Küsitlus

Kust ostate õlut kõige rohkem?

Ilm täna
Võru
18°
Põlva
18°
Otepää
17°
Tartu
19°
Antsla
18°
Valga
18°
Räpina
19°
Tõrva
18°
Võru
18°
Põlva
17°
Otepää
17°
Tartu
17°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
18°
Tõrva
18°
Võru
23°
Põlva
23°
Otepää
22°
Tartu
23°
Antsla
23°
Valga
23°
Räpina
23°
Tõrva
22°

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ain Särg, „Reinkarnatsioon”.

Ühiskonna üldine suhtumine klassikalisse, kirikukristlasse on pigem halb. Kristlane on justkui nakkusega saastunud inimene, kellest tuleb eemale hoida. Samal ajal on tänapäeva Eestis, kujutan ette, hulga ususekte ja -gruppe, kellesse suhtumine ei ole üldse nii üheselt tauniv.

Nüüd on selle ilmaliku maailma poolelt välja ilmunud näidend: Ain Särg, „Reinkarnatsioon” (Lambri Raamat 2017). Miks just nüüd? Kirjastaja infokild Maalehes, et ilmub autori 85. sünniaastapäevaks. Ain Särg (23.02.1932–28.04.1998) oli arst ja kirjanik, oma kirjutistega varasemast tuttav neile, kes on jälginud kirjasõna kulgemist. Tagakaanel on üles loetud tema teosed, seitse nimetust, enamik ilmunud postuumselt. Ain Särg, nii palju kui mina teda vanadest Tartu-aegadest teadsin, oli ususkeptik, usuvastane. Üllatas, et niisugune näidend nüüd välja ilmus.

Kõige üldisemalt: inimene on asja üle mõelnud. On mõelnud ja kunagi sellise arenduse kirja pannud. Usk, piibel, Kristuse isik tekitavad küsimusi. See on ju laias plaanis päris loomulik. Vastuolusid piibelliku temaatika sees me ei suudagi ehk lõpuni mõista ja neid ületada. See tekitab trotsi ja vastuhakku.

Sünniaasta 1932. Kas ta üldse jõudis sõja-eelses Eestis koolis käia ja kuueklassilises algkoolis kohustuslikku usuõpetust õppida? Leheküljel 101 väidab keegi mees, keda nimetatakse obersturmführer’iks (ilmsesti Tartu-Elva rongis): „Olin ju koolis palju aastaid usuõpetust õppinud ja usuõpetuse hinne oli mul alati „viis” olnud.” Nendele kuldsel eesti ajal kooliskäinutele oli hästi teada lause „Kuidas meie esivanematele ristiusk tule ja mõõgaga peale sunniti”, mis leiab siin äramärkimist leheküljel 93. Peaks olema kõigile eestlastele kuuldud lause. See on üks aspekt vastuhaku arendamiseks. Õppisid küll usuõpetust, aga usuvastalised olid nii mõnedki neist – selle kuldse eesti aja põlvkonnast.

Kui veel veidi ajas tagasi minna, siis 19. sajandil tegutsesid Lõuna-Eestis suigukupjad, kelle ülesandeks oli kirikutes magajaid üles ajada. Tähendab neid kirikutes magajaid pidi olema piisavalt palju, et tekkis üldse vajadus sellise ametimehe järele. Miks nad siis magasid? Igav oli ja kohati saksakeelne, s.t arusaamatu. Magamine oli toonane passiivne vastupanu.

Särje näidend on vaimuruumis aktiivne vastupanu, mis täna meie ees. Näidend kahes vaatuses, esimese ja teise vaatuse vahe on 1922 aastat. Vaatuste ülesehitus on sarnane. Mõlemas vaatuses on algul laval kolm meest. Lihtsalt istuvad, on. Nende juurde tuleb neljas mees, kes on äsja saabunud suuremalt uurimisretkelt. Tulija esitab kohalolijatele oma seletused nähtu ja kuuldu kohta. Kafka ühte pealkirja korrates: oma „aruande akadeemiale”.

Esimeses vaatuses on aruandjaks isa Jonatan. Ta räägib üsnagi positiivselt ja sooja poolehoiuga valguse poegadest, kelle õilis hõim elab kusagil kaugemal koobastes. Kõik on valguse poegadel ühine: ühisvara ja ühistöö. Jumala saadik Õigluse Õpetaja, kelle järgijateks valguse pojad end peavad, ei olnud mitte Jeesus Kristus, keda esimese vaatuse tekstis nimetatakse Ješuaks. Esimene vaatus kulubki selle veenmisele, et Ješuat polnud üldse olemas. „Müüt Ješuast – messiasest tekkis diasporaades.” (Lk 25) Jah, kuidas siin ja praegu, laua taga, tõendada, kas JK oli olemas või ei olnud?

Teises vaatuses on aruandjaks isa Augustinus. Ta räägib üsnagi positiivselt ja sooja poolehoiuga jumala sõduritest, kes on üsna kinnine sekt, aga väga õilsate põhimõtetega. Kirikuid neil pole. Kogu väljapuhumise kuuma tõe võtab kokku pikem tsitaat: „Kristlaste kirikud on jumala mõnitamise, inimkonna moraalse rikkumise, kuritegevuse levitamise ja petislike loodrite parasiteerimise koht. /.../ Kristluse levitamise nimel on tehtud rohkem kuritegusid kui ühegi muu idee levitamise nimel. Moraali allakäik on kohutav ja seda ei peata miski. Papid aga elatuvad lollide petmisest.” Jne. Lühike resümee: „Kristlus kuritegelikuks kuulutada ja likvideerida. Vana Testament ausse tõsta.” Jälle hammas hamba vastu.

Kui otsese sarjamise põletusmaterjal otsa saab, siis võetakse jutusse Oswald Spengler ja tema teos „Der Untergang des Abendlandes” (õhtumaade kultuur on määratud hävinemisele) ning taarausuliste liikumine on hiislarite ja iluhiitega, mis on juba kunstlikult siia näidendisse seotud. Kristluse halvustamiseks on nuputatud sõnamängud: „Jumala sõdurid ütlevad: headus kurjuse vastu on kurjus headuse vastu. Kristlus on headus kurjuse vastu, seega on ta kurjus headuse vastu. Seepärast ongi kristlus kuritegelik süsteem.” (Lk 71)

Reinkarnatsioon” oma vormi ja ülesehituse poolest ei ole mängitav näidend, vaid pigem lugemiseks sobiv loengute tsükkel. Mina selle lavastamist ette ei kujuta. Tegevus puudub, staatiline. Tegelaskõned venivad järjest pikemaks, kuni teise vaatuse lõpuosas Augustinus seletab, mis talle reisil kõige sügavama mulje jättis (sõitis rongiga, mida rahvas kapsaussiks nimetab) 18 (!) lehekülge järjest. Ümberjutustuse ümberjutustused – no oleks võinud kirjatöö paremini läbi mõelda.

Aga kõige üldisemalt, nagu ma ütlesin: inimene on asja üle mõelnud. Ehk seal taevastel radadel on tema pilk veelgi avardunud. Ja pisut leebunud Kristuse suhtes?

Autor: RANNAR SUSI
Viimati muudetud: 18/05/2017 05:46:44

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia