Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Töökohad lätlastele ja ukrainlastele meie keskkonna arvelt?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Väikesesse looduskaunisse asulasse Väimelasse hiidkanala rajamise vastaseid on süüdistatud liigses emotsionaalsuses ja võrreldud kevadel Emajõe ketis seisjatega, kelle protest tõmbas pidurit tselluloositehase rajamisele Tartu lähistele.

Nii LõunaLehe kodulehe kommentaarides kui silmast silma on mitmed inimesed, sh omavalitsusjuhid, avaldanud pahameelt, et kui keegi üritab Kagu-Eestisse suurt tehast rajades töökohti luua ja elu edendada, hakkavad üksikud tüütud kodanikud õiendama, et nende kodu lähedale seda teha ei tohi.
Sellise vastuseisu kohta on isegi rahvusvaheline väljend: Not In My Back Yard-syndrome ehk NIMBY-syndrome - paikkondlik vastuseis prügilate, teedeehituse, ohtlike jäätmete ladestamiskohtade, sõjaväepolügoonide ja muude ohtlikuks või tülikaks peetavate rajatiste loomise vastu. NIMBY-sündroomi puhul inimesed tavaliselt nõuavad, et sellist objekti ei rajataks nende kodu lähedale, vaid „kuhugi mujale”.
Suurtehaste pooldajate väide on, et tehas loob maale töökohti, mida meie inimestele on hädasti vaja. Nii hädasti, et keskkonnareostus ja elukeskkonna rikkumine tuleks sellele ohvriks tuua.
Paraku võiks sellist veendumust kandvate inimeste jaoks samuti peene ingliskeelse sündroomi välja mõelda – veendumus seisab piltlikult öeldes kanajalgadel.
Kui viitsida uurida kasvõi töötukassa tööjõuvajaduse baromeetrit, rääkida mõne juba töötava põllumajandus- või tööstusettevõtte juhiga, saab kohe selgeks, et nii Kagu-Eestis kui terves riigis on hoopis karjuv tööjõupuudus.
Kui võtta põllumajandus, mille alla hiidkanala käib, siis on olukord eriti pingeline. Suurtalunikud on ahastuses: vili on vaja kiirelt koristada, aga keda panna kombainirooli? Joodikudki saavad vähesteks kaineteks päevadeks rooliratta kätte ning kutsekoolide õpilased kupatatakse pärast kiiret väljaõpet viljapõllule. Töötukassa kodulehel rippus eile põllumajandusalal 13 tööpakkumist Kagu-Eestis. Palgad on neljakohalised, aga mõni ettevõte on sellest hoolimata jäänudki lüpsjat või traktoristi otsima. „Kas hiidkanala kavatseb mu töötajaid hakata üle ostma?” küsis üks suurtalunik mõrult.
Mitmete Kagu-Eesti tööstuste, ennekõike puidutööstuste tööliste seas hakkab lätlaste arv eestlaste arvu ületama. Nagu eelmine LõunaLeht kirjutas, toimetab Võru ehitustel hulgaliselt ukrainlasi ja kooliõpilasi, sest kohalikke töömehi pole lihtsalt kusagilt võtta.
Ametlik tööpuuduse statistika on vaid näiline: enamik „töötutest” ei tunneks mingit rõõmu, kui neile pakutaks töökohta kanakakatransportööri operaatorina. Enamik neist ei soovi ka teisi pakutavaid töökohti. Töötukassas arvel on paljud vaid praktilisel kaalutlusel, ennekõike ravikindlustuse saamiseks, töötutoetus ja tasuta koolitused võetakse ka meeleldi vastu.
„Saa aru, ma EI TAHA tööle minna!” olen kuulnud mitme „töötu” suust. Väga lihtne: inimesel on niigi tööd-tegemist küllalt, paraku ei liigitu need toimetamised klassikalise töösuhte alla. Ühel töömessil vestlesin rõõmsameelse maamehega, kes oli kohale tulnud vaid seetõttu, et „töötukassa käskis”. „Teen kaevusid, väikest viisi ehitustöid ja autoremonti lisaks – ei jõua kõike äragi teha,” seletas keskealine multitalent. Töö käib muidugi „mustalt” ja mees on töötukassa silmis töötu, keda sunnitakse tööd otsima, et ta riigi kaelast ära saaks.
„Töötud” maainimesed korjavad marju-seeni, kauplevad turgudel talukraamiga, õmblevad, teevad torte ja saiakesi, lõikavad juukseid jne, jne ning elavad kenasti ära. Kel palju lapsi, tervis jupsib või kehva tervisega lähedane hooldada, töötab niipalju, kui parasjagu jõuab, mitte tööandja vajaduste järgi.
Suurte tööandjate surve lubada Eestisse leebematel tingimustel võõrtööjõudu muutub järjest tugevamaks. Kui jätta emotsioonid kõrvale, siis sisuliselt tähendab, et hiidkanala tehtaks Võrumaale lätlaste ja ukrainlaste jaoks. Miks siis mitte ehitada see juba neile lähemale – Lätti või Ukrainasse?
Samas: ERR vahendas sel suvel uudist, et Euroopa suuruselt viies munatootja Ovostar soovib Eesti piiri lähedale Valka omavalitsusse rajada kolme miljoni kanaga farmi, pakkudes kohalikele 200 töökohta. Projekt on aga takerdunud, sest Läti poliitikud ei nõustu tööstuspargi rajamiseks eraldama riigile kuuluvat metsamaad. Üllatus-üllatus: kohalikud ei soovi reostava hiidfarmi „ahvatlevaid” töökohti ...

 

Autor: Ülle Harju, LõunaLehe vanemtoimetaja, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 02/08/2018 09:45:58

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia