Anne Luik. Foto: erakogu

Glüfosaadipõhised umbrohutõrjevahendid on nii maailmas kui Eestis enimkasutatud taimekaitsevahendid. Kuid üle nelja aastakümne tarbimine on muutnud enam kui 20 umbrohuliiki nende suhtes resistentseks ja neile enam ei toimi need.
Eestis on glüfosaatide müük kasvanud kuue aastaga 1,7 korda. Kuigi glüfosaatsed preparaadid on mõeldud umbrohutõrjeks, mõjuvad nende jäägid nii keskkonnas kui toidus pärssivalt ka kõigele muule elavale, sealhulgas inimesele. Seetõttu soovitakse nende kasutamist keelustada, ent siiski pikendati ELis nende kasutusluba veel viieks aastaks.
Mulla ja vee kaudu imendub glüfosaat taimedesse, kus liigub kergesti kõikidesse taimeosadesse. Glüfosaat ja selle laguprodukt AMPA liiguvad läbi taimekudede ja jääke ei saa taimest täielikult eemaldada. Kuna osakesed on taime kudedes, pole neid võimalik maha pesta. Erinevad umbrohutõrjepreparaadid võivad sisaldada kuni 75% glüfosaati, ülejäänud abiained, mis parandavad töötlemist ja suurendavad ka mürgisust, on tootjafirma saladus.
Kaubastatav herbitsiid pole seega üksnes glüfosaat, vaid kemikaalide kokteil, mida ökotoksikoloogiliselt pole testitud. Uuringud ongi näidanud, et mõned abiained (nt POEA) või ka glüfosaadi laguproduktid (nt AMPA) võivad olla mitu korda mürgisemad kui glüfosaat.
Ohtude pikema avaldumise tõttu on praeguseks siiski mõned preparaadid ka juba keelatud. 2016. aastal keelati suure keskkonna- ja tervisohtlikkuse tõttu 14 glüfosaatset, märgamist suurendavat abiainet – polüetoksüleeritud talloamiini – sisaldavat preparaati.
Värske uurimuse kohaselt on Euroopas 45% põllumuldadest saastunud glüfosaatidega ja see levib ka õhuvooludega. Glüfosaadi lagunemine mullas sõltub keskkonnatingimustest. Eri uuringute kohaselt võib glüfosaadi ja AMPA poolestusaeg mullas olla vastavalt 2–350 päeva.
Mullas suruvad jäägid alla mullamikroobide aktiivsuse, pärsivad taime toitumisega seotud mikroobe, hävitavad taimede toitumisele olulisi lämmastikku siduvaid baktereid ja mükoriisat ning loovad eelise mitmesugustele juuremädanike tekitajatele.
Reas Eesti mullaseire proovides on glüfosaatide/AMPA sisaldus üle lubatud piirnormi. Silmas tuleb pidada, et koosmõjus teiste vahenditega võib ka palju väiksem kogus toimida juba tugevalt, kuivõrd ühes mullaproovis on keskmiselt üle nelja erineva pestitsiidi jäägi korraga!
Mullast leostuvad glüfosaadijäägid nii pinnaveekogudesse kui ka edasi põhjavette. Keskkonnauuringutes keskuse seire näitab nende sisaldust üle sihtarvu (näitab, et keskkonna seisund pole enam hea) paljudes meie jõgedes, ka Võhandus.
Veekogudes on jäägid mürgised pisilülijalgsetele ja kahepaiksetele ning jõuavad ka kaladesse, põhjustades neile geneetilisi kahjustusi ja häireid immuunsüsteemis, mis suurendavad nende suremust. Kahepaiksed on pestitsiidide, sh glüfosaadi suhtes eriti tundlikud ja seetõttu ei kohta me enam konni põllumajandusmaastikel. Saaste suureneb ka juba põhjavees: isegi sügavates (30 m) kaevudes ning allikates on glüfosaadi- ja AMPA jäägid, mis ületavad kohati kümneid kordi nn lubatud sihtarvu.
Mullast liiguvad jäägid taimede õietolmu ja nektarisse ning jäävad ka toodetavasse saadusse. Õitel toituvatel taimekahjurite putukatest looduslikel vaenlastel ja ka tolmeldajatel putukatel põhjustavad need füsioloogilisi ja arenguhäireid, eriti koostoimes teiste vahenditega.
Meie rutiinses toiduseires glüfosaadijääke ei määrata, mistõttu puudub ligikaudnegi teave, kui palju neid toidus võiks olla. Kuid näiteks USAs näitas hommikumenüü analüüs, et peaaegu kõik tooted olid jääkidega. Glüfosaadijääke on leitud maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast nende kasutamist.
Meie uurimus näitas, et külvieelne glüfosaatidega töötlus avaldus hiljem jääkidena nii rapsi- kui teraviljaseemneis. Ka maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil leiti glüfosaadijääke nisuterades pärast koristamist, need säilisid ka jahus ning sellest küpsetatud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetest saadustest veel kaks aastat pärast söötmist.
Nüüdisaegsed uuringud näitavad, et inimorganismis pärsivad glüfosaadid tsütokroom P450 (CYP) ensüüme, mis on olulised nii toidus kui keskkonnas olevate kehale ohtlike ainete kahjutuks tegemisel. Neil ensüümidel on ka väga tähtis roll soolebakterite ainevahetuses, mille hälbimise tõttu soodustatakse mitmesuguste seedetraktihaiguste, kasvajaliste muutuste, südame- ja veresoonkonnahaiguste jms väljakujunemist. Seedetraktil ongi juhtiv osa inimese immuunsüsteemis (80%).
Uuringud on samuti näidanud hormonaalsete muutuste kujunemist glüfosaatide toimel, näiteks meestel suguhormooni produktsiooni kahanemist kuni 94%.
Euroopa toiduohutusamet pole aga neid aspekte glüfosaatide täielikuks keelamiseks piisavalt põhjendatuks pidanud, vaid lähtunud sellest, et lisauuringud pole nende vähki tekitavat mõju piisavalt kinnitanud.
Kuid ei tohi unustada, et põllumajandus pole lihtsalt majandus, vaid see on keskkonda ja otseselt looduselt saadavaid hüvesid (viljakas toimiv muld, puhas vesi, elurikkus) kasutav ning neist sõltuv majandus. Glüfosaadid koos teiste pestitsiididega ei toeta kestlikku põllumajandustootmist.
Umbrohutõrjeks tuleks eelkõige rakendada taimekasvatuslikke võtteid. Selle aluseks on erinevatest kultuuridest koosnev mitmekesine külvikord, mis sisaldab häid survetõrjet tegevaid kultuure, nt kaera, rukist, tatart ning kindlasti liblikõielisi heintaimi, mis parandavad nii mullaviljakust kui suruvad alla umbrohtumust.
Vajaduse korral äestatakse umbrohtude arvukuse reguleerimiseks või tehakse ka sügavkündi. Umbrohi kultuuride alarindes pole vaenlane, vaid pigem sõber. See suurendab põllukoosluste elurikkust, pakkudes toitu paljudele organismidele, sh nii tolmeldajatele putukatele kui taimekahjurite looduslike vaenlaste valmikutele ning lindudele, mulda viiduna suurendab mulla orgaanilise aine sisaldust, mis on mullaviljakuse ja tervise kandja.
Integreeritud tõrje rakendamine tähendab keemiliste vahendite kasutamist vaid hädavajadusel!

 

Autor: Anne Luik, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor
Viimati muudetud: 14/12/2017 10:00:59