Selleks et saada suuremaid saake, tuleb lasta kudeajal kalal rahus paljuneda. Kirgliku kalamehena peab Erki Tammleht lugu mõnusast püügist ja on valmis veetma öid kudekaitsel. Tammleht eelmisel aastal Polaar-Norras 15-kilose tursaga. Foto: erakogu

Oktoobri- ja novembrikuu on lõhe ja meriforelli kudeaeg, mil meres elavad siirdekalad tulevad jõgedesse oma sünnikoelmutele kudema. Eesti kalastajate selts on võtnud südameasjaks sel ajal jõgesid valvata ja röövpüüki takistada.

Juba mitu aastat täiendavad keskkonnainspektorite ööpäev läbi valvet vabatahtlikud kaitsjad, sel aastal esimest korda ka kagueestlased. Seltsi kõneisik Erki Tammleht räägib, kuidas selleni jõuti, milline on seltsi praegune seis ja milline tähtsus on siinsetel veekogudel.

Erki Tammleht, saan aru, et nüüd on vabatahtlikke paarisaja ringis. Kuidas niikaugele jõuti?

Septembris toimunud koosolek oli üldiseks infovahetuseks ja esimeseks sissejuhatuseks uutele liitujatele. Kui ajaloost rääkida, siis alustasime kudekaitsega kohe peale seltsi loomist, 2014. aasta sügisel. Esimesi vabatahtlikke oli paarikümne ringis ning nad seisid silmitsi üpris suure teadmatuse ja tundmatusega. Tänu KKI (keskkonnainspektsioon – toim) inspektoritele, kellele me toeks olime, omandasime üpris kiirelt kogemuse ja kindlustunde oma tegevuse õigsuses ja kasulikkuses.

Saime esimesel aastal ka kohe tuleristsed, kui avastasime mitu röövpüügi juhtumit. Röövpüüdjatele olime uus ja tundmatu jõud, kelle liikumisi ei osatud ette näha. Tõsi, me olime tollal väga madala tehnilise varustustasemega, enamikul polnud isegi korralikku taskulampi, aga varustuse puudumist kompenseeris entusiasm.

2015. aastale mindi vastu juba suuremate kogemustega ning paljud vabatahtlikud olid end aasta jooksul varustanud korralikuma tehnika ning looduses, ka külmal aastaajal liikumiseks sobilike riietega. Samuti oli kasvanud vabatahtlike arv 70 aktiivse tegutsejani ning sellega suutsime katta Harjumaad päris hästi ja jõudsime ka mitmeid kordi Virumaale.

Aja jooksul on kasvanud kogemused veelgi ning käesoleva aasta sügisele lähme vastu juba märksa parema varustusbaasiga, millele on ka KIK (keskkonnainvesteeringute keskus – toim) õla alla pannud. Meiegi read on ületanud 200 liikme piiri ning pea iga päev liitub aina uusi huvilisi. EKSi (Eesti kalastajate seltsi – toim) kalakaitse töörühmas on loodud piirkondlikud töörühmad: Tallinnas ja Harjumaal, Virumaal, Suursaartel ning Lõuna-Eestis.

Kui palju teil vabatahtlikke Lõuna- ja Kagu-Eestis on?

Lõuna-Eesti grupi suuruseks on umbes 10 protsenti kogu huviliste arvust. Piirkondlike rühmade juhid on kohalikud entusiastid, kes tunnevad olusid ja pääsevad ligi ka suust suhu liikuvale infole. Tallinna ja Harjumaa piirkonnas on huvilisi ootuspäraselt kõige rohkearvulisemalt ning me saame koordineeritult piirkondlike organisatsioonidega saata vajaduse korral lisajõude.

Valve ise on alati rangelt avalik, me ei peida ega luura – sellisteks tegevusteks ei ole meil seaduslikku õigust ning see jääb vastavate instantside kanda. Liigume avalikult ja meid on näha. Eesmärk on eelkõige lasta võimalikult suuremal hulgal kalal kudeda. Kui selle käigus satume peale mõnele hulljulgele röövpüüdjale, siis iga juhtumi korral teavitame sellest KKId ja nemad võtavad juba operatiivselt juhtumi üle.

Kui suur on Kagu-Eesti jõgede kaitsevajadus üldse?

Sügiseti me räägime lõheliste kudekaitsest ja siin on võimatu mõnda piirkonda tähtsustada või teist tähtsusetuks lugeda. Kõigil lõhelistel on võrdne õigus elada ja paljuneda. Küll saame öelda, et arvuliselt on lõheliste kudepaiku põhjarannikul rohkem kui Kagu-Eestis ehk olemasolev vabatahtlike hulk suudab praeguse hinnangu kohaselt kaitsevajaduse koostöös KKI inspektoritega üpris hästi ära katta. Sada protsenti kaitset me igal lõigul ööpäev läbi ei suuda pakkuda, aga me liigume ja see teeb meie tegevuse raskesti ennustatavaks ehk röövpüüdjad mängivad oma õnne ja vahelejäämise võimalustega alaliselt lotot.

