Küsitlus

Kas külastad sel suvel Eestimaa suvelavastusi?

Psühholoog Mariana Saksniit: vägivallatseja peab tunnistama eksimust ja võtma vastutuse

Mariana Saksniit. Foto: erakogu

Vana aasta viimastel päevadel lähen Võru juurtega psühholoogilt Kagu-Eesti rahvale hingetuge otsima. Leian natuke väsinud silmadega vestluskaaslase Tartust V Spa vaiksest kohvikust ning kuulen koduuste taga toimuvatest hirmsatest tegudest. Tunneli lõpus särab siiski valgus ja selle me üheskoos Mariana Saksniiduga (38) lehelugejateni toimetamegi.

Möödunud aastal pärjasid Saksniitu vabariigi president ja justiitsministeerium. MTÜs Naiste Tugi- ja Teabekeskus perevägivalla ennetamisele ja laste nõustamisele pühendunud kliinilise psühholoogi töö on olnud nii esmaklassiline, et vääris kõrget riiklikku tunnustust.
„Üldjuhul mina politseiga kaasa ei lähe kriisikoldest last ära tooma,” räägib Mariana Saksniit, kes saab abi andma hakata siis, kui ohvriabi töötaja on stabiliseerinud vägivalda pealt näinud või seda kogenud lapse.
Esmasele kohtumisele haiget saanud pisikesed pereliikmed veidi pelgavad tulla. „Võin kinnitada, et sajaprotsendiliselt saavutan abivajavate lastega sellise sideme, et järgmine vestlusele tulek on juba nende enda siiras soov,“ kirjeldab kliiniline lapsepsühholoog sündmuste käiku.
Kliinilise psühholoogi töö on suunatud psüühilise distressi, psüühikahäirete ja riskikäitumise hindamisele, selle leevendamisele, ravimisele ja ennetamisele. Tema poole võib pöörduda, kui on vaja välja selgitada, kas inimesel on psüühikahäire sümptomeid. Selleks saab teha teste ja uuringuid. Samuti on kliinilise psühholoogi tööks mitmesuguste häirete ravimine ja sümptomite leevendamine.

Mured meie kõrval

„Oma sõnavõttudes ajakirjandusele kasutan üsna šokeerivaid näiteid lähisuhtevägivalla tegelikust olemusest. Teen seda just sel põhjusel, et lugeja ometi saaks aru: probleem pole temast kaugel kuskil muul mandril ja keegi võib väga haiget saada ootamatult lähedal. Kasvõi kõrvalkorteris või vaikses naabermajas,“ räägib Mariana Saksniit.
Tema kinnitusel ei toimu kodune terror ainult madalama sissetulekuga leibkondades, kus nn rahapäevadel ohtralt alkoholi manustatakse. „Olen olnud tunnistajaks juhtumitele, kus väga heal majanduslikul järjel peres läks kodune löömine nii metsikuks, et naisel tuli vigastuste tõttu käsi amputeerida,“ lausub ta vaiksel häälel minu vastas kohvikulaua taga istudes.
Tunnen, kuidas miski sees väga valusalt kokku tõmbub ja saan omal nahal teravalt tunda, miks selliste raputavate eluliste näidete toomine on vajalik. Saabusin minagi intervjuule teatud eelarvamuse ja kerge üleolekuga, et ju see kodune taplemine ikka joodikperede mure ole. Ehk veidi üleolevalt kõlas minu etteheidegi: miks ometi kannatanu peksja juurest ei lahku!?
„Majanduslik sõltuvus mängib suurt rolli. Pealegi pole vägivaldses suhtes enam tegu partnerlusega, kus pooled on võrdsed ja toetavad teineteise arengut. Seal on hoopis alluva ja võimutseja omavaheline pidev võitlus, ellujäämise nimel,“ selgitab psühholoog.
Uuringi targu, ehk peaks siis kohe suhte algul kindlaks tegema, kas teine pool on psühhopaat või kannatab sealt kena partnerlust välja võluda. Saan korraliku portsu nõuandeid, mida hoolega nii märkmikusse üles tähendan kui ka oma tarbeks ajju kindlasse kausta salvestan. Vallalise inimesena kuluvad seitsmeaastase praktilise kogemusega spetsialisti nõuanded marjaks ära.

