Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Viimased metsavennad raiuti lõpuks graniiti

Tänavu sügisest seisavad Tartus Raadi kalmistul üsna ühesugused mälestussambad Eesti kahele viimasele metsavennale, kes võinuks elada kauem, kui miilitsa ja KGB haarangud poleks lõppenud püütavate hukkumisega. Mustad graniitsambad püstitati August Sabbele ja Kalev Gustav Arrole mitukümmend aastat pärast nende surma.

Kalev Gustav Arro: 17. juuli 1915 – 2. juuni 1974

August Sabbe: 1. september 1909 – 28. september 1978

Paidra veski lähedal Palo talus sündinud, kasvanud, tööd teinud ja lõpuks end sugulaste ja külarahva abiga üle 30 aasta kodukandi metsades varjanud August Sabe (Sabbe? – dokumentides on kasutusel mõlemad kirjapildid) pälvis pärast surma tiitli „Eesti viimane vaba mees“.

Nõnda nimetas teda ajakiri National Geographic, mis 1990. a pühendas erinumbri Balti riikide iseseisvuspüüdlustele, alustades lugu kirjeldusega August Sabbe, Eesti viimase metsavenna hukkumisest kinnivõtmisel 28. septembril 1978 Paidra veski juures Võhandu jõel. Ta viis endaga hauda kaasa küsimuse, kuidas ta õigupoolest suri – uppus või uputati? Ning ta nime ümber sõlmusid rohked legendid, mida liikus juba ta eluajal.

Kalev Arro tabati 1974. a suvel Valgjärvel Poka külas ja ta suri kinnivõtja kuulidest läbipuurituna, visanud maha tõrkuma hakanud püstolid ja astudes püüdjale vastu säärikust võetud noaga.

Nagu üks kinnivõtjaist, Põlva tollane miilits Hans Salm (hiljem Valga muuseumi direktor) on kinnitanud, polnud kummagi mehe kinnivõtmisel täit kindlust, kellega on tegu.

Rohkesti fakte metsavendlusest on hiljem kogunud ja kirjastanud seesama Salm. KGB andis talle pärast Arro tabamist uurida salajase agentuurtoimiku, milles olnud küll rohkesti episoode Arro tegevusest, kuid mitte midagi kriminaalset Sabbe kohta.

Põnevast materjalist valmis pikem ülevaade „Mõrv metsateel“ (ajaleht Kodumaa 1985–87). „Mind ei huvitanud niivõrd vastastikused tapmised, kui just julgeoleku peened agentuurkombinatsioonid, metsavendade “vastuluure” ja see, kuidas püüdmisvõrku punuti,“ tunnistas Salm tänavu suvel interjuus Maalehele.

Eesti metsavendlusest on mälestuste, arhiivimaterjalide ning Eestis ja paguluses ilmunud kirjutiste põhjal ülevaatliku raamatu kirjutanud ajaloolane Mart Laar („Metsavennad“, Tln, 1993), mis jõuab kronoloogiaga just nende kahe mehe tabamiseni. Sabbe surma ajaks oli viimase punaokupatsiooni algusest möödunud 34 aastat, laulva revolutsioonini jäänud alla kümne.

Päris viimane teadaolev metsavend oli ka siis veel elus – Oskar Lillenurm leiti 1980. a kevadel Läänemaal metsast surnuna.

Kes oli August Sabbe?

Palo talu perepojal oli kaks vanemat venda ja õde, vennad langesid Vabadussõjas ja õde suri noorelt. August teenis kaitseväes, kuulus Kaitseliitu. Pärast isa surma 1930 tuli talu pidama hakata. Ema sai 1944 pommikillust surma.

Punavõimu tulekuni oli August isatalus. Esimest korda läks ta metsa varjule punaarmee mobilisatsiooni eest 1941. Teist korda tuli metsa minna 1944 Saksa sõjaväest hoidumiseks. 1945 tuli ta välja, kui metsasolijaile amnestiat pakuti, ja asus tööle Paidra veskis – talupidamine nõukogude moodi polnuks nagunii võimalik.

