Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
-2°
Põlva
-1°
Otepää
-3°
Tartu
-1°
Antsla
-2°
Valga
-2°
Räpina
-2°
Tõrva
-2°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Eike Feigenbaum: juhuse ja tervise tõttu 10 aastat palmisaarel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Eike Feigenbaum oma firma Tenerife24 giidina Sahaara kõrbeliivaga Playa de Las Teresitase ranna vaateplatvormil.

Alati särtsakas ja särasilmne Eike Feigenbaum (48) nimetab end tavaliseks provintsitariks, kes kogu elu on elanud Võrus ning koguni ühes ja samas majas. Täpselt kümme aastat tagasi loobus ta tervisehädade tõttu Põlva kultuurikeskuse direktori ametikohast ja ootamatu juhus viis teda elama hoopis Aafrika külje alla Kanaari saartele Tenerifele.

Igal suvel veedab Eike mitu kuud kodumaal. Kümme aastat välismaal elanuna on temast saanud suurem Eesti patrioot kui kunagi varem. Alati on siin kindlad inimesed, kellega ta mitte kunagi kohtumata ei jäta, näiteks õe pere või veerand sajandit tema sõbrannaks olnud Annika Johanson ning loomulikult ka IT-maailmas omale ainulaadse niši leidnud tütar Jette.
“Kõige soojemad on Eestis inimesed,” nendib Eike. “Seda õudset kliimat soojendavad ainult soojad südamed.”
Mustast leivast ja Kalevi kommidest ta tegelikult seal kaugel puudust ei tunne.
Eike tunnistab, et olles juhtinud aastaid Põlva kultuurikeskust, renoveerinud sealset hiigelsuurt hoonet, mis sisaldas ka pöörlevat täismõõdus teatrilava, kokku pannud uue tiimi, tõstnud töötajate palku või teinud ka juhile paratamatult vajalikke ebapopulaarseid otsuseid, ütles ühel hetkel tema tervis üles. Keha andis mitmest kohast järsku korraga märku, et hasartselt oma direktorikohustustesse sukeldudes ja samal ajal puhkepäevadest loobudes jäi tähtsaim – omaenese tervis – hooletusse. Olukord oli lausa nii karm, et tal kadus hooti paariks tunniks silmanägemine.
“Naisjuhtide saatus on selline, et nad peavad kolm korda rohkem tõestama kui mehed, et nad üldse midagi oskavad ja teavad, pinge ja stress oli pidev ja igapäevane,” räägib Eike. “Tegin nii palju tööd, et tõmbasin ennast ära.”

