Kits Kalde talus. Foto: Ülle Harju

Pühapäevasel avatud talude päeval tegi külalistele väravad valla 280 talu üle Eesti. Ilus ilm ja huvi maaelu vastu tõmbas ka Kagu-Eesti taludesse kümnete autode kaupa huvilisi. Näiteks Karulas oli nelja avatud talu ümbrus puupüsti autosid täis ja pererahvas sai oma talu tutvustada mitmetele suurtele gruppidele.

Kalde talu, Kaagjärve küla, Valga maakond. Külalisi võttis lahkelt vastu peremees Mart Kase, NO99 teatri lavastaja ja reklaamiagentuuri loovjuhina tuntuks saanud mees, kes kolis kaks aastat tagasi Tallinnast ära vanavanemate tallu ja hakkas kitsi kasvatama. Koos abikaasa Teelega võtsid nad hakatuseks 12 kana ja viis kitse. Viimased on vahepealse ajaga jõudsalt siginud ja avatud talude päeval lippas ringi mitukümmend eri vanuses ja eri väljanägemisega looma.

Mart seletas, et talle meeldivad just kitsed, mitte lambad ega lehmad. „Kits on tark loom, lammas ... ei ole nii tark. Ja lehm on meie jaoks liiga suur!”

No tark küll, aga kui kits köögiviljaaeda lasta? „Nojah, ta teeb puhta töö,” nentis Mart. „Oh ei, mitte pahatahtlikkusest! Talle lihtsalt maitseb kõik see, mis sealt leida on!”

Mart tegeleb hoogsalt ka kitsede järelkasvuga, selleks sai tal hiljuti soetatud kolmas sokk. Härrad sokud elavad eraldi aedikus ja neid lastakse välja kindla korra järgi.

Pere teeb ka kitsejuustu, talude päeval sai maitsta ja kaasa osta tavalist, köömnete ja ürtidega juustu.

Mart Kase nentis, et kitsepidamisega (veel) ära ei ela ja leivateenimiseks tuleb suure osa ajast Tallinna ja Kaagjärve vahet sõita.

Hoogsa mõttelennu poolest tuntud Mart andis hiljuti välja ka oma raamatu „Metsik päevaraamat”, mis sisaldab väljavõtteid tema blogist-päevaraamatust. „Need on kirjeldused tavalistest päevadest, mil inimestel meeldib maal ja looduses käia,” seisab raamatu tutvustuses.

Mart ei ole ei põline lihtne põllumees ega lilli nuusutav ökoaktivist. Maale kiskus teda juurikas ja ühes intervjuus on ta maaelu mõtte sõnastanud lihtsalt ja selgelt: „Üldiselt on maal elamiseks vaja kolme asja: kaaslast ehk perekonda; maja/talu/maad ehk kodu, mis võiks olla võimalikult heas seisus; ning plaani ehk ideed, et mida maal teha. Niisama jalad märjas kasteheinas pole mõtet maal elada, see tüütab ära, aga muude tegemiste sees on küll hea igal hommikul meeletult ilusat päikesetõusu vaadata. Üks suur promomüüt Eestis on kogukonnajutt. Inimestega tuleb igal pool normaalselt läbi saada, nii oma kodu ligidal kui kaugemal. Siis tekivad kõik vajalikud kontaktid ja huvitavad karakterid, aga mingit suurt kogukonnateemat noored maal enda ümber ei vaja. On vaja kaaslast, talu ja plaani. Kogu lugu.”

Küüniniidu talu, Karula, Valga maakond. Suuremat sorti tootmistalu oli külaliste vastuvõtuks põhjalikult valmistunud. Huvilisi oli rohkesti ja keskpäevasel ajal saabus ka kogu aeg juurde. Et talu kasvatab hulgaliselt loomi ja linde, oli uudistajate hulgas palju väikeste lastega peresid. Talu tutvustuses seisab hulk tegevusalasid: lihaveisekasvatus, tšintšiljakasvatus, erinevat tõugu ja kasvu hobused, alpakad, lambad ja sokupoiss, kanad-kuked, kalkunid. Lisaks tegeleb talu teravilja- ning oa- ja hernekasvatusega.

Külaliste pilku paelusid enim eksootilised alpakad. Vikipeedia andmetel on alpaka ehk pako Lõuna-Ameerikast pärit kodustatud kaamellane, kes meenutab välimuselt väikest laamat. Alpakad elavad karjades ja elutsevad kõrgmägedes, loomi kasvatavad kohalikud talunikud ja karjused. Alpakasid on kahte tõugu: Suri ja Huacaya.

Küüniniidu talus elasid alpakad samamoodi lammastega ja samamoodi neid ka pügatakse, et saada villa ja sellest omakorda lõnga. Pehmet alpakalõnga ja sellest kootud mütse-sokke sai kohapealt ka osta.

Perenaine Silja Trahv julgustas lapsi alpakasid paitama, kuid hoiatas, et kaameli sugulastena on neil loomadel samuti ebameeldiv komme hoogsalt sülitada. „Kui närvi lähevad, siis on näha, et hakkavad sülge koguma ja siis varsti tuleb,” seletas ta. Külalised uurisid, milline alpaka sülg ka välja näeb. „Selline roheline ollus on!” vastas perenaine rõõmsameelselt. „Oi-oi!” heitus nii mõnigi ja kõõritas kahtlusega kõige seltsivamat valget alpakat. Loom näris aga rahumeeli heinakõrt, mingit märki süljekogumisest ega sülitamise plaanist polnud.