Küll võib öelda, et üldine pilt on kõige dramaatilisem ja röövpüüdjate organiseerumise tase kõige kõrgem Virumaal, ülejäänud Eestis, kaasa arvatud Kagu-Eestis, on maneerid veidi pehmemad.

Kuidas motiveerite nii suurt hulka inimesi sellist rasket ülesannet enda peale võtma?

Vabatahtlikku kudekaitset võib metafoorselt võrrelda ükskõik millise hobiga, olgu selleks siis tennis, jooksmine või motosport. Suurematest vabatahtlike aktsioonidest võib tuua paralleeli üritustesarjaga „Teeme ära!”, kus kõigi osalejate endi seest tuleb soov üheskoos midagi kasulikku korda saata.

Sama lugu on ka kalastajate ja loodusesõprade ning keskkonnateadlike inimestega: soov astuda vastu massilisele röövpüügile tuleb inimeste endi seest ja seda ei saa jätkusuutlikult kõrvalt motiveerida ega peagi. Kalastajatele on veel boonus see, et õnnestunud kude järel kasvab lõheliste populatsioon. Ehk üks kuu metsaelu annab terve pika hooaja suuremat saaki.

Kas sellel aastal võib öelda, et nüüd suudate keskkonnainspektsiooniga koostöös katta kõik vajalikud jõed?

Tulles asjade algpunkti, siis vajadust olla KKI inspektoritele toeks märkasid mitmed harrastuskalastajad juba ammu. Ettevaatliku koostööni jõudsime 2014. ja 2015. aasta tulemuste baasil – KKI ja EKS sõlmisid vaba tahte lepingu. Leping määrab ära suhtlusliinid ja ühised eesmärgid ning on meie koostöö alusdokumendiks. KKI koordineerib meie tegevust ja me oleme abiks neile lõikudel ja jõgedel, kuhu praegu pole võimalik inspektorit panna.

Meie töö eesmärk on ennekõike ennetada röövpüüki oma kohaloluga ning lõikudel, kus näiliselt on vaikne, võib röövpüüdjaid oodata ees üllatus varjunud KKI töötaja näol. Kõiki jõgesid ei suuda me praegu muidugi ka sellisel moel katta ja kuskile jääb ikka auk. Kuid positiivne pool on see, et röövpüüdjad ei tea, kuhu see auk parasjagu jääb ning kas see on tegelik auk või on ees ootamas KKI inspektor.

Kas röövpüügiahvatlus on hakanud teie tegevuse mõjul ka kahanema?

Ilmselgelt on üritajaid veel palju, aga selle tulusus on ju nüüd kõvasti vähenenud.

Röövpüügiahvatlus ehk mõttemudel võtta loodusest jõuga ei muutu päris paari aastaga, küll aga võib öelda, et meie tegevus ajab röövpüüdjad mõnes piirkonnas juba meeleheitele. Läinud aastast võib meenutada juhtumit, kus meie avaliku patrulli vahetasid välja KKI varjatud jälgijad ning mitmeid päevi hetke varitsenud röövpüüdja läks päise päeva ajal oma kurje plaane kiirustades ka ellu viima. Loomulikult tema tegevus jäädvustati ning määrati trahv.

Vaatamata ahvatlusele on röövpüüdjail siiski oma plaane palju raskem teostada ning kudeda saava kala hulk on märkimisväärselt kasvanud jõgedes, millel me tegutseme. Jätkusuutliku tegevusega peaks umbes 10 aastaga muutuma lõheliste arvukus juba märgatavalt.

Rohkem kala tähendab nii harrastajatele kui kutselistele ka rohkem võimalusi seda püüda. Arukas oleks lasta kalal ära kudeda. Lisaks annab korralik kalapopulatsioon võimaluse ettevõtlusega tegelemiseks – kalaturism oleks üpris tulus äri näiteks turismitaludele, kohalikule kaubandusele ja toitlustusele ning seda hooajal, mil riigisisene ränne on sesoonses languses ning välisturist meie halli ja külma kliimasse ei kipu.

Mida selts omale vajaks, et veel paremini kaitset korraldada?

Varustuse poolelt on lood kahetised. „Vanad kalad”, kes juba mitmendat aastat sügisel kaitses osalevad, on end aja jooksul varustanud vajaliku tehnikaga. Küll aga on uusi liitujaid silmas pidades alati teretulnud korralikud otsingulambid, sidevahendid ja hilissügisesse sobivad riided, mis peaks vett ja tuult, kuid laseksid samal ajal õhku läbi. Kui erasektori poolelt keegi on valmis aitama eelmainitud varustusega, siis oleme avatud koostööks. Samuti on meie read avatud uutele liitujatele.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 27/10/2016 07:37:24