Tüüpiline läbipõlemine

Lõpuks hakkasid sekkuma lausa peaaegu võõrad inimesed, kes tema tervisehävitamist kõrvalt nägid. Tegu oli tüüpilise läbipõlemisega. Eike käis läbi kõik arstid, kes ütlesid, et uuringud kõrvalekaldeid ei näita ja seega tal pole midagi häda, simuleerib. Viimaks saadeti ta magnettomograafi, lükati klaustrofoobiat tekitavasse kapslisse, kus hirmsa mürtsumise ja mürina sees veedetud mõtlemisaeg pani Eikel pisarad jooksma ja kujunes pöördeliseks.
“See oli minu jaoks punktipanek,” meenutab ta 45 minutiks kapslivangistusse sattumist. Hiljem sai Eike veel takkajärele teada, et arstid leidsid vahetult enne tema Eestist lahkumist antud proovidest tagatipuks ka onkoloogilise leiu, mis veelgi kinnitas tehtud ärakolimisotsuse õigsust ja andis korraliku õppetunni edaspidiseks.
Arst käskis minna puhkama kuskile kaugele ja lülitada ka telefon välja, sest järgmise protseduurina oleks talle süstitud ajju värvainet ...
“Eestis oodatakse iga hommik, et sa oma olemasolu vajalikkust tõestad,” tõdeb naine. “Tenerifel ja Hispaania kultuuriruumis piisab sellest, et sa oled see, kes sa oled, ja oled lihtsalt olemas. Inimesi hinnatakse ja märgatakse rohkem.”
Läbipõlemisega samal ajal oli Eikel, kes oli juba oma endisest mehest lahutatud, tekkinud värske boyfriend, kes tahtis talle muljet avaldada ja jõulukingituseks oma värske pruudi soojamaareisile viia. Eike ihkas ajaloohuvilisena Egiptusesse püramiide kaema, mehel oli helesinine unistus käia ära Gran Canarial Las Palmases. Aga viimase hetke reisipakkumine tuli hoopis Tenerifele.
See oli juhus ja saatus. Juba teisel reisipäeval ütles mees, et siia me tuleme elama. Eike ei võtnud asja esialgu tõsiselt, seda enam, et Põlva kultuurikeskuses oli ees korraldada Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva üritustesari ning et pärast lahutust uuesti üles ehitatud elu oli just saavutanud stabiilsuse.
Aga nelja kuu pärast oli mehel, kellega Eike praeguseks enam koos ei ela, asjad ja kaks kassi pakitud ning põrutaski üheotsapiletiga Tenerifele. Olgu öeldud, et kuigi Tenerife kuulub Hispaania alla, asub see ikkagi Aafrika kõrval keset Atlandi ookeani.
Suvel võttis Eike puhkuse ja läks kuuks ajaks Tenerifele, peas tiksus pidevalt küsimus “Mis ma teen? Kas viskan Eestis ehitatud elu nurka ja kolin ära?”. Aga keset otsustamisärevust sattus ta Tartus Raekoja platsi kohvikus vestlema ühe inimesega, kellelt ta sai ellu kaasa kaks väga head valemit, mida kasutab keerulistel hetkedel siiani.
Ta oli 38aastane ja võis minna, kuhu tahab. Tundus, et kui saab 40, siis on juba muutusteks liiga vana ja kõik teed ees püsti. Kuna ka tema tütar oli selleks ajaks ilusti Tartus Treffneri gümnaasiumisse sisse elanud ja juba paar aastat kodust eemal iseseisvalt hakkama saanud, siis võis ta vabalt minna.
Tookordsed ülemused arvasid viimase minutini, kui Eike lahkumisavalduse lauale viis, et too soovib lihtsalt palgakõrgendust. Paljud ei saanud aru, miks ta just siis, kui oli saanud oma elu paika ja tõestanud nii endale kui ka teistele, et on direktoriameti „suurtes kingades” oma ülesannete kõrgusel, loobub järsku kõigest ja kolib ära, et alustada uuesti nullist.
“Ma ei kujutanud elu sees ette, et saatus viib mind Saaremaa-suurusele palmisaarele ja just Hispaaniasse,” sõnab vana Itaalia fänn Eike. Samuti olid teda varem köitnud hoopis metropolid, kiire moodne eluviis, märg asfalt ja öised vilkuvad suurlinnatuled. Metsa- ja looduseinimene pole ta kunagi olnud, aga praegu elab Palm Mari külakeses suure kuurortkeskuse lähedal võimsa vulkaani El Teide jalamil ja metsiku haruldase looduse keskel.