Kohalikud on meenutanud, et August Sabbe oli suurt kasvu tugev mees, nägus ja hea tervisega. Kandnud ka metsavennana korralikke riideid, sõitnud jalgrattaga ringi ja ta hammastel olnud kullast kroonid.

Juulis 1949 Sabbe arreteeriti ja KGB asus teda töötlema. Anti agendinimi (Jaan/Ivan) ja saadeti metsa tagasi, et ta „organeile“ metsavendade kohta andmeid hangiks. Metsad olid ju relvastatud mehi täis. Sabbe rääkis asjaloo sõpradele ära ja kadus metsa. Julgeolek püüdis teda ennast tabada teiste metsavendade ülekuulamisel hangitud andmetega, ent asjata. Rühm „seltsimehi“ üritas talle ülbuse eest õpetust anda, ent tulijaid nähes hüppas Sabbe pea ees Võhandusse. Kaldad piirati sisse, vette tulistati, ent Sabbe ujus vee all vastuvoolu ja pääses.

Esimese talve veetis Kuste hüüdnime kandev Sabbe metsas üksi, hiljem liitus Jaan Rootsi (hüüdnimi Orjol, mõnes allikas Orion) 10-mehelise salgaga.

Tollel rühmal oli selleks ajaks juba verine minevik.

27. oktoobril 1949 toimus rünnak Rootside punkrile Meenikunnu raba ääres metsas. Surma sai Jaan Rootsi vend Martin, raskelt haavata teine vend Harri. Harri seoti jalgupidi hobuse rangiroomade külge ja lohistati, kuni ta verest tühjaks jooksis.

Kohaliku kolhoosiesimehe naine sattus metsavendade laagrile peale ja rääkis sellest oma mehele, nõukogude aktivistile. Too juhatas NKVD kohale. 2. juulil 1950 langes haarangus rühma liige Arnold Kakko Peraküla lähedal Mustasaare soos, 28. okttoobril langes ta poeg Olaf Koolma lähedal metsas. Kättemaksuks panid metsavennad kolhoosiesimehe maja põlema, aga reeturit ennast polnud kodus ning surma said ta naine ja poeg.

1951. a asus Rootsi salk Taevaskotta ning seal varjas end ka Sabbe 1954. aastani. Ta oli salga tagalameeskonnas, hoolitsedes varustuse, moona ja eluaseme eest.

Edasist kirjeldas ajakiri Kultuur ja Elu, kui toimetaja 2003. a oli Sabbe radadel käinud.

Pärast Rootsi salga juhtide langemist Ristipalos (1952), kuhu reetjast metsnik Eduard Kasesalu (ehk KGB agent Mänd) oli nad meelitanud metsamajandi palgaraha röövima, ning Taevaskoja punkri juhuslikku avastamist mehe poolt, kelle jalg läbi punkri suitsuluugi vajus, hakkas Sabbe end üksi varjama. Oma viimases punkris Pärna talu taga varjus ta paarkümmend aastat. Oli korduvalt rääkinud, et elusalt ta end kätte ei anna, kartes, et siis viiakse pere minema ja kannatavad teda abistanud.

Sabbel oli võimalus end varjata Laugemetsa Aksli majas, varju sai ta ka sugulase Ella Parmani pool. Meeta Vahtil (Sabel) käskis julgeolek metsavennad välja anda; läbikäimise eest nendega tuli Meetal Arhangelskis vangis istuda. Sabbe isatalus elas Vambola Raamat, kes samuti tundis kohustust Augustile toitu ja ulualust pakkuda – Raamatu peale kaevati ja tal tuli 6,5 aastat vangis istuda. Arvati, et August sai peavarju ka lell Eduardi pool. Kui lell suri, käis August ta matustel ja aitas Põlva kalmistul ka talle hauda kaevata.

Aastad läksid, tuttavad inimesed surid, metsatalud jäid tühjaks. 1970. aastail sagenesid ümbruskonnas Hans Salmi kinnitusel imelikud vargused: rahvamajast kadusid lavaeesriided, poest oli varas ämbritäisi viina ära viinud, meierei öövalvur nägi, kuidas tundmatu mees endale kolmeliitrise purgi koort täis valas...

