Võrukate tahteväljenduspäev Kandles ei saanud kiidelda just suure osalejate hulgaga. Hetkel võtab sõna abilinnapea Sixten Sild. Foto: Urmas Paidre

Kui ennevanasti oli võrukate tahteväljenduspäev rahvarohke üritus kesklinna väljakul, mida omal ajal väisas koguni Eesti president, siis sel aastal oli Võru Kandle saali kogunenud kõigest 30 inimest. Sellest hoolimata pandi punkt allkirjade kogumise kampaaniale ja presidendile läksid teele 311 allkirja, mille andjad taotlevad Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 rajajale Ain Saarele riikliku teenetemärgi andmist. „Kui ei saagi, pole hullu midagi,” leidis päevakangelane ise.

Ajal, mil Võru linn toimis Reformierakonna taktikepi all, heideti neile ette ka muu hulgas seda, et oravapartei tahtis end soojendada 1980ndate lõpu pöördeliste aegade ja „rindelinn Võru” päevakangelaste paistel.

Vakantseks jäänud positsiooni on nüüd hõivanud Keskerakond. Kui nii mõnelegi ei meeldinud anda Ain Saarele aumärgi andmise toetuseks allkirja partei rohelise telgi ja logo all, siis tahteväljenduspäeva järel erakonna peakontorist välja saadetud teade ei jätnud kaksipidi arvamust, kes on uus initsiaator.

„Võru linna keskerakondlaste eestvedamisel koguti 311 toetusallkirja riikliku teenetemärgi andmiseks Ain Saarele, Vabadussõjalaste kalmude ja võidusamba taastamise eestvedajale. Toetusallkirjad antakse üle Vabariigi Presidendi kantseleile,” algas teade ise.

„2017. aasta sügisel möödub 30 aastat Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 loomisest Võrus. 1987. aastal oli Võru Eesti vabadusvõitluse esirinnas – esimestena hakati taastama Vabadussõjas langenute mälestussammast, korraldati rahvarohkeid aktsioone nõukogude võimu kukutamiseks. Võru noortega otsisid kontakte Leedu, Läti ja Venemaa vabadusvõitlejad,” ütles allkirjade kogumise algatanud Võru linnavolikogu esimees Toomas Paur pressiteate vahendusel.

Kui 21. oktoobril Võru kultuurimajas Kannel võrulaste tahteväljenduspäeva üritus läbi sai, suundus üks osa osalejaid – peamiselt kolonni liikmed – edasi Võru kalmistule Vabadussõja mälestussamba juurde. Tõrvikute valguses võtsid sõna Ain Saar ja ennast „häälena rahva hulgast” esitlenud tartlane, kes meenutas, kui oluline on Tartu rahu. Kalmistuvaikuses ja tõrvikuvalguses oli tunda endiste pöördeaegade aurat.

„Mulle piisaks täiesti ka eesti rahva tänumedalist, sest seda medalit ei anna välja ju mingid ametnikud, vaid selle taga on konkreetsed inimesed, kes on avaldanud konkreetset tahet ja soovi,” kaikus Ain Saare hääl vanade kaasvõitlejate ees.

„Minu seisukoht on, et ükski idee või asi ei saa suureks, kui ei ole teiste inimeste abi või toetust. Seetõttu kõik see, mida kolonn toona tegi, ei ole ainult minu teene, vaid meie kõigi ühine saavutus, ja oleks väga ebaõiglane ja egoistlik, kui mina käiksin ringi mingi medaliga, mille teised on aidanud mul välja teenida. Seetõttu olen otsustanud, et kui see medal peaks väljastatama, annetan selle Võrumaa muuseumile selgitusega, et see aumärk on kõigile nendele võrulastele ja kolonnikatele, kes on andnud oma panuse meie riigi taasiseseisvumisse. Nii et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kohtume veebruaris. Olete kutsutud medali üleandmise tseremooniale Võrumaa muuseumisse. Kui aga nii ei lähe – jumal temaga. 300 inimest on öelnud, et ma võiksin selle medali saada ja ega mul seda plekitükki ju tegelikult vaja lähegi,” kõneles Saar samas kohas, kus 29 aastat tagasi tehti ajalugu.

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 27/10/2016 07:08:26