Valge neeger

Kui Eike püsielanikuks jäi, oli kohalike suhtumine temasse hoopis teine kui turistidesse. Tenerifel on nimelt väga palju töötuid (2018. aastal 20%, aga on olnud ka aastaid, mil 36%) ja kohalikud näevad igas uues tulijas konkurenti, kes neilt leiva laualt viib.
Eike tunnistab, et Tenerifel on ta sihvaka ja heledapäisena kohalike jaoks nagu “neeger”. Ta on enamikust meestestki pikem ja suur osa neist ei julge tema võõrapäraselt sinistesse silmadessegi vaadata.
Niisiis hakkas Eike koos toonase mehega oma turismifirmat üles ehitama ja paraku just kõige suurema majanduskriisi ajal aastal 2008. Turismis varem töötanud eksmees nägi ära, et vene turisti ei teeninda Tenerifel keegi, kirillitsas reklaambuklette või saare kaarte oli peaaegu võimatu leida. Esimeste projektidena panid nad kokku eestikeelse Tenerife kaardi ja seejärel venekeelse gurmeerestoranide kaardi, mille jaoks Eike käis läbi ligi 200 restorani ja sai lepingud vaid 75 firmaga, aga veerand neist jättis lõpuks ikkagi maksmata.
“Ülilihtne oli meil kui endistel Nõukogude inimestel Venemaa turgu võtta, me tundsime oma klienti,” räägib ta. “Reklaam peab olema bütsantslik. Venelasele tuleb pakkuda kõige paremat teenust ja viia kultuurihuviline idaturist ka kirikusse.”
Samuti toodi Pärnu jahisadamast Tenerifele ookeanile lõbusõite tegema eestlaste jaht Wesipruul. Kuna vene turistide hulk kasvas 25% aastas, avasid nad oma ekskursioonipoe. Ent siis tulid Krimmi sündmused ja vene turistide hulk vähenes pauguga ligi kuus korda. Õnneks olid selleks ajaks eestlased jõudnud juba nii heale järjele ja lendusid Eestist lisati hooajal paari korrani nädalas. Seega asendasid eesti kliendid venelasi ja teenuseid sai hakata pakkuma rohkem neile.
Paraku aga selgus, et elad sa Eestis või palmisaarel, firma asutamiseks ja käima lükkamiseks tuleb teha sama palju tööd. Tööga pingutas Eike ka Tenerifel üle ja selle all kannatas paarisuhe, sest oma elukaaslasega tegelesid nad hommikust õhtuni ainult tööasjadega. Mõne aja pärast said nad aru, et pole mõtet enam lihtsal paari mängida ja läksid vaid väsimusest lahku.
Nüüdseks on Eike taas vallaline ja kaks aastat tagasi alustas oma firma Tenerife24 ülesehitamist. Väga populaarse teenusena pakub Eike näiteks eestikeelseid saaretuure. Neist suurel tuuril käiakse 12tunnise ekskursioonipäeva jooksul läbi kõik Tenerife põnevamad ja tähtsamad vaatamisväärsused. Ühtlasi on Eike laiendanud oma tegevust kinnisvara valdkonda ning firmas on tal praegu peale enda kaks töötajat: üks assistent, teine uus giid.

