Saatuse aia peatee. Foto: Mari-Anne Leht

Okupatsioonide muuseum ja Torņakalnsi raudteejaam Riias, Saatuse aed Kokneses, „Lāčplēsise“ autori majamuuseum ning Bīriņi loss olid olulisemad kohad, mida represseeritute ühenduse Memento Kagu-Eesti liikmed Lätimaal külastasid.

Okupatsioonide muuseum on koht, kus tavaliselt ei jäta käimata ükski võõrvõimu all kannatanu. Muuseum on küll veel ajutistes ruumides, sest võõrvõimu ajal läti punaste küttide muuseumiks ehitatud maja, millest 1993. aastal sai okupatsioonide muuseum, on remondis. Ekspositsioon on väiksemal pinnal, kuid üldpilt ja detailid 1918. aastast taasiseseisvumiseni ei jää saamata.

Allkiri Vilis Lācise pildi all annab teada, et kirjanik teenis punavõimu. Saab teada president Kārlis Ulmanise tegevusest ja tema saatusest (1934. aastal seimi laiali saatnud president suri 1942. aastal vanglas Türkmenistanis), sakslaste tulekust ja punavõimu kuritegudest jne.

Kõnekas on, et nõukogude ajal kasvas Riia elanikkond kolm korda suuremaks ning tänapäeval on Läti elanikkonnast 30% venelased, kellest ehk vähesed on muuseumist ja Torņakalsi raudteejaama memoriaalist huvitatud.

Torņakalsi raudteejaam, kust ida poole saadeti 1941. aasta juunis 15 424 inimest, asub Riia Zemgale linnajaos.

Mälestuskivi väljasaadetutele paigutati sinna 1990. aastal, küüdivagun kuus aastat hiljem, jaamaesisel alal on kivid, millele on raiutud oblastite ja laagrite nimed: Amuuri, Novosibirski, Tomski, Kemerovo ... oblast, Usollag, Kraslag, Vjatlag ..., kuhu saadeti, kus hukkusid ja hukati Lätist väljasaadetud.

„See on Lätis ainus memoriaal, mis on pühendatud kommunistliku terrori ohvrite mälestuseks,” teadis Roman Parmas, õppereisi korraldanud Memento Põlvamaa osakonna juht.

Riiat tutvustanud giid Ellen Riekstina ütles, et ka Torņakalnsi jaamahoone rekonstrueeritakse.

„Eestist väljasaadetute kohta on andmeid Pilistvere memoriaalis,” võrdles Vana Võrumaa muuseumide peavarahoidja Arthur Ruusmaa.

1949. aasta märtsis saadeti Lätist Siberisse üle 42 000 inimese.

 

Saatuse aed

 

on kingitus Lätile nii selle elanikelt kui ka aia külastajatelt. Pole teada, kas Saatuse aeda oleks hakatud rajama, kui 1944. aastal Lätist ookeani taha jõudnud Vilis Vītols poleks kodukohta külastades aia rajamise ideest rääkinud. See oli 2000. aastal ja viis aastat hiljem alustati töid Daugava kaldal Kokneses, 101. kilomeetrit Riiast Daugavpilsi poole.

„Aias on puud, vesi ja kivid. Vesi ja kivid elavad meid üle ning vesi ja maa toidavad meid,” märkis giid Spodra Briede ja lisas, et aias kohtuvad kõikide nende hinged, keda Läti kaotas.

Läinud sajandi rasketel aegadel kaotas Läti ligi 600 000 inimest, kelle seas on nii küüditatud, hukatud kui ka Läände jõudnud.

Kaheosalise – meenutuste ja tuleviku osa – aia valmimist toetavad elanikud, firmad ja omavalitsused. Siia tuuakse koormate viisi kive ja musta mulda, istutatakse puid ja aeda läbiv peatee sillutatakse nimeliste kividega. Tee ei ole veel valmis, kuid silm märkab mitmes reas eestlaste nimesid. Igaüks saab kõnniteekivi osta ja lasta sellele 15 euro eest lõigata oma nime.

„See kaheosaline, meenutuste ja tuleviku aed on meile kõigile,” rõhutas Briede.

„Lõunanaabrid on suutnud aia rajamisse kogu rahva kaasata, üksikisikutest omavalitsusteni, loomeinimestest sportlasteni ning muidugi lääne pool elavad kaasmaalased,” tunnustas Parmas lätlasi. Ta lisas, et Marta ja Vilis Vītols ostsid hüdroelektrijaama tegevuse tagajärjel tekkinud 21-hektarise saare ja kinkisid selle Saatuse aia rajamiseks.

Parmas usub, et Saatuse aed on koht, kuhu tulevad ka need, keda repressioonid ei puudutanud.

Aed peab valmima tuleva aasta 18. novembriks, Läti 100. sünnipäevaks.

 

Pumpursi majamuuseum, Bīriņi loss ja liivlased

 

Rahvuseeposte lugemine, ka lätlaste „Lāčplēsise“ ehk „Karutapja“ lugemine, ei lähe enamikul erinevatel põhjustel kiiresti. Autor kirjutas teost 14 aastat ja lõpetas töö 1888. aastal

Eepose autori Andrejs Pumpursi majamuuseumi töötajad Lielvārdest tutvustavad gruppidele eepose sisu tunniga. Gruppidele, sest giid palub külalistel endi hulgast eepose kangelased valida, kutsub nad lavale ja laseb neil sisu edastavad olulisemad laused öelda. Loomulikult sosistab ta igale osatäitjale vajalikul hetkel kõrva, mida tuleb kohe kõvasti öelda.

Igal juhul väga järgimist vääriv algatus ja eepostki pole enam vaja lugeda.

Meeldivalt üllatab ka neogooti stiilis Bīriņi loss, mille toad on näinud punaste vandalismi ja kuulnud viimase sakslastest härrasrahva pere traagilist lugu, on juba mõnda aega ühe läti pere hallata. Loss asub Vidriži vallas, Limbaži piirkonnas, poolsada kilomeetrit Siguldast.

Pulmalised, konverentside pidajad, uudistajad ja hotellitoad teenivad häärberi lähedal elavale perele lossi ja ümbruse korrashoidmiseks raha. Sel eesmärgil rentiski vald hoone koos 50 hektari maaga. Mõnetunnine ringkäik kinnitas, et haldaja suhtub asja tõsiselt.

Sigulda tundub eestlaste üks lemmikpaikadest, sest Turaida lossi maa-alal kuulsime palju eesti keelt. Lossi viiva tee ääres on avatud Koiva liivlaste maja. Liivlaste kõrgaeg oli 16. sajand, kuid tänapäeval räägib liivi keelt Kolka külas Kuramaal 30 inimese ringis, liivi juurtega inimesi elab Lätis alla 200.

Väljapanekud liivlaste majas, eelkõige imeõhukesed hõberahad üllatasid meeldivalt Silvia Kivisilda Orava ja Siivi Punneskit Räpina vallast. „Naabrite tegemisi ja seda, millest nad lugu peavad, on vajalik ja kasulik näha,” lisasid nad.

„Õppereisi olulisim eesmärk oligi naabritest saatusekaaslastest rohkem teavet saada ja küüditatutele püstitatud memoriaale näha,” võttis Roman Parmas kaks tihedat päeva kokku.

Reisil käis 44 inimest, neist üle 30 Põlvamaalt.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 27/07/2017 10:33:07