja erkrohelises käigus 310. Kusagil seina taga on ka tugevate raudustega kitsas lift.

Teejuhiks oli sõjaväepluusis Georgi lindiga noor mees Fjodor Beloussov. Olin sattunud välismaalastest minigruppi, jutt tõlgiti inglise keelde. Meie kannul liikus kiivalt turvamees, kes küsis näha mu pildistamisluba. Ruumides, kus näidati dokumentaalfilme tuumaplahvatustest, pildistada ei tohtinud. Fjodor viitas kitsale lauaga koridorile, kus omal ajal dokumendikontrollis tohtis vähimagi kahtluse korral kahtlustatava ilma kohtuta maha lasta.

Punkris toimis mobiilitundmatul ajal telefoniõigus. Sõdurid vajutasid soovitud nuppe telefonikorralduste põhjal. Nad ei teadnud, mida tähendavad vajutused nuppudele. Sõjasaladuse kiivaks hoidmiseks ei teadnud ka sajad punkris tööl käinud naissidetöötajadki, kus töökoht asub. Neid viidi kinnistes furgoonides 24 tunniks tööle. Punkris eksponaatideks olevatel maailmakaartidel on tähistatud NATO baaside asukohad. Pikim teekond pommikandjate lennukitega oli nendeni nelja tunni kaugusel.

Fjodor märkis, et salajasi käike on Moskva all pikalt. Stalini punkris elanud-töötanud sõjaväelasteni kostsid ka läheduses olevatelt metrooliinidelt kostnud kihutavate rongide hääled.

Võidurelvastumise endisest peapunkrist maa peale naasnud huvituriste ootas õues kõrvetav päike. Seinast seina emotsioonidega kaetud päeva lõpus jahutasin end südalinnas purskkaevusid ja platside puhtust imetledes ning värske muruniidu lõhna tajudes hõrkude jäätistega.

Nostalgia viis mind paljukäidud Moskva rahvamajanduse saavutuste näituste väljakule, pääs sellele on prii. Väljaku üldpildist on kadunud veel seal 1990. aastate alguses laiutanud inetud kaubaputkad. Suurtes paviljonides olevate ajutiste näituste vaatamiseks tuleb osta pilet.

Väljaku esiselt on kuulus skulptuur sirbi ja vasaraga kolhoositarist ja töölisest teisaldatud pärast uuendamist kaugemale. Nüüd paistab see uute kõrghoonete foonil.

Jõekruiis seljatab linnatuuri

Euroopa väljaku lähedal on üks jõesadamatest, kust saab minna vahvale jõekruiisile. Sadamaid on jõe ääres rohkesti, luksuslikumad suuremad laevad väljuvad uhke moderniseeritud tornhotelli Ukraina lähedalt. Väiksema laevaga saab paaritunnise 12-kilomeetrise sõidu teha 700 rubla (vähem kui 10 eurot) eest, sooduspilet 400 rubla. Vahet piletihinnas pole, ole sa kohalik või välismaalane.

Jõel rahulikult kulgedes näeb Moskvat hoopis teise rakursi alt kui bussiga linnas tiireldes. Veelt haarab silm ajastuetappe ja muutusi Moskvas, eelkõige hoonestuspildis. Vanad ja uued linnatornid mahuvad ajuti ühte vaatesse. Viimase 20 aasta suursaavutus Venemaal on taevasse pürgiv ärikeskus Moskva City. Laevalaelt paistab nii Varesmägede parkide rohelus, spordirajatised, ülikooli stalinlik torn, 85 000 inimest mahutav ümar Lužniki staadion, kust 1980. aasta olümpiamängude ajal tõi kulla Eestisse Jaak Uudmäe.

Hoopis teismoodi kui vaateplatvormidelt ja tänavailt troonib jõelt nähtuna silme ees kuldsete kuplitega Lunastaja Kristuse kirik, samuti avaneb jõelt suurejooneline pilt kremlimüüridele, presidendilossile ja kirikutele. Ka Punase väljaku servas olnud mahalammutatud Rossija hotelli kohale kerkiva puhkeala ehitustandrile. Ja jõe teisele kaldale kerkinud uutele kõrgetele hoonetele.

