Küsitlus

Milline haldusreformi tagajärg paneb enim vanduma?

Ilm täna
Võru
17°
Põlva
16°
Otepää
16°
Tartu
17°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
17°
Tõrva
16°
Võru
21°
Põlva
21°
Otepää
20°
Tartu
21°
Antsla
21°
Valga
22°
Räpina
21°
Tõrva
21°
Võru
13°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
14°
Tõrva
13°

Linnurallil ralliti, kuid tasa ja targu, ning jahiti linde, kuid veretult

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Linnuralli. Foto: erakogu

Mõista-mõista, mis see on? Autodega tohib „rallida” vaid 150 kilomeetrit ja selle käigus peab meeskond koos linnuliike nägema ning fikseerima neist võimalikult palju? See ongi linnuralli Estonian Open, mida peeti Eestis juba kahekümne neljandat korda ning mille sellel aastal võitis 133 liiki vaadelnud Soome võistkond Takaveto.
Selleaastane linnuralli toimus Estbirdingu korraldusel just augustikuisel Võrumaal, ja et tükike endisest Põlvamaast on hiljutise haldusreformi käigus lõunapoolsetele naabritele nihkunud, kasutati ohtralt ka endise Põlvamaa linnurohkust.
Rallil osales 16 võistkonda Eestist, Soomest ja Lätist kokku 62 liikmega. Ralli võitis 133 vaadeldud liigiga Soome võistkond Takaveto, kes edestas viie linnuliigiga eestlaste parimat võistkonda RC & Co. Erinevalt teistest tegi võistkond Vaprad Kahtlejad ökovaatlust koguni jalgratastel.
Sportreci abiga sai esimest korda linnuralli ajaloos jälgida võistlejate liikumist veebikeskkonnas. Nimetatud võimalus lisas rallile palju põnevust. Kõikide võistkondade trajektoore saab vaadata lehes olevalt pildilt või Sportreci kodulehelt.
Põnevamatest liikidest kohati Lüübnitsas rohuneppi, mudaneppi ja sinirinda, Beresjes väiketiiru, Hänikesel must-toonekurge ja Kobelas kukkurtihast. Mitmed võistkonnad kohtasid põldvutte. Üllatavalt vähe nähti metsakanalisi.
Kuna linnuralli on laiemale avalikkusele tundmatu (spordi)võistlus, siis pöördusime teiseks jäänud võistkonna RC & Co liikme, Kooraste päritolu Peeter Raudsepa poole, kes avab selle salapärase ala tagamaid ja seletab nüansse.


Intervjuu Peeter Raudsepaga
Saan aru, et võidab võistkond, kes saab kõige rohkem linnuliike kirja. Kuidas linnuliik kirja saadakse ja millised näevad välja võistkondade töövõtted?Peeter Raudsepp (PR): Üle poole tiimi liikmetest peab seda konkreetset lindu nägema. Kui võisteldakse autoga liikudes, siis jagatakse tavaliselt vaateväli sektoriteks ja kes kuhu serva või sektorisse vaatab.
"Kahe metsa kõrgusel, liugleb sinna ja tänna!” kõlab tavaliselt hüüatus. Kui tiimi viiest liikmest kolm nägid ta ära, siis pannakse linnuliik kirja. Kui näevad vaid kaks, siis kirja ei lähe. Ei lähe ka niimoodi kirja, et kui keegi näeb sama liiki hoopis mõnes teises kohas. Alati peab nägema sama lindu ehk isendit. Enamasti jäädakse vaatluse hetkeks ka seisma. Meie võistkonnas on juhtunud sedagi, et neli panid hasartselt autoga minema, aga üks meist jäi tee äärde ehmunult seisma.
Ja kellaaegadest peab täpselt kinni pidama. Tavaline nöök on see, et kui kell saab 17 ja siis lendab veel üks seni fikseerimata liik üle. Näiteks meil oli kägu, kõik nägid, aga kirja paraku ei läinud.
Võistlus põhineb siis suurel määral aususel?!
PR: Jah, kui spordis on dopinguga vahelejäämise korral pärast karistusaastaid võimalik võistluskarussellile naasta, siis meil sellist võimalust ei ole. Kui ebaaususega vahele jääd, siis rohkem sellele võistlusele enam asja ei ole. Aumeeste värk.
Saan aru, et marsruudi võib iga võistkond ise valida, aga võistluste territoorium on piiritletud. Kas on võimalik teha ka võistluse eel ettevalmistusi?
PR: Selleaastase võistluse piiriks oli Võrumaa. Järgmisel aastal on jälle mõni teine piirkond, mis vahetult enne võistlust loositakse mitme võimaliku piirkonna hulgast, et asja huvitavaks teha.
Nädal aega enne võistlust ei tohi selles kandis liikuda. Enne seda tohib kohti uurida ja marsruute paika panna, nagu ka meie tiim tegi. Hindasime seda, kust kuhu ligi saab, kus on pori ja kus mitte. Päevasest või poolepäevasest eelluurest on väike abi.
Miks just nädalane n-ö lähenemiskeeld?
PR: Nädal on täitsa piisav, et linnud muudavad oma asukohta, see kehtib muidugi väljaspool pesitsusaega, millal ka võistlused toimuvad.
Ja muuseas, võistlejad austavad eraomandit. Kui kusagil on märk, et sisse sõita ei või, siis ei minda, ja kui on märk, et ka jalgsi ei tohi minna, siis ei minda ka jala. Linnurallil peab olema võrdne seis kõigile.
Kas nõue maakonna piirist kinni pidada on absoluutne?
PR: Maakonna piiridest võib välja sõita, aga seal nähtud linnuliigid kirja ei lähe. Näiteks meiegi sõitsime Põlva maakonnast läbi, aga panime end n-ö standby peale, ükski liik kirja ei läinud. Nii et jah, väljaspool võib viibida, aga liike kirja panna ei saa.
Näiteks olime ühel eelmisel aastal Narva jõe ääres. Ise olime piirkonnas sees, kuid lind oli Venemaa kohal – selle saime kirja panna.
See aasta olime ka Beresjes, mis nüüd ju Võrumaal, aga linnud olid Venemaa kohal – need linnuliigid läksid samuti kirja.
Maakondade piirid on nüüd üsna segi löödud, kas arvestasite ka selle aspektiga, kui oma marsruuti koostasite? Kuidas teie võistkonna teekond välja nägi?
PR: See oli esimene asi, millele tähelepanu pöörasime, et Võrumaa on nüüd hoopis uutes piirides ja linnurohke Beresje piirkond jääb ka Võrumaale.
Oma võistkonna marsruudi tegime nii, et alustasime Sännast. See on traditsiooniline algus, et alustad enne hommikut mõnest mõisapargist ja korjad sealt kakulisi. Seejärel siirdusime Sänna lähedasse metsa, seejärel võtsime suuna Põdrasoosse, saamaks seal kätte kahlajad ja veelinnud.
Seejärel võtsime suuna ülespoole Tsooru, kus läksime Mustjõe luhale, sealt saime palju põõsalinde. Tsooru pargis nägime ära haruldase tamme-kirjurähni, kes on Eestisse elama asunud alles viimase kümne aasta jooksul. Käisime ära Kobelas ja siis pidime sõitma läbi Hänike ja Võru. Viimases muuseas on Räpina maantee otsas üks kinnikasvanud tiik, seal oli tait (tiigikana), kes tahab hästi kinnikasvanud tiike, ta ei ole ka laialt levinud linnuliik.
Terve marsruut oli niimoodi välja arvutatud, et ühtegi üleliigset meetrit ei sõitnud. Beresje randa panime lõpuks auto, siis oli spidomeetril ees 149,9 kilomeetrit, ja lubatud on linnurallil autoga sõita täpselt 150 kilomeetrit! Õnneks võimaldab Google’i kaardirakendus teekonda väga täpselt kokku arvutada ja planeerida.
Näiteks oli meil kavas korraks ka tee peale jääva Tamula järve peale vaadata. Aga me ei sõitnud autoga järve äärde, vaid jätsime masina Kreutzwaldi tänavale ja paar kvartalit silkasime jala edasi-tagasi, et mitte liigseid meetreid autoga läbida.
Marsruudi planeerimisest ma saan aru, seda aitab kaardirakendus, aga edukas ollakse ju siis, kui on teada, et linnuliike nähakse palju?
PR: Pesitsusandmeid on elektroonilises andmebaasis „Elurikkus”, see on tõsine andmebaas. Lappad läbi, et kus kohas mis liigid on. Siis vaatad aerofotosid, et kus on missugust metsa, ja nii planeerid muudkui oma marsruuti.
Osa võistkondi, kes näiteks alustasid Beresjes, said palju rändavaid veelinde. Kamba peale kokku saadakse päris suur liikide arv, sest need ei kattu. Osa eelistab rohkem metsas käia jne. Lõppkokkuvõttes saab määravaks see, kus rohkem linnuliike oli ja kuidas olid lood õnnefaktoriga.
See on nagu kalalkäik: loota võid, aga tulemust ei ole kunagi ette teada! Eks ka jutud on meiesugustel linnurallijatel samasugused nagu kalameestelgi.
Saan aru, et linnuralli on tõsine ettevõtmine, algab öösel ja lõpeb alles järgmise tööpäeva lõpuks. Kuidas vastu peetakse?
PR: Oi, Eesti linnuralli on veel lühike, algab öösel täpselt kell kolm ja lõpeb 17. Ega siin mingeid puhkepeatusi ole, tee peal teed väikese snäki.