Talus sai sõita ka hobuvankriga ja uudistada teisi elanikke. Külalisi aga uudistas julgelt suur „sulesaabastega” kukk, kes samuti paistis silma sõbralikkusega.

Hallimäe talu, Rebasemõisa küla, Valga maakond. Lambakasvatuse ja MTÜ Maavallane kaubamärgi hoidjana tuntud talus oli suurem osa tegevustest seotud lammastega. Tutvustati tõuloomi, kellest silmapaistvaim oli peenvillalamba Arles’ meriino uhkete sarvedega jäär. Jäärapoiss uudistas külalisi julgelt üle aediku.

Huvilistele näidati ka lambakarja ajamist koertega, viltimismasina tööd ja muid lammastega seotud tegemisi.

Sellesse talusse sättisid end lõunasöögiajaks gurmaanid, sest talus oli sisse seatud taluõuerestoran, kus asjatundjate käe all valmis lambalihasupp ning lambaliha küpses nii grillil kui kahes maasse kaevatud augus. Kes oodata ei läbenud, see sai maitsta grill-lammast, hilisemad külalised ja kannatlikumad ootajad said proovida ka suus sulavat maalambaliha. Grillmeister oli peremees Mats Meriste, teisi sööke meisterdasid kaubamärgi Kolmõ Sõsara Hõrgutisõ all tegutsenud õed Triin ja Kerti Vissel koos abilistega.

Perenaine Olivia Till tutvustas lambavilla kasutusvõimalusi.

Lisaks jäi talust meelde ka originaalne välikäimla (piltidel), mille ehituseks oli kasutatud silorulle ja autorehve.

Vanaema Aed Tõrusaare ja Vana-Hauka talu vahel, Mähkli küla, Võru maakond.

Kui teiste talude külaliste hulgas andsid tooni lastega linnapered, siis vanapärase aianduse ja nn vanaema aia sortide propageerijana tuntud Tiia Trolla Vanaema Aeda olid tulnud vaatama ennekõike aiandushuvilised.

Tiia tutvustas oma väikest, aga muljetavaldava liigirikkusega aeda suure kirega. Eelkõige soovitas ta kasvatada kodumaiseid sorte, sest need on aastasadadega kohastunud meie kliimas kasvamiseks. „Vanaema hernes on mu enda lemmik, no vaadake ise,” vaatas Tiia hernepeenra peale, mis kõrgus nagu müür tema pea kõrgusele. „Tugev, pikk, annab head saaki. No ma kasvatan teisi sorte ka, aga vanaema herne vastu need ei saa!” Teised sordid olidki poole madalamad ja kaunu oli ka vähem küljes.

Samuti kiitis Tiia kodumaiseid tomati- ja kartulisorte. „Kartul „Väike verev“ – parim kartul!” ütles ta veendunult. „Panin seda tänagi talusupi sisse.” Supp sai nii maitsev, et keskpäevaks, tavaliseks lõunaajaks, olid talukülalised selle koos koduküpsetatud leivaga juba nahka pannud.

Tiia Trolla põhihuviks on mitmesugused maitsetaimed. Ta julgustas kasvatama näiteks koirohtu, mis tal endal kasvas kasvuhoone kõrval tiheda põõsastikuna. „Paned koirohtu saunavihavette, viskad sellega leili – tõeline väetunne!” kiitis ta. „No ja muidugi saab seda kasutada koide tõrjumiseks, nagu nimigi ütleb.”

Tiia tunnistas, et kuigi ta kasutab eksootiliste maitsetaimede kasvatamiseks igasugu nippe, siis mõni taim lihtsalt ei lähe seemnest pannes kasvama. Nii võid poest osta pakkide viisi rosmariini ja jäädagi seda külvama. Tiia ise ostab rosmariini nn beebitaimedena ja istutab hiljem peenrasse. Kasvab küll, kuivatatuna sobib ideaalselt lihatoitudesse.

Küll aga kasvab meil hästi kunagi väga tuntud taim leesputk, mille kasvatamine on praeguseks unistusehõlma vajunud. Tiia soovitas seda nuusutada ja maitsta: „Puljongi põhimaitsestaja!” kiitis ta. Ja leesputk viskaski õhku head värsket puljongilõhna.

Lisaks köögivilja- ja maitsetaimeaiale on Tiia Trollal värvikirev lilleaed. Lilli kasvatab ta nii silmailuks kui ka lilleteede tegemiseks.

Tiia tegi omas aias ekskursiooni poolteist tundi jutti ja kõneles nii haaravalt, et kuulajatel ei hakanud hetkekski igav. Kaasas olnud lapsed said samal ajal hobuvankriga sõita, mida juhtis näitlejana tuntud Tiia vend Agu, kelle talu juures Vanaema Aed asub.

Maaeluministeeriumi andmetel püstitati tänavu avatud talude päeva külastusrekord. Eestimaa talusid külastati 120 000 korda, enim külastajaid oli tänavu Andre farmis (5600). Ida-Virumaal asuv Konju kitsefarm võõrustas 4000 inimest.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 27/07/2017 10:28:17