Ülehomme on Tallinnas oratooriumi „Peko esä“ esiettekanne. Tänapäevasesse helikeelde pandud seto leelo ja (luule)tekstide abil toovad Kalevi kammerkoori sega-, nais- ja meeskoorid, solistid Liisi Koikson ja Marko Matvere, (rokk)saateansambel ja eri ajastute pillid kuulajaini ühe seto tsura elutee.

 

Oratooriumi „Peko esä“ idee sündis möödunud aasta lõpus, kui Saatses sündinud Aivar Piirisild oma sõbrast heliloojale-kunstnikule-kirjanikule, Kalevi kammerkoori dirigendile Erki Meisterile sellise ettepaneku tegi: kujutada ühe seto noormehe eluteed muusikalises suurvormis. Seto keeles, seto viiside ja leelo abil, aga ka tänapäevaseid muusikariistu kasutades – kannelt ja elektrikitarri, bajaani ja trumme. Kohati kisub lausa rokiks.

Elada armastades!

Aastaid pealinnas elanud Aivar Piirisillale on „Peko esä“ kummardus oma sünnikohale ja märk sellest, et ta mõtted on ikka selle küljes kinni. Et ta oma pojale Peko nimeks pani, viitab omamoodi seosele oratooriumi nimitegelasega. Oratoorium on aga pühendatud Setomaal paar kilomeetrit sinnapoole Eesti-Vene kontrolljoont jäänud Vedernika külale, mis oli kord suur asula, tänavu suvel oli aga alles üksainus suits.

 

Lugulaulu tegevus kulgeb täpselt määratlemata ajal. Algul on maailmas suur segadus ja Setomaale õnne toov müütiline Peko veel tulemata. Siis toimub Loomine ja käivitub midagi pöördumatut. Ilmub mees – Peko esä –, kelle silme läbi järgnevat näeme. Tsura muretu lapsepõlv, ahvatlusi täis murelik noorus, maruhoona jalust niitev armastus ja igatsus, saatuse käsi ja kaotusvalu. Paljud küsimused saavad Peko esäl elu jooksul vastuse, aga pikkade eksirännakute ajaks jätkub rohkelt peamurdmist selle üle, kes on naisterahvad.

Pöördepunktiks mehe elus on lapse sünd – peale materiaalse maailma hakkab ta tajuma ka midagi muud. Selguvad hingelised ja vaimsed väärtused, elutõed ja see, millesse tasub uskuda ning mille nimel pingutada. Kui Peko esä pärast pikka eluteed lahkub, on see kurb kõigile. Ent viimases laulus jätab ta värava võtme kõigile, kes tahavad uut ja paremat maailma luua – mis ka ei juhtuks, julgege elada armastades nagu lehviv lipp!

 

Kagu-Eesti murdeluule

Oratooriumis on rohkesti kasutatud Kagu-Eesti murdekeelseid luuletekste (Kauksi Ülle, Contra, Jaan Kaplinski, Rudolf Iher, Mats Traat, Lembit Eelmäe) ja rahvalaule, ent kõik on seto keelde tõlgitud. Erki Meister rääkis, et seto keelde pandi tekstid ise, põhitegijaks Aivar Piirisild – aga nõustajad Setomaalt (Veera Hirsik, Olvi Paloots, Liidia Laimõts) lasid päris palju ümber teha.

Oratooriumil on Meistri sõnul 17 lühikest osa ja et linnarahvas seto keelest vaevalt aru saab, on kavalehtede vahel kirjakeelne tõlge.

Peaosi laulavad solistid Liisi Koikson ja Marko Matvere. Oratooriumi instrumentaalpoolel teeb kaasa kümme pillimeest ning saateansambel on kokku pandud just selleks esituseks.

Erki Meister ütles, et „Peko esä“ oleks küll tulevikus tore esitada Setomaal, aga küllap tehakse seda soojemal aastaajal. „Praegu vaatame, kuidas esiettekanne vastu võetakse.“ 

Oratoorium on koori selle hooaja kavas vaid 24. novembril Tallinna Kunstihoones ja 25. novembril Tartu Ülikooli aulas. Pealinna piletid on juba välja müüdud.

MARI TATAR

Autor: MARI TATAR
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08