Vaat omal ajal Lätis olid 24tunnised rallid. Hommikul kell 11 algas ja järgmisel päeval kell 11 lõppes. Meie oma tiimiga läksime sinna, mürgeldasime seal öö otsa ringi, pärast tuli välja, et lätlased ise hoopis öösel magasid. Imestasid veel, et kas teie ei magagi.
Ja juhtus nii, et öösel üks händkakk tuli meie bussi kohale karjuma, ja nii ei saanud magada isegi tunnikest. Lätlased ise kurtsid, et neil kakulisi pole. Nii juhtub, kui kakuliste ajal magada!
Millised inimesed tegelevad linnuralliga?
Seltskonnal polegi ühist nimetajat: on ametnikke, on ettevõtjaid, aga ka keskkonnakaitsjaid, ornitolooge, aga ka pensionäre, pärandimiljonäre, rantjeesid – ühesõnaga, täisläbilõige ühiskonnast.
Mõneks ralliks tuleb mingi seltskond kokku, teevad ühe ralli, rohkem ei tulegi. Aga on ka suur seltskond, kes tuleb igal aastal välja erinevate tiimide ja koosseisudega.
Meie tiim on väljas 2005. aastast. Ka meil on liikmed pidevalt vahetunud, ei ole sama koosseis. Kellel tuleb midagi ette, ei saa tulla.
Aja jooksul kujunevad võistkonnas välja rollid: kes teeb taktikat, kes planeerib, kes peab liikide üle arvestust, kes räägib vastu hommikut vaimu erksana hoidmiseks vürtsikat juttu, et magama ei jääks. Just eriti Läti rallidel oli ülevalolemisega rohkem probleeme.
Sel korral oli teil esimest aastat ka reaalajas kulgev kaart, sealt oli näha, milline võistkond millises kohas parasjagu asub. Kas linnurohkus ja ilus kant käivad käsikäes?
Eks meiegi marsruudi kaart väljendas ka linnurikkamaid kohti Võrumaal. Visela järv Kuldrest ülespoole, Visela põllud, Hänike põllud, Kobela kalatiigid, Põdrasoo ja Beresje rand – kõikjal palju taimestikku ja pori. Ilus loodusretk tavainimeses mõistes see küll ei olnud.
Muuseas, seoses vabariigi juubeliga käis meilgi millalgi peast läbi mõte, et loetleme Eesti sada linnurohkeimat kohta. See laideti aga maha, sest nendes kohtades, kus on palju linnuliike, pole tavainimesele midagi ilusat.
Kõik tiimid käisid läbi näiteks Põdrasoolt – kole ja vesine, aga tõeline pärl linnuhuvilistele. Kobela kalatiikide juures üritas enamik käia, Mustjõe luhal, mis meil üsna linnurohke, on roostik ja põõsastik. Beresjes on samuti palju roostikku. Ilusasse valgusküllasesse männimetsa ei tasu minna, seal pole liike. Linnud valivad pigem vana sõnnikupatarei, prügimäe, käest ära lastud võpsiku, vana ehitusplatsi, üksiku lombi või porise koha keset põldu. Linnu vaatevinklist on oluline, kus on elu, kust saab süüa.
Männimetsas ja liivarannas käivad loodusturistid, aga linnuvaatlejatel pole seal midagi teha. Lindudele meeldib ikka kivine, porine ja roogu täis kasvanud rand.
Lätis on pikk ilus liivarand, linde on seal palju vähem, selle pärast käivad ka lätlased meile vaatlema.
Enne oli siin juttu kakulistest, aga neid ju öösel ei näe. Kas igal tiimil peavad olema ka öövaatlusseadmed?
Linnuliigi peab ära määrama ja vaatlema visuaalselt, aga tohib ära tunda ka hääle järgi. Kuid reeglites on kirjas, et ühegi elektroonilise seadmega linde peibutada ei tohi. Küll aga on lubatud ise hääli teha. Niimoodi peilitakse välja just kakulisi. Neid on võimalik järele teha ja need liigid ka reageerivad. Kakuliste puhul on muidugi see oht, et kui hääli imiteeritakse, et mõni teine võistkond seda oma linnu pähe kirja ei paneks. Olime kunagi rõõmsad kassikaku hääle üle, aga hääl oli kahtlaselt puhas ... ja korraga pani teine tiim autotuled põlema ja sõitis ära!
Muuseas, kakuliigist sõltubki see, kas teda nähakse või kuuldakse. Kodukakk saadakse mõnest mõisapargist peibutamise abil, teda tavaliselt ei näe. Ka värbkakk ja händkakk vastavad peibutamisele.
Aga väljaspool pesitsusaega linnud enam eriti ei laula. Nad on kas vait või on nende häälitsused teistsugused. On rütmist väljas, teistmoodi, neid ära tunda on omaette kunst. Selleks me kasutame salvestisi, mida pärast analüüsida. Kuulame, mis on sarnased. Võib olla kümmekond eri versiooni, mida kõiki ei pruugi olla kuulnudki, pärast võib linnumäärajast ka linnuliigi ära määrata. Juhtub sedagi, et tehakse foto ja hiljem vaadatakse järele, mis liigiga oli tegu.
Tavarallidel on auhinnalaud rikkalik. Kuidas linnurallil?
Linnurallit võetakse vähemalt samasuguse hasardiga, rangelt ja tõsiselt. Aga üritus ise nüüd ka väga üleliia tõsine ei ole, on mõnus ajaviide ja põnevust on rohkem kui väga tõsisel võistlusel.
Auhindu ei olegi, et mitte ahvatleda kedagi midagi ebareeglipärast ette võtma. Auhinnaks on teiste tiimide liikmete tunnustus ja sügav lugupidamine.
Järgmine aasta toimub juubelihõnguline, 25. linnuralli. Alul korraldasid seda soomlased, hiljem liitusid ka eestlased. Tagantjärele vaadates oleme me ainuke Eesti tiim, kes on linnuralli ka võitnud. Eesti muuseas on liigirikkam kui Soome. Eks sellepärast Soome linnuhuvilistele siin meeldib, et siia on lihtne käia ja liike on palju. Ja ka lätlasi osaleb meie linnurallidel, saavad päris hästi hakkama.
Muuseas, väga haruldased liigid läbivad linnuharulduste sõltumatu komisjoni. Tuleb esitada vaatlusankeet ja siis komisjon kas kinnitab või ei. On hea, kui ankeedi juures on ka foto või video ja helisalvestis.
Tänan sind, Peeter Raudsepp, selle toreda ja ühte huvitavat võistlusala avava intervjuu eest. Kui nüüd kellelgi peaks tekkima tahtmine samuti linnuvaatlusega tegelda, siis millise binokli soetamisest võiks ta alustada.
Enamasti kasutavad linnusõbrad 8–10kordse suurendusega. 12kordne näitab küll suurt pilti, aga hüppab juba käes korralikult. 10 x 50 on veel selline, mida saab veel käe otsas tassida ja mida tasub muretseda.
Tõsisematel linnuvaatlejatel on sinna juurde ehitatud finnstick ehk soome pulk – toetub binokli alla, siis käsi ei väsi pikkadel vaatlustel ära. Aga metsas või põõsaste vahel pole sellega midagi teha, siis peab operatiivselt vaatama ja binoklit tuleb käes hoida.