Hiiliv ahistamine

„Naine võib alguses väga meelitatud olla, kui mees ametikohale lilli saadab ja alati tööpäeva lõpus vastu tuleb. Tegelikult võib siin taga olla vajadus kontrollida, ega naine ometi mujale läheks peale töökohustuste lõppemist. Ka võib noormees neiule kinkida telefoni, aga vormistada selle oma nimele, et panna naine endast sõltuma. Järgmisena tuleb täiesti süütu vanematele külla minek, kus noormees hakkab vaikselt neiut mustama, kuidas ikka ainult mees suhtes vaeva näeb ja naine ei pinguta,“ annab Mariana Saksniit ülevaate kontrollivast käitumisest.
Edasi võib selline suhe kulmineeruda seksuaalse vägivallaga, kus mees lubab makse maksta ainult sellisel juhul, kui kaasa temaga vahekorda astub. „Seksuaalne vägivald toimub näiteks siis, kui naine saabub töölt õhtusest vahetusest ja soovib magama heita. Meespool ei luba tal seni uinuda, kui on saanud oma rahulduse. Naine nõustub vastumeelselt ja kodurahu huvides allub tugevamale poolele. Mõnikord öeldakse mulle, et seks on ju naise kohustus abielus,“ lisab ta.

Planeeritud peks

„Vägivallatseja õigustab oma tegusid alati käitumismustriga „mina võin“. Tema võib teisele haiget teha, kuna tal oli halb päev või laps tõi koolist kahe. Olen alati ohvrile selgitanud: sellisel juhul pidanuks peksa saama ka päeval kohatud poe kassapidaja ja autopesula teenindaja. Kodus rusikaga vehkija hoiab oma raevu pereliikmetele, tema viha on kontrollitud ja suunatud,“ räägib psühholoog.
Uurin targu juurde, kas sellise suhtumise ja ajuehitusega inimesed saaksid abi ravimitest. Kahjuks selgub, et ravimitega saab aidata kontrollimatu impulsiga patsiente. Kodus vägivalda praktiseeriv pereliige ohjab ideaalselt oma vihasööste, kuna üldjuhul paistab ta välja ülimeeldiva inimesena. Samal põhjusel on Mariana Saksniit koolitanud prokuröre, et nad suudaksid näha lööja meeldiva välimuse taha.
„Kohtusaalis seisavad õigusemõistja ees tihti kaks sellist poolt: endast väga väljas olev ohver ja rahulikult naeratav enesekindel vägivallatseja. Kodus hirmuvalitseja saabub ka minu juurde vastuvõtule meeldiva pereliikme rolli etendades. Kui võlumine välja ei tule, hakatakse mind kabinetis ähvardama. Kui ka see taktika minu peal ei toimi, siis upub peksja pisaratesse ja maalib endast ohvri,“ näitlikustab psühholoog teatraalset käitumist.
Tihti jääb vägivallatseja ise kinni ohvri mängimisse: „Aga mina ju ei näe lapsi ja minul oli ka raske lapsepõlv ...“ Paranemine saab alguse, kui oma lähedastele haiget teinud inimene saab oma teost aru ja tunnistab seda endale.

Ründaja kodust minema

Viin jutu Pärnus alustatud juhtprojektile perevägivalla vähendamiseks. Selle kohaselt viiakse ohu korral kodust ajutiselt ära vägivallatseja, mitte ohver. Uut meetodit katsetatakse 2017. aasta detsembrist kuni 2018. aasta märtsi lõpuni.
Prooviprojektiga selgitatakse välja, kuidas tagada parim kaitse vägivallaohvreile. Uuritakse, kas on vaja muuta õiguslikku regulatsiooni või politsei, kohaliku omavalitsuse, ohvriabi ja muude abiorganisatsioonide tööpraktikat.
Mariana Saksniit hindab algatust, kuid näeb siin olulist puudujääki: „Vägivallatseja eemaldatakse kodust vaid üheks-kaheks päevaks. See on just see aeg, mil kättemaks ja viha kulmineerub. Minu hinnangul peaks eemaldama vägivaldse inimese minimaalselt kolmeks kuuks, et aktiivne töö kõigi osalistega annaks märgatava tulemuse.“

