Andres Anvelt, siseminister (SDE).

Kindlasti mitte, on minu selge vastus. Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erinevatele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politsei kõrval saavad seda teha ka erinevate valdkondade ametnikud.

Näiteks loodushoiu nimel ning salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on sellise võimu teostamiseks ka sunniõigus. Vajaduse korral klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber käerauadki ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja. Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning teatud juhtudel turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse välja tegutsema äärmuslikes olukordades ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud. Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudadesse panema.

Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatud kohustused avaliku korra tagamisel nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid sõltub pigem omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest prioriteetidest. Samas pole kohalike omavalitsuste ametnikel nende kohustuste täitmiseks vajalikke õigusi – igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politsei. Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see sündmus, kuhu politsei ruttab, ja kui tähtis oli see sündmus, kuhu politsei jõuab hiljem.

Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõiendamiseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele fataalseks. Kahjuks ei saa oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik praegu joodiku või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata. Kui ta läheb korrarikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte-jalgadega. Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub igasugune võimalus seda reaalselt ellu viia.

Avalikkuses tõusetub selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli: bussijänes ja käeraudadega ähvardav mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijänest üldjuhtudel mingiks kurjategijaks, vaid võlgu jäänud või hooletuks inimeseks, 99 protsenti neist väljub pärast vahelejäämist bussist ning maksab hiljem trahvi ära. Veelgi enam – arvan, et tema suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil-, mitte karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidusoovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu ei näegi ette mingeid „käeraua”-sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega on, et ta neid puusal kanda võiks. On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus ei ole ainult kontrollija, vaid ka teiste reisijate turvalisuses. Madistamine ühissõidukis võib meie kõigi elud ohtu seada. Harilikult on sellised ühissõidukis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ja nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu – öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil tihtipeale reageerimisvalikute tegemisel ajakitsikus käes. Niikaua kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks keegi lihtsam ametnik tulla ja helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme seadusega usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus.

Aga muidu on ta olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvallas või -linnas heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses. Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.

Autor: ANDRES ANVELT, siseminister (SDE)
Viimati muudetud: 23/03/2017 06:59:25