Küsitlus

Mis paneks su tuttavad töötud tööle?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Vastseliina linnus – lugudest pakatav linnamägi

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kuigi legendide järgi valvab linnuse hea käekäigu üle kirdetorni müüritud neitsist linnusevõtme hoidja, ei pääsenud linnus ajaloo vältel korduvast purustamisest. Foto: Sander Silm

Kui vaadata praegu Vastseliina linnuse romantilisi varemeid ja ajaloolist Piiri kõrtsi, on raske uskuda, et Vana-Vastseliina on koht, mida keskajal teadsid paljud Euroopa kroonitud pead, ning et linnust ümbritseva maalapi pärast on tapelnud paljud toonased suurriigid. See on jätnud Vastseliina kanti maha omajagu luid, kuid veel rohkem lugusid. Osalt meelitasid just need lood Tallinnast Võrumaale ka linnuse vastse turundusjuhi.

Kui Liivi ordu meister Burchard von Dreileben 25. märtsil 1342. aastal Maarja kuulutamise päeval Vastseliinas piltlikult öeldes labida maasse lasi lüüa, oli ordumeistrihärral linnuse rajamisega üsnagi pragmaatiline plaan: kaitsta Riia-Pihkva kaubateed ning seista vastu Pihkva vürstiriigi laienemisambitsioonidele.
Sellest ajast algas linnuse n-ö sõjamehetee, mil ta langes ühe võimu käest teise kätte, kord alandlikult alistudes, siis jälle vapralt vastu pannes, nii magusaid võite kui ka alandavaid kaotusi kogedes ja nii armastust kui surma nähes. Ja seda aastani 1702, mil Peeter I väed juba alistunud kindluse suurtükitulega lõplikult purustasid.
Linnuse piiramistega ja lahingutega linnuse müüride jalamil kaasnes alati korralik verepulm, kuid kõik need sõjad ja kannatused sünnitasid ka palju lugusid, mida Vastseliina linnuses kohtab pea igal sammul.
Linnuse kojaülem või ka turundusjuht, kuidas soovite, Angela Randmets, kes on ametis olnud vaid mõned kuud, on linnuse kohta käivatest lugudest lummatud.
"Vastseliina linnusega on seotud tohutult legende ja lugusid, lisaks on see koht äärmiselt väekas," ei suuda ta oma vaimustust tagasi hoida.
Linnuse energiasammas
Esimese hoonena rajati linnusesse peatorn, mille kõige tähtsama osa moodustas linnuse kabel. Nüüd on kabeli koha peal vaid suurem auk, mille põhjas olevale kiviplaadile ohverdatakse münte. Ja seda ka põhjusega, sest Angela Randmetsa sõnul on just selles kohas erinevad mõõteriistad näidanud eriti tugevat energiavoogu. Iseäranis kasulik on kivil seistes endasse energiat ammutada naistel. "Naised on kui astjad, mis koguvad endasse nii hea kui halva. Ja räägitakse, et kui siin satub seisma naine, kes on kogunud ühel või teisel põhjusel endasse suure hulga halba energiat, tunneb ta end halvasti," rääkis kojaülem, kelle sõnul on väega kohta mitmel korral käinud külastamas ka Pirita kloostri asukad.
Kuid miks on endise peatorni asemel vaid kivikuhi? Siinkohal viib kojaülem meid jutuga aastasse 1702 või täpsemalt öeldes veel viis-kuus aastat varasemasse aega, mil Vastseliina linnust külastas Peeter I. Paraku polnud see aeg Liivimaale kergemate killast ning naaberriigi ainuvalitseja ei jäänud enese kostitamisega ilmselgelt rahule. Kui 1702. aastal oli linnust piiramas Vene väed, siis olla Peeter I meelepaha endiselt nii suur olnud, et ta käskinud linnuse maatasa teha, ehkki linnus oli valmis alistuma.
Kuid kui vaenuväed olid juba linnuse all, otsustasid kümme linnuse neitsit sulgeda end kabelisse, et nende süütus ja puhtus koos Püha Risti väega võiks linnust kaitsta, ning sinna nad ka jäid. "Räägitakse, et kui suvistel täiskuuöödel üks süütu ja puhas neitsi kabeli rohtunud müüride peal käies neitsite laulu kuuleb, siis on see tema jaoks hea märk. Kui aga laul kostab mõne naisterahva kõrvu, kes ennast enam neitsiks kutsuda ei või, siis talle tähendab see kurja tõbe või isegi surma," rääkis kojaülem, kelle sõnul saavad nuhtluse alla langenud naised abi siirast ja südamest tulevast patukahetsusest, mispeale linnuse mesilased Neitsitorni müürile mett tilgutavad, mida korjates ja haigele kohale määrides surmatõbi varsti taandub.

Palverännakute sihtkoht
Jah, tegemist on sama kabeliga, kus 1353. aastal nähti imet sündimas: suur puidust rist jäi mitmeks kuuks ainsagi nähtava toeta altari keskele seisma, küünlad ja tõrvikud süttisid iseenesest põlema ning kuuldi ka taevalikku muusikat. Tartu piiskop Johannes I teatas imeteost kohe Riia peapiiskopile Vromhold de Vifhusenile, kes juhtumisi oli tema vend, ning peapiiskop teavitas imest omakorda paavst Innocentius VI, kes juba ime sündimisele järgneval aastal andis välja bulla, mis kuulutas Vastseliina palverännakute sihtkohaks. Loomulikult tuli koos palveränduritega Vastseliina ka raha, mis võimaldas linnuse ehitust suurejooneliselt jätkata.
Kojaülema sõnul on linnusega seotud väga palju patukahetsuslugusid, millest mitme kohta on ka kirjalikke tõendeid, näiteks paavstliku legaadi Antonio Possevino kiri Mantova hertsoginnale aastast 1585.
Angela Randmets lisas, et suuresti olid just Vastseliina linnust ümbritsevad lood ja legendid põhjuseks, miks ta peaaegu päevapealt elu Tallinnas seljataha jättis ja sealt kaugele Eesti kagunurka kolis. "Kui ma esimest korda elus, üsna juhuse tahtel Vana-Vastseliina sattudes linnuse elamuskeskuse ees parkimisplatsil autost välja astusin, sain ma korraga ja eneselegi ootamatult aru, et just see ongi koht, mille poole ma kogu oma elu olen teel olnud," ütles ta ja lisas peale pisukest mõttepausi muiates: "Nii et armastus esimesest silmapilgust. Loodetavasti vastastikune. Sest linnuse kummitusi, kes ennast tavaliselt vaid siis näole annavad, kui neile midagi ei meeldi, olen ma kohanud vaid üks kord – päris alguses."

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

 

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 23/11/2017 09:54:27

Lisa kommentaar