Küsitlus

Kas laatadel käid?

Ilm täna
Võru
21°
Põlva
21°
Otepää
20°
Tartu
21°
Antsla
21°
Valga
20°
Räpina
22°
Tõrva
20°
Võru
23°
Põlva
23°
Otepää
23°
Tartu
23°
Antsla
23°
Valga
24°
Räpina
23°
Tõrva
24°
Võru
26°
Põlva
27°
Otepää
25°
Tartu
26°
Antsla
26°
Valga
27°
Räpina
26°
Tõrva
26°

Kus on piir kannatuse katkemisel…

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Piret Päär. Foto: erakogu

Sellest metsamurest on palju kirjutatud ja räägitud, aga täna katkes ka minul üks kannatuste keeltest.
Mu ema unustas ikka mõnikord ära alandlikkuse ja leplikkuse, millesse ta elu jooksul minu meelest tasapisi kaunilt kasvanud oli. Neil hetkil muutusid ta jutustet lood valusaks. Rahustasin teda siis omameelest väga „targalt“: ema, sinna pole midagi parata, et nii on läinud, et inimesed üksteisele niimoodi teevad, et see maailm on nii, nagu ta on. Ainus, mis me teha saame – olla üle, leppida ...
Tulen just Võrumaalt, need metsad ja need metsad, tee ääres, riitadesse laotud, justkui raudteeliiprid ootamas oma mõttetut saatust. Tõesõna, mul oli tunne, nagu valmistuksime sõjaks. Ema ikka rääkis, et siis tuleb koguda (tikke ja soola), ja korraks oli mul tunne, et midagi halba on saabumas. Või on riigis mingi suur salaõnnetus, mida meie veel üldse ei tea. On vaja palju raiut metsa, siis saame hakkama? Kas ongi nii?
Kui keegi nüüd veel kunagi küsib, miks neid vanu lugusid ja jutustamist vaja on, siis praegu toimuv on tõestuseks. Neile inimestele, kes valitsejatena nõnda on otsustanud, on jäänud midagi olulist ütlemata, jutustamata, rääkimata. Ja tagajärg ongi näha. 
On üks lugu kuningast, kellel oli kolm poega ja kõik lollid, täiesti puupead! Küll oli ta õnnetu – mis peab saama tema riigist nõnda! Loll kuningriigi valitsejaks! 
Kui eile Võrru jõudsin, ehmatas kirikupargi asemel lehviv avarus! Parki pole! Sõitsin ehmatusest igaks juhuks veel ühe tiiru selle tühjuse ümber. Oli tunne, justkui oleks ilus tüdruk vanahalvale naiseks minemise tingimuseks pakkunud: kui ühe ööga metsa sealt kiriku eest maha võtad, siis ehk saan su omaks! Viuhh ja läinud see oligi. Teisalt aga see valgus sääl ja avarus olid ka omamoodi huvitavad. Võru rahvalt küsisin, et kuis teile tundub, vastused olid säänsed ja määnsedki ...
Meenus, kui Viljandis Uue tänava puud maha võeti. Olin väga vastaline. Aga üsna pea asendus minu ehmatus endalegi ehmatava rõõmsusega – vaat kui ilus ja avar vaade linnale, kui Tartu poolt tuled. Justkui sind oodataks avasüli. Varem oli selline hämar salapära ja põnevus, et ei tea, kuidas siin Viljandis kõik minema hakkab. 
Ehk läheb Võruga ka ikka hästi. Võibolla on selles „uues ruumis“ rohkem sõbralikkust, päikest!
Täna aga taas puuriitade vahel Tartu poole vurades tundus, et vist sellele tüdrukule pargimetsast väheks on jäänud – olgu see mets kõik siit läind! Kui sel kevadel valmis saad, siis!!!
Aga kuradile mehele minna! No kas siis pole neid lugusid kunagi keegi jutustanud ... Pulmalauas oli ju kõik kullast, ka leib oli kullast.
Ma ei hüüata tavaliselt niimoodi, kõva häälega, oma valu välja. Püüan ikka vaikselt lugusid jutustada. AGA seda murtud metsa oli liiga palju, et jäigi hinge ... Ja ma ei tea, kas mu lood siin aitakski enam. Kuigi rahvamuusik Meelika Hainsoo lohutas: ikka, ikka tuleb laulda, tuleb jutustada ...
Aga võibolla on tõesti ainus võimalus, et rahvas tõesti ostab oma metsa tagasi, nagu ühed julged ja vaprad on ette võtnud Läänemaal.

 

Autor: Piret Päär, jutustaja, koolitaja, Jutukooli ja MTÜ Jutumaja eestvedaja
Viimati muudetud: 19/04/2018 09:25:59

Lisa kommentaar