Isetehtud verivorstid. Foto: Ülle Harju

Enamiku inimeste jõululaual on vana toit – verivorstid. Maitsvate verivorstide saladust avavad perenaised, kes teevad neid kodus tänini.

Veel kümmekond ja enamgi aastat tagasi kustutati paljudes maakodudes sea eluküünal enne jõule, et saada lauale värske seapraad, verivorstid, sült ja pasteet. Ka nüüd teevad mõned perenaised kodus verivorste, kuid selleks vajalikud toiduained ostetakse.
Haanjas Plaani kandis Hendrikmäe talus elav Lea Torp alustas verivorstide tegemist keskkooli ajal ema kõrval, iseseisvalt on ta neid teinud 35 aastat.
Ta ütles, et verivorstid on maitsvad siis, kui neis olevad kruubid ja veri on kvaliteetsed.
„Loomalt verd võttes näed, et sinna midagi liigset ei satu, ja nii oled kindel, et veri on puhas,” märkis Torp, kes ei pea sigu juba 15 aastat.
Ta ostab kõik vajaliku: kruubid, liha, soolikad, vere ja maitseained.
Kruubipudru, mida Torp maitsestab tavalise jämeda soolaga, keedab ta pehmeks. „Pudru keetmine on tunde küsimus, sest kui kruubid jäävad kõvaks, paisuvad nad vorstide keetmise ajal ning segu tuleb soolikast välja,” tõi ta näite.
„Praen alati rasvase liha ja sibula ära, need lisan keedetud kruubipudrule. Pekisem liha on parem, sest rasv annab segule mahlasust,” rääkis Torp. Ta täpsustas, et just praetud liha ja sibul annavad verivorstile hea maitse.
„Lisan ka küüslauku, mida ei prae, sest siis kaotab küüslauk maitse, ning loomulikult maitseaineid,” sõnas ta.
Lõpuks lisab ta vere, segab ja siis algab segu soolikatesse toppimine. „Peale toppimist ja sidumist panen vorstid keevasse vette, kus need tõmbuvad tumedaks ehk omandavad vorsti väljanägemise,” kirjeldas Lea Torp.
Talle maitsevad omatehtud verivorstid, kuna neis on nii praetud liha kui ka sibulat.
Kõrtsijüri talu perenaine Anne Uppin Antsla vallast on verivorste teinud Torpist paar aastat kauem.
„See on meie talus pikk tava, et verivorstid pidid jõululaupäeval ja jõulu esimesel pühal alati laual olema,” märkis Uppin, kes alustas vorstiteo kunsti õppimist abikaasa ema kõrval 37 aastat tagasi.
Ta meenutas, et varem oli vorstide tegemisel ebameeldivaim töö soolikate puhastamine: puhastamata soolikad levitasid ebameeldivat lõhna ning sellepärast tuli neid õues puhastada. Nüüd ostab temagi puhastatud soolikad.
„Praen sea küljelihast lõigatud kuubikud sibulaga searasvas, need annavad vorstile lihase maitse,” avaldas Uppin oma verivorstide tegemise ühe nipi.
Mõlemad perenaised ütlesid, et verivorste on kodus parem kahekesi teha, seda eelkõige segu maitsestamise ja täidetud vorstide kinnisidumise pärast.
Kõrtsijüri talus, nagu tuhandetes teisteski maakodudes, pannakse jõululaupäeval saunaahju tuli ja verivorstid panniga toaahju, et saunast naasmise järel sooja toitu süüa.
„Vorstid on mõttekas ahju panna searasvaga, selle puudumisel pekiga,” soovitas Uppin.
Kodus aastakümneid verivorste teinud perenaised naljalt poest neid ostma ei kipu. „Mõni nädal tagasi ostsin ühest Tartu poest verivorsti, ei meenu, millise kombinaadi toode, kuid kahjuks ei söönud kodus neid keegi,” tunnistas Uppin.
Torp märkis, et ilmselt ei ole paljudes tööstustes võimalik liha ja sibulat praadida, need annavadki aga vorstile maitse.

Verivorst on vana toit

EELK Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere ütles, et verivorsti toiduna on mainitud juba enam kui 5000 aasta vanustes tekstides.
„Eestisse jõudis verivorst lätlaste ja rannarootslaste kaudu, ühtedel andmetel 19. sajandi alguses, teistel aga sama sajandi lõpus,” märkis Mäevere.
Eestis on tema sõnul verivorst olnud oluline toit just Lõuna-Eestis.
Kuid mitte kõik ei söö verivorsti, eelkõige need, kes toetuvad vanale testamendile. „Moosese esimeses raamatus on öeldud, et liha ei tohi süüa tema hingega, see tähendab, et verega, sest veres on selle hing, kellelt veri pärines,” selgitas Mäevere.
Verega tehtud toitude sööjad toetuvad aga uuele testamendile, kus hääl taevast ütleb Peetrusele, et „mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks”. Seega, Jumal ise on vere puhtaks tunnistanud ja sellega tehtud toite võib süüa.
Vanade pärimuste kohaselt toimib veri inimkehas jumaliku elu elemendina „Sellisena on veri paljudes kultuurides tabu ja leidnud kasutust ohvrikultustes,” sõnas kirikuõpetaja.
Mäevere sõnul on ristiusus kesksel kohal Kristuse vereohver inimeste ees, sest vere kaudu osteti inimesed vabaks surma ja Saatana võimusest. Veri on ristiusus püha.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 21/12/2017 06:40:49