Kõik õpitu tuleb nüüd kasuks

Eike tunnistab, et nüüd on tal kasu kõigest, mida ta on elu jooksul teinud või õppinud. Võrus Päkapiku lasteaias käies sai ta osaleda kõrval asuvas pioneeride majas legendaarse Kai Leete balletiringis, klaverisaatjaga balletitunnid panid teda armastama klassikalist muusikat ja seetõttu on ta ooperifestivalide püsikülastaja.
Võrus mängis ta kooli ajal võrkpalli, kuid pidas end pallimängus täiesti andetuks ning on õnnelik, et ühel päeval sealt lihtsalt ära tuli, tõsise spordipisiku sai ta sealt endale aga külge eluks ajaks.
1980ndate alguses ilmus kinodesse Jane Fondaga peaosas film “Aeroobika”, mida Eike käis oma klassiõdedega kinos Avangard vaatamas lugematu arv kordi. Sealt algas tema treenerikarjäär ja tal oli võimalus olla Eesti aeroobika sünni juures, olles ka Eesti aeroobikaliidu asutaja ja juhatuse liige.
Kui Eike suvekuudel Võrumaal vanas kodus puhkamas käib ja tal on aega trenne juhendada, siis on need väga populaarsed, kuna Eike ladina tantsudest koosnevad rütmikad trennid aitavad nii kogu keha pingetest lahti nõksutada ja tantsida kui ka samal ajal mõnusat koormust saada. Tähelepanuta ei jää muudki tähtsad lihasrühmad suvise bikiinivormi hoidmiseks, need voolitakse mitmesuguste jõu- ja venitusharjutustega trenni lõpus siredamaks.
Tenerifele elama minnes sai Eike kohe asendustreeneri koha moodsas itaallaste klubis, kuhu pääses sisse vaid sõrmejälje abil. Aga viimasel aastal pole tal aega olnud trenne anda, sest eelmisel hooajal oli tal vahel ka 17tunniseid tööpäevi, et oma uus firma Tenerife24 üksi käima lükata.
Võrus elatud aegadest ei saa mainimata jätta ülipopulaarseid kohalikke missivalimisi, mida Eike koos sõbrannadega aastaid korraldas, välja arvatud esimesel aastal, kui ta 1989 võistlusel ise osales. Toona omandas ta julguse suurüritust korraldades riskida ja kapitalismiga alles harjuvas Eestis eelarvesse erafirmadelt toetust küsida.
Iludusvõistlusel osalevaid tüdrukuid koolitasid nad mõnel aastal lausa pool aastat varem istuma ja astuma, laval olema ja rääkima, tantsima ja ennast huvitavaks ja elus edukaks arendama. Paaril aastal õnnestus viia missikrooni kandidaadid nädalaks treeninglaagrisse ka Põlvasse Pesa hotelli, kust on väga naljakad mälestused näiteks sellest, kui hirmhabras venelanna murdis hirmkõvast metallist võtme lukuauku nii ära, et maja remondimees jäigi imestama, kuidas üldse keegi sellise asjaga võib hakkama saada.
Lõbus on tal meenutada, kuidas tüdrukud käisid tervislikule menüüle lisaks salaja Põlvas poest ostmas kotlette, mida hotellitoas nosisid, ja alles aastaid hiljem julgesid teo üles tunnistada. Või kuidas ühel tüdrukul naabrinaiselt laenatud kuldsete kingade konts rühitrennis kogemata küljest murdus ja uute kingade raha saadi ootamatult hotelli kasiinosse mängima tulnud üheksakümnendate “pahade poiste” sponsorlusest, kui nood õnnetust loost juhuslikult kuulsid.
Missivõistlustel Võru kultuurimajas Kannel viibis näiteks 1996. aastal žüriis korraga lausa neli ministrit ja mõned praegugi väga edukad ettevõtjad, nagu Rein Kilk, Viktor Siilats jt.
Eike meenutab tänulikult, et kõik kogemused esimeste suurürituste korraldamiseks on ta saanud kodulinna kultuurimaja hea haldja Ülle Voitka teadmistepagasist õppides, Ülle on olnud ka kõigi Võrumaal toimunud sõjajärgsete iludusvõistluste tugisammas.
Tallinna ülikoolis õppis Eike bibliograafiat, ta venitas lõputöö kaitsmisega tütre tervise eest võideldes kaheksa aastat, kuni ühtäkki muutus eriala moodsaks infoteaduseks. Ühel päeval aga otsustas ta resoluutselt, et peab saama oma CVsse kirjutada kõrghariduse, et lapse kõrvalt ülikoolis käidud viis aastat ei oleks maha visatud aeg. Ta läks uuesti ülikooli ning tegi aasta ja kolme kuuga läbi eksterniprogrammi.
“Mulle on kogu aeg meeldinud ennast proovile panna,” nendib ta. Igasugusest õppimisest on elus alati kasu.