Meeskond on tugev

Küsin lapsepsühholoogilt, kuidas ta nii karmil alal vastu peab, sest iga päev toob ju uusi õõvastavaid juhtumeid.
„Minu tugevus on minu meeskond, kuhu kuulub ligi kümme samas valdkonnas südamega tööd tegevat inimest, sealhulgas politseinikke, prokuröre ja juriste. Me kõik töötame põhimõttel, et kriisile tuleb leida kiire ja turvaline lahendus. Seda ka siis, kui käsitletav teema pole otseselt just enda vastutusalas. Meie tööd ei saa tulemuslikult teha, kui suhtuda nii: kell sai viis, minu tööpäev lõppes ja edasi ma juhtumiga ei tegele,“ selgitab ta.
Tugikeskuses pakutakse abi ka teiste piirkondade elanikele: Võru, Valga, Põlva, Rakvere, Viljandi ja Tallinna juhtumid võetakse samuti vastu.

Kool päästab terrorist

Uurin viimase aja politseistatistika kohta, et miks koduse taplemise registreerimine nii jõudsalt kasvab.
„Murrang lapse elus toimub siis, kui ta alustab kooliteed. Uues keskkonnas saab talle selgeks, et koduseinte vahel toimuv ei ole normaalne pereelu. Väga paljud hädaabinumbrile tehtud kõned on tulnud äsja kooliealiseks saanud lastelt. Ühe kohtusse läinud juhtumi puhul saime ohvrist ema vägivallatseja vastu tunnistusi andma nii, et lasime tal kuulata tema enda laste tehtud kõnet numbrile 112. Alles siis sai ema aru, et kannatanu pole ainult tema ja ohus on ka lapsed, kes end veel vähem lööja eest kaitsta saavad,“ kirjeldab Mariana Saksniit.
Kodune terroriseerija on oma jutus nii veenev, et ohver jääbki teda uskuma. Löömise eest leiab vabanduse ükskõik millest: vaip oli kortsus, aknad pesemata või päev vihmane.
Psühholoog kirjeldab, kuidas tema juurde jõudvate abivajajate seisund on vahel nii kriitiline, et nad ei suuda isegi silmsidet luua või hoida. Samal ajal teeb meeskonda väga tublit tööd ning alustatud juhtum aidatakse suure finaalini välja. Olgu selleks siis lähenemiskeelu taotlemine kohtus või muu juriidiline lahendus.
„Mõnel juhul kestab kannatanu nõustamine suisa kolm aastat. Alguses on seansid intensiivsemad ja ajapikku jäävad kohtumised harvemaks, et tuge edasi pakkuda,“ räägib psühholoog.
Kodus vägivalda kogevatele inimestele paneb ta südamele, et meie riigis on võimalused abi saamiseks. „Ilmselt kõige raskem on just murest rääkima hakkamine, sest siis tuleb probleemi olemasolu endale tunnistada,“ tõdeb Mariana Saksniit vestlust kokkuvõtvalt.
2016. aastal hõlmas perevägivald kõikidest vägivallakuritegudest üle kolmandiku ehk 39 protsenti. Toona registreeriti 3017 perevägivalla kuritegu, mida on 20 võrra rohkem kui aasta varem. Statistiliselt registreeritakse päevas keskmiselt 8,27 perevägivalla akti.

Olulised kontaktandmed
Lühinumber 1492 – üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele
Politsei – 112
Lasteabi telefon – 116 111
Naiste tugikeskused:
Võrumaal MTÜ Võrumaa Naiste Tugikeskus, tel 528 3615, vorunaistetugi@gmail.com
Põlvamaal MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus, tel 5884 9494, polva@naistetugi.ee
Valgamaal MTÜ Valgamaa Naiste Tugikeskus, tel 5303 2544, valgamaanaistetugikeskus@gmail.com
Tartumaal MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus, info@naistetugi.ee, tel 5594 9496 (24 h)

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 04/01/2018 09:57:39

Lisa kommentaar