Ah et miks pekkikeeramisest? Kenal jõuluajal?
Kahjuks on see lõppeva aasta rõhuv märksõna. Tänavu keerati pekki puudega inimeste toetamise kord, hambaravi hüvitamine, Eesti märk (see roheline plärakas), oli jama ID-kaardi sertifikaatide ja kadunud tööraamatutega, suunati inimesed Lätti ostlema, tehti astmeline tulumaks, mille auke ja hädasid saame nautida juba uuel aastal jne.
Kui eespool nimetatud ettevõtmisi on veel võimalik pekist välja keerata (kuigi küsiks, mis see kõik maksma läheb, näiteks pekki keeratud sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi SKAIS2 arendusse matsid riigiametnikud vähemalt kuus miljonit eurot, puudega inimesi nörritavasse tööhõivereformi veel mitu korda enam), siis on asju, mis on plaanis päris lõplikult pekki keerata.
Hiljuti tuli väikeettevõtjate seltskonnas jutuks, mida teeb praegu „edukas” ettevõtja: ostab tüki metsa, mis kasvab kruusamaardla peal. Võtab kõigepealt metsa maha ja teeb rahaks. Siis kaevab välja kruusa ja teeb samuti rahaks. Seejärel matab tekkinud auku prügi ja korrastab maa-ala, saades selleks toetust. Seejärel istutab peale uue metsa, milleks makstakse samuti toetust.
Aga selle koha peal sai „eduka” ettevõtja tegevuse kirjeldus otsa. Mets kasvab vähemalt 60 aastat, enne kui seda saab hakata taas rahaks tegema. Prügi selle all ei muutu aga uuesti kruusaks, vaid jääb ikka prügiks ...
Ettevõtjad, kel praegu harvester metsas möllab ja keskkonnaametisse kruusamaardla uurimiseks taotlus sisse antud, nii kaugele ette ei mõtle. Selle asemel töötlevad nad poliitikuid, et rohkem, kiiremini ja odavamalt kätte saada nii metsa kui maavara. Ja tundub, et töötlemiseks on leitud väga tõhus tööriist ...
Aga meie elame siin Kagu-Eestis ennekõike seepärast, et metsaste kruusamägede vahel ongi meie kodu, kus esivanemad on aastatuhandeid elanud. Nii ongi just siitkandi inimeste suust kõlanud kõige selgemad murelikud hoiatussõnad.
5. detsembri Päevalehe artiklis „Tahame oma riiki tagasi” kirjutas Kaido Kama: «Kunagi varem pole korraga olnud päevakorras sedavõrd palju meie elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvaid ettevõtmisi. Ja inimesi, kes nende pöördumatute muutuste pärast südant valutavad, naeruvääristatakse ja mõnitatakse avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid. /---/
Kõige masendavam kogu asja juures on, et kui ametlik retoorika räägib Eestist kui IT-riigist ja kõrgtehnoloogiasse panustamisest, siis praktikas on meie majanduse aluseks ja suundumuseks ikkagi harvester ja ekskavaator.”
Nii Kama kui teised mõtlejad nendivad, et end 25 aastat tagasi vabaks laulnud Eesti Vabariik on muutunud sisuliselt koloniaalvõimuks. Riigijuhtide peas valitseva mõtteviisi sõnastas hiljuti üks Võrumaa poliitik: „Fosforiit tuleb kasutusele võtta, mis see maa all niisama seisab: kust meile see rikkus siis veel tuleb?”
Riikliku pekkikeeramise ulatus on nii suur ja tavalisele inimesele üle mõistuse käiv, et paneb teda lihtsalt nentima, et Eesti riik ei ole enam tema riik. Ja suunab oma emotsioonid lihtsamate ja arusaadavamate kräude peale.
Kui võtta aluseks tänavu ajalehtedest enimloetud artiklid, siis tundub, et meie rahvast ühendab huvi ahistamisskandaalide ja peretülide vastu. Taavi Rõivase külmkapiskandaal, psühhiaater Mehilase näppimised jne. Eilse Eesti Ekspressi kaks esimest 2017. aasta „päkapikku” on eksnaisega häbitult käitunud Hannes Võrno ja kupeldamisskandaali sattunud Laura Kõrgemäe ...
Lihtsam on mitte võidelda, vaid selle asemel kiruda ahistavat prominenti või omavalitsusjuhi suurt palka.
„Mida ma võitlen, suurfirma ja riigiametnikud sõidavad must niikuinii üle,” ohkas lootusetul häälel looduskaitsja, kelle kodu lähedale soovitakse teha järjekordset kaevandust. „Võitle, siis on mingigi lootus, ja isegi kui sa ei võida, on vähemalt hing rahul, et oled teinud kõik, mis sinust sõltus,” ütlesin vastu.
Tilkuvad veepiisad uuristavad lõpuks isegi kivisse augu. Milline jõud on ühisel võitlusel, seda mäletavad keskealised ja vanemad laulva revolutsiooni aegadest.
Ja meie omade tuntud inimeste sõna vägi paneb lõpuks ka kivid veerema ja koloniaalset maailmapilti murendama. Mõned lõppevast aastast kõlama jäänud mõtted:
Muusik Mari Kalkun (ERR 19.10): „Võromaalase jaoks on maailm võrreldav suure metsaga. Metsa kaudu mõtestatakse nii ennast kui ka maailma. "Ilmamõtsan" on minu maailm nii, nagu ma seda praegusel hetkel tajun. Minu kodu on Võrumaal, kuid ringireisiva muusikuna kogen loomulikult enda ümber ka seda "suurt", globaalset maailma ning selle võlu ja valu. Tunnen, et tänu oma tugevatele juurtele suudan ses kihutavas maailmas püsti püsida ja hakkama saada.”
Näitleja Merle Jääger (Postimees 04.09): „Minu mammakõnõ õpetas, et kui metsa minna, tuleb alati öelda tere, ning kui oled sealt marju või seeni kaasa toonud, siis tingimata tänada. /---/
Nõukogude ajal, vast viiekümnendatel, prooviti kõvasti loodust ümber kujundada, Siberi jõgesid tagurpidi jooksma panna ja mida veel. /---/ Sel ajal sai põlluideaaliks stepp ning maaparanduse sildi all võeti maha hiiesalusid ning tehti maaga tasa põlistalusid. Kahjuks on see kuidagi ka eestlaste teadvusse imbunud, ainult retoorika kõlab veidi teisiti.”
Räpina kirjamees Aapo Ilves (Õhtuleht 28.10): „Kui ma saaks kaasa võtta Võhandu jõe, võiksin elada ükskõik kus."
Tänu folklorist Marju Kõivupuu aastatepikkusele selgitustööle sai tänavu anda aukirja ristipuude päästmise eest isegi harvestrioperaatorile.
Ilusat jõuluaega ja võitlusrikast uut aastat!

 

Autor: Ülle Harju, LõunaLehe vanemtoimetaja, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 21/12/2017 06:52:38