Eesti pensionär lustib palmisaarel


Oma koha on leidnud Tenerifel teisedki võrokesed. Näiteks avas üks Võru tüdruk mais Las Americases koos sõbrannaga ilusalongi ja neil läheb hästi. Tenerife eestlased tavaliselt üksteise ettevõtmisi toetavad ja hoiavad kokku.
Kui kümme aastat tagasi oli seal veel vaid 15–20 eestlast, siis nüüd on sinna püsivamalt paigale jäänud juba arvatavasti tuhatkond rahvuskaaslast, tõsi, osa neist veedab saarel neli-kuus talvisemat kuud. Näiteks üks vanaema Põlvamaalt elas üle insuldi, liikus rulaatori abil, kuid siis otsustas talveks paremasse kliimasse ümber kolida. Koos teiste eesti pensionäridega kepsutas ta saarel mööda mägesid juba ringi matkata.
Nimelt on kohalikel eesti pensionäridel elav seltsielu: neljapäeviti toimub lõkkeõhtu, kus nad kitarri ja lõõtsa saatel ookeani kaldal laulavad “Kui on meri hülgehall”, pärast seda minnakse vahel Los Cristianose vanalinna rahvuslikule õhtule ja seejärel võetakse restoranis veel ka salsa üles. Korra nädalas korraldavad pensionärid mägimatka.
Korterit üüritakse mitme peale, et tuleks soodsam, riideid kulub soojal maal vähe, kütta pole tarvis, toit on odavam kui Eestis. Seega jääb eesti pensionäril üle vaid raha “seinast” välja võtta ja elu nautida.
“On niivõrd tore vaadata, kuidas inimesed täiel rinnal elavad, saavad tervise ja elurõõmu tagasi,” rõõmustab Eike.
Juba 19. sajandi lõpus avastasid saksa arstid, et Kanaari saarte kliimal on imetabane mõju tervisele. Tenerife saar on küll väike, aga huvitaval kombel mahub sellele kuus kliimavöödet. Põhjakalda mahedam soe kliima sobib hästi neile, kes vaevlevad hingamisteede haiguste käes, subtroopilise ja kuivema kuumusega lõunakallas aga näiteks leevendab liigestehaigusi.
Eike oli pikalt olnud allergik, aga saarel päikese käes kadusid kõik allergiad, nii et ta sai probleemideta elada koos elukaaslase kahe kassiga. Nii mõnigi astmaatik, kellel on kogu aeg inhalaator kotis kaasas, on saarel viibimise ajal selle hoopis sahtlisse unustanud. On teada ka pikki aastaid migreenihoogude all kannatajaid, kes on saarel peavaludest vabanenud.
Juba muistsetes legendides on kirjas, et Kanaari saartel keset Atlandi ookeani võimsaid laineid, kus puhuvad mahedad soojad tuuled sirava Aafrika päikese all, on toonud uut hingamist ka elust vintsutatud südametele ja suuri kaotusi läbi teinud hingedele.
Väga paljud küsivad Eikelt, millal ta Eestisse tagasi tuleb. Eike vastab, et Eesti on temaga küll kogu aeg kaasas ja ta on suur patrioot, aga kui ta liigub, siis ikka edasi.

ELINA ALLAS

1. Eikele teadaolevalt õnnestus vaid temal saada samasse züriisse kahe konkureeriva iluduskonkursi peakorraldajad Valeri Kirsi (esiplaanil) ja Raivo Kiisleri. Aasta oli 1996 ja Miss Võrumaa tiitli pälvis toona särav Raiste küla tüdruk Erle Liivak.

2. Eike oma firma Tenerife24 giidina Sahaara kõrbeliivaga Playa de Las Teresitase ranna vaateplatvormil.

3. Tenerife lustlike talvituvate kliimapagulaste ja pesnionäride neljapäevaõhtune piknik Atlandi Ookeani kaldal “Tirtsu rannas” koos lõõtsa ja kitarriga.  Kukeaasta ärasaatmise ja Kollase Koera Aasta vastuvõtu pidu. Kostümeeritult nagu karnevalidega kuulsaks saanud Kanaaridel kohane.

4. Eike koos põlvalanna Sigrid Kõimaga, kes avas Los Cristianoses oma itaalia abikaasa Fabioga restorani Tapas Revolution. Kaader restorani avapeolt 06. novembril 2017.

5. Eike tegemas meiki Miss World Estonia 2007  iluduskonkursi finaalis Võrumaa esindajale Kai Kaldale.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 30/08/2018 16:20:16

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia