Mart Uusjärv, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Maavalitsuste tähendus Eesti riigiaparaadis pole enam see, mis kümmekond aastat tagasi, ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist. Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on valmis juba kustutama tuled.

Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigi ülesannete analüüsis tehakse ettepanek luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.

Maavanemad ja maavalitsuste ametnikud on pühendunult seisnud oma maakonna heaolu eest ning andnud endast parima, ent üha enam tuleb tõdeda, et praegune süsteem seab piiranguid.

Osa ülesannete täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks riigisisese lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldasid kolm maavalitsust, samal ajal kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.

Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajaduse korral kohale tulema.

Maavanematel õhem portfell

Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada viitteist tiimi, kellele pole täiskoormust anda. Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneksid hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla veel ka paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.

Aastatega on süsteemi juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. 1990. aastatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua ääres viitteist lisatooli raske ette kujutada. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi korraldamine on nüüd teiste asutuste töö. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.

Põhimõtteliselt on maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja omavalitsuste vahel. Riigi ja kohaliku tasandi arengu ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas, kus siduja rolli võtab loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti jaoks tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks amet ka teistele piirkondadele teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks (nt abielude registreerimine ja lahutamine) ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.

Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam erinevaid riigiteenuseid. Ja kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse mitmete asutuste koondumiseks ühe katuse alla.

Maakondi ei hüljata

Kui valitsus otsustab, et ei nimetata enam edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist.

Kui terviseamet või maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal endiselt igas maakonnas esindused, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest.

Inimesele pole oluline mitte see, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitsealase nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.

Kaugtöö ei ole kodutöö

Kuigi me saame pea kõikjal üle Eesti allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, siis praktikas on paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse.

Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodust töö tegemine. Nad vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha. Siin võiks riik appi tulla.

Näiteks kiire internetiga varustatud maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.

Asutused pealinnast välja

Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suurbritannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant.

Riigi tugiteenuste keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, maaelu edendamise sihtasutus Viljandis ning haridus- ja teadusministeerium Tartus. Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimase viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageerita ka analüüsis, aga saame tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.

Kui eespool kirjeldatu teoks saab, siis ei kustutata maavalitsuste majades mitte tulesid, vaid riik teeb kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.

 

Avaldatud lühendatult, täispikkuses ilmunud rahandusministeeriumi rahablogis.

Autor: MART UUSJÄRV, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik
Viimati muudetud: 29/09/2016 08:48:06