Kohvitassiga 235 meetri kõrgusel

Moskva on silmatorkavalt kiiresti muutunud. Moodsates allmaarongides on varem ajalehti ja raamatuid lugevad sõitjad asendunud nutitelefone ja tahvelarvuteid sõrmitsejatega. Loetakse uudiseid, e-kirju ja koduteed kasutavad paljud ka telefonis juturaamatu lugemiseks.

Uued modernsed metroojaamad erinevad vanadest lihtsuse ja elegantse kujunduse poolest. Nii ka Võstavotšnaja (Näituse) jaam 5,5 kilomeetri kaugusel Punasest väljakust võimsate pilvelõhkujatega Moskva ärikeskuse juures. Idee rajada Moskva jõe Krasnopresnenskaja kaldapealsele pilvelõhkujatega ärilinnak tuli arhitekt Boris Thorilt. Ehitusfanaatikuna tuntud linnapea Juri Lužkov oli ideest vaimustuses, ettevalmistus ultramoodsa ärikeskuse rajamiseks algas 1992. aastal.

Juba 1997. aasta septembris, Moskva 850. aastapäevaks valmis 214 meetri pikkune ja 16 meetri laiune põneva disainiga jalakäijate sild ‒ Bagrationi sild (selle läheduses toimus ajalooline Borodino lahing). Klaasist ja betoonist sillal on butiigid, kohvik ja vahelduvad kunstinäitused.

Erineva kõrguse ja välisarhitektuuriga betoonist ja klaasist pilvelõhkujad on linnakus valminud järkhaaval. Ärikeskusesse Moskva City kavandatud 20 kõrghoonest on valmis 13, ehitustegevus kestab 2018. aastani.

Vaade pilvedeni pürgivate hoonete juurest kõrgusesse paneb pea pööritama. Ühes tornis on Euroopa kõrgeim, 36 meetri kõrgune sisepurskkaev. 60 protsenti valminud hoonete pinnast on äriettevõtted, kontorid ja ärid, 20 protsenti elamispinnad, ülejäänud hotellid ja teenindusasutused.

Vene inimene on tuntud gigantomaania poolest. Nii ka selles Citys. Maailma kõrgeima pilvelõhkujani ei küünditud, kuid „Föderatsiooni” kaksiktornidest Ida oma 95 korruse ja 342 meetri kõrgusega on kõrgeim hoone Euroopas. Naabertorn Lääs on 62-korruseline ja 242 meetri kõrgune. Kiirlift viis mind selle torni 55 korrusele ehk 235 meetri kõrgusele luksushotelli kohvikusse. Aknast avaneb supervaade üle Moskva. Lahtiseid vaateplatvorme ohutust arvestavalt neis kõrghoonetes pole. Peadpööritavas kõrghoones polegi tubade hinnad superkõrged. Sama ei saa öelda erinevates hoonetes pakutavate ilu- ja mõnuteenuste (spaa) hindade kohta.

Pilvedelt tagasi maa peale laskunud, sõin korraliku lõuna vähem kui 10 euroga Evropeiski keskuses puhvetlauas. Moskva on Euroopast tulijale rubla inflatsiooni tõttu üsna taskukohane.

Euroopalikuks muutunud Moskva, Istanbuli arvestamata jättes elanike arvult suurim linn Euroopas, üllatas eriliselt ka tänavate, väljakute, puhkealade, jaamade ja metroojaamade puhtusega. Kerjused ja räpasus linnapildis, nagu kole putkamajanduski, on kauge minevik. Meeldiv oli ka inimeste sõbralikkus ja abivalmidus. Vana kuulsa Tretjakovi kunstigalerii lähiümbrusse on tekkinud mõnusaid pilkupüüdvaid puhkepaiku. Põlismoskvalastega juttu puhudes selgus, et nad tunnevad muret põliselanike arvu kiire vähenemise üle kodulinnas.

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 18/08/2016 07:46:38