Saatuslik suvi 1978

1978 suvel korraldati Võhandu ääres haarang salaküttidele, seda kirjeldab Laari „Metsavenna“- raamat. Üks rahvamalevlane leidis turbariidast peidiku, kus oli jahipüss. Ta jäi passima: äkki tuleb keegi püssile järele? Võsast tuligi tundmatu mees. Relvastatud rahvamalevlane käsutas tal käed üles, mees aga astus rahulikult minema, öeldes: „Ei sa lase.“ Püssi ta kaasa ei saanud.

Pärast õhtul toimunud „istumist“ läks rahvamalevlane koju. Seal tuli järsust trepist üles minna. Üleval haaras keegi tal käest ja nõudis: „Kus kurat sa mu püssi panid?“ Mees ehmus poolsurnuks, kukkus trepist alla ja murdis käeluu.

Põlva julgeolekus pandi imelikest juhtumitest pilt kokku ja Võhandul sagenesid haarangud. Sabbe oli juba aastaid tagasi liikvele lasknud jutu, et ta on metsas tuberkuloosi surnud; ta tagaotsimistoimik oli suletud. See avati taas.

28. septembril 1978 püüdis 69-aastane August Sabbe Võhandu kaldal Paidra veski juures kala. Julgeolek kammis metsi. Julgeolekuülem ja abiline – Kultuuri ja Elu andmeil oli tegu Ervin Orase ja Neeme Taaveliga – läksid kummipaadiga jõele ja märkasid tundmatut meest. Mindi ligi, tehti juttu maast ja ilmast ja üritati küsimustega teada saada, kellega tegu. Mees ütles (Laari raamatu teatel) võõra nime. Isegi pilti tehti koos – „mälestuseks“. Mees aga ütles pahuralt, et temale pole seda pilti vaja.

Nüüd oli KGB-le kõik selge. „Ärge valetage, teie nimi on August Sabbe, me oleme Riiklikust Julgeolekust ja te olete arreteeritud!“ käratati. Sabbe jõudis püsti tõusta ja taskust püstoli võtta, ent samas löödi ta jõkke. Vees algas halastamatu võitlus kaks ühe vastu. Nooremail õnnestus vanameest nii palju uputada, et too lubas alla anda. Teda hakati kalda poole lükkama, ent ta rabeles lahti ja viskus jõkke. Pinnale ta enam ei ilmunud.

Julgeolekumehed teinud talle pärast veest välja tõmbamist kunstlikku hingamist, aga asjata. Pärast toodi inimesi Sabbe laipa tuvastama. Surnukeha viidi esmalt Leevi haigla autoga Põlvasse ja seejärel lahanguks Tartusse. Alles 20. oktoobril – neli nädalat hiljem – maeti ta Tartu Raadi kalmistule riigi raha eest maha, sest sugulased ei julgenud ta matuseid korraldada.

Külas aga levisid jutud mehest, kes Sabbe ligikaudse asukoha lõpuks julgeolekule välja andnud. Teene eest saadud juudaseeklite eest ostnud mees Žiguli, ent aastat viis hiljem poos ta end üles.

Kalev Gustav Arro tabati tänu juhusele

Kalev Arro sündis 11. (17?) juulil 1915 Valgjärve vallas kehvapoolses Vasara talus peres, kus valitses tugev rahvuslik meelsus.

Kui punavõim Eesti okupeeris, sai Kalevist vastupanuliikumise liige; selles osalesid ka ta õde ja vend. Meelsuse tõttu oli pere uue võimu kõva surve all, ema sai kahtlastel asjaoludel surma. Sestpeale sai Kalevist 1941. a metsavend, kes kandis nimesid Värdi, Jakob ja Lihunik.

Kalevi venna vangistas hävituspataljon, ent ta põgenes ja pages 1943 Soome, kust ta koos „halli rügemendiga“ 1944 kodumaale naasis. Vangistati, põgenes Venemaalt vangilaagrist 1946 ja jõudis taas kodumaale. Sai haarangul haavata, tabati ja määrati 25+5.

Samal ajal sai Kalevist Piho metsavennagrupi liige. Kui see 1. oktoobril 1949 Kiidjärve vallas Intsupalu lahingus purustati ja seitse rühma liiget surma said, õnnestus Kalevil ainsana haavatuna piiramisrõngast välja murda. Rühma oli üles andnud agent Kotkas ehk Jaan Voitk.

Pikka aega Arrot ei jälitatudki, sest aruandes oli ka tema surnute hulka arvatud. Ta varjas end 1974. a mai lõpuni Poka külas metsatalus Russaku peres.

Seotuse tõttu selle kohaga Arro 1974 tabatigi. Saverna poe juures rääkis Russaku perepoeg Juhan ühele viinamehele, et sul ema sovhoosis loomatalitaja, hangi mulle jõusööta. Külamees lubas ukse lahti jätta – viigu Juhan ise kott ära. Juhan viiski jõusööda jalgrattal minema, aga rohu sisse pudenes ilus hele rada. Sovhoosi ülemused läksid jälgi mööda Russakule n-ö varast tabama. Seal leidsid nad eest võõra mehe, kes kohe veranda kaudu metsa pages.

Külas algas kihin-kahin, ametnikud rääkisid, et kahtlane mees tuleb kinni püüda.

2. juunil läksid kaks traktoristi Saverna lähedal tee äärde võssa „vett laskma“ ja märkasid, et eemalt jälgib neid võõras mees. Ju seesama, kellest kõik räägivad, arvasid nad ja käsutasid tolle lähemale. Samas kõlas lask. Võõra kuulist langes üks traktoristidest, Meeme Moisto. Teine traktorist saanud võõralt püstolipäraga löögi pähe, kihutas aga keskusse ja alarmeeris kõiki.

Algas suurejooneline operatsioon 47 miilitsa, jahimehe ja rahvamalevlase osalusel, seda juhtis Põlva miilitsaülem Hans Salm. Ta on meenutanud, et olukord oli segane: ei teatud ju, keda taga aetakse, kuidas ta relvastatud on. Rahvas rääkis ka hullumajast plehkupannud ullikesest.

Võõra surm

Soist metsa läbi kammides sattus üks otsijaist – Põlva miilits Ülo Neeme, tulevane Võru abiprefekt – räpaselt riides võõrale mehele, kes tuli otse aheliku suunas, suurekaliibriline Waltheri püstol mõlemas käes (Mart Laari andmed).

Neeme sai tabamuse suhu, kuid tulistas vastu. Algul jalgadesse, kui see aga ründajat ei peatanud, siis aina kõrgemale. Metsamehe relv andis tõrke, ta viskas püstoli maha ja haaras saapasäärest noa. Neeme teadis, et tema makarovis peaksid padrunid otsas olema, kuid ta vajutas siiski veel kord päästikule. Viimane kuul tabas Karl Arrot kahe meetri pealt – see oli padrun, mille miilits oli sündmuskohale sõites kolleegilt lisaks küsinud.

„Siga!“, olnud kukkudes Arro viimane sõna.

Ülo Neeme on hiljem kinnitanud, et püüdis meest viimse võimaluseni ellu jätta.

Korrakaitsjail oli surnud mees ja nad ei teadnud, kes see on. Inimesed võisid teada, aga ei öelnud. Laari andmeil saadi selgust julgeoleku arhiividest ja kutsuti Arro laipa tuvastama ta õde ja vend – end kumbki ei kinnitanud, et tunneks teda: hirm! Viimaks otsiti välja üks omaaegne Valgjärve metsavend ja toimetati ta Tartusse hukkunu isikut tuvastama. Ta vaadanud laipa rahulikult ja eitanud igasugust tutvust. Kui mees koju tagasi jõudes autost välja lasti, selgus, et ta on end purju joonud, nägu pisaraist märg. Ta leinas hukkunud sõpra.

Ka Arro on maetud Tartusse Raadi kalmistule, Sabbe lähedale. Selleks ajaks, kui August Sabbe hauale mälestussammas püsti pandi, oli Kalev Gustav Arro haud juba üle maetud.

Surm saladusi ei hävitanud

Enn Tarto rääkis LõunaLehele Kalev Arro surma asjaolusid pisut teisiti, kui väidavad ülalviidatud allikad või nagu kõneles tänavu 13. oktoobril kalmistul Arro hauakivi avamisel endine Saverna koolidirektor Sulev Unt.

„KGB-l on Arro surmast oma versioon ja see on praeguseks levinud, õige versioon ununenud,“ tõdes Tarto. Tema andmed pärinevad mitmest allikast, sh Elfriede Keerdilt, kes 1974. a ise Savernas oli.

„Pärast seda, kui metsavahitalus võõrast meest nähti, kes metsa pages, aetud sovhoosis kokku nii-öelda töökollektiivi koosolek ja sisendati inimestele, et bandiit tuleb ühisel jõul kinni püüda. Sel koosolekul olid ka traktoristid Meeme Moisto ja Olev Hani.

2. juunil sõitsid nad metsa vahel, tegid peatuse ja nägid võsas võõrast. Keert rääkis korduvalt, et just Moisto uljus ja auahnus võis teda ajada „bandiiti“ püüdma ja ta tahtiski võõrast kinni võtta, hüüdes talle: „Seisa!“ Selle plaaniga läks Moisto Arro suunas, kuni too tulistas. Teine traktorist palus pikali maas armu, paludes end ellu jätta. Arro jättiski tingimusel, et mees püsib tund aega sealsamas ega jookse kuhugi teatama. Aga varsti sõitis sealt mööda piimaauto, tollega läks Hani kaasa ja keskuses kohe telefoni juurde.“

Enn Tarto kinnitas, et pärast Muisto surmasaamist kutsuti sovhoosis kokku veel üks koosolek ja ametivõimud panid paika oma ametliku versiooni juhtunust. „Nende versioon oli, et Arro tappis Muisto otse tee peal, teda seal esimesena rünnates. Ma olen rääkinud mehega, kes teadis, kuidas laip ära viidi – surnukeha oli metsas. Hani kirjeldas juhtunut olgu ühtmoodi, aga kui „seltsimehed“ olid temaga vestelnud, hakkas teist juttu rääkima.“

Tarto kinnitas, et Kalev Arro maeti Raadi kalmistule riigi poolt salaja. „Kui muinsuskaitseühendus hakkas uurima, kus võiks olla Arro haud, siis ametlikku vastust ei saadud. Üks vana surnuaiavaht rääkis, et Arro matmispaika on peale maetud üks vene ohvitser, kel on ka pere, kes haua eest hoolitseb. Võibolla on siin põhjus, miks metsavenna hauakohta ei tahetud näidata.“

Küll aga on August Sabbe maetud just sinna, kuhu 1998 püstitati mälestussammas.

„Ma olin Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretär, kui meie juurde tuli üks vana mees, endine hauakaevaja, ja rääkis, et ta teab, kus on Sabbe haud. Ütles, et matmisel oli Sabbe varba küljes metallist lipik numbriga – see, mis lahkamisel külge pannakse. Ta oli selle numbri meelde jätnud.“

Kontrollimisel selgus, et kirjeldatud kohas puhkab tõesti selle numbriga mees.

Nimedega hauad

August Sabbe hauamonument avati 1998. a augustis muinsuskaitse ühenduse ja toonase EV luurekoordinaatori Eerik Niiles Krossi initsiatiivil rohkete auavalduste saatel, kõlasid aupaugud, kõnesid pidasid ning pärgi panid kaitseväe ja kaitseliidu juhid, vabadusvõitlejad, endised metsavennad.

Mälestuskivi Kalev Gustav Arrole avati tänavu 13. oktoobril tagasihoidlikuma tseremooniaga. Kivi püstitamise eest kandis hoolt mälestusfond „Ristideta hauad“.

Mõlema mehe kalmul on mustast graniidist kivi kirjadega, äärisega platsi katab graniitkillustik. Sirguvad elupuud, õitsevad lilled ning ikka ja jälle viib keegi mustade ausammaste ette mõne küünla.

Autor: MARIS S. KAASIK
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08

Lisa kommentaar