Linnuralli kümme paremat: 
1. Takaveto – 133 (Jukka Salokangas, Margus Ellermaa, Markus Lampinen, Jari Laitasalo, Heikki Eriksson)
2. RC & Co – 127 (Uku Paal, Margus Ots, Mihkel Metslaid, Peeter Raudsepp, Meelis Sepp)
3. Team Ristisaari – 117 (Ari Vuorio, Petteri Tolvanen, Timo Böhme, Leena Törnqvist)
4.-5. Ardea – 111 (Mariliis Paal, Aire Orula, Kadri Niinsalu, Toomas Mastik)
4.-5. Spunk – 111 (Tiiu Tali, Liis Keerberg, Monika Bondarenko)
6. Himantopus himantopus – 107 (Ivars Brediks, Mārcis Tīrums, Ieva Mārdega, Ilze Bojāre, Pēteris Daknis)
7. Passer – 104 (Jaan Grosberg, Pelle Mellov, Art Villem Adojaan, Iris Gielen, Anni Miller)
8. Vello – 103 (Kaarel Võhandu, Sten Lassmann, Riho Marja)
9. Rõuge Kuninglik Linnuklubi - 101 (Jaanus Tanilsoo, Maidu Kõoleht, Margit Päkk, Maiki Must)
10. EHP – 100 (Kalle Muru, Tarmo Teppe, Kuido Kõiv )
Liike kokku 161

Ässad ehk linnuliigid, mida nägi ainult üks võistkond
Takaveto – rohunepp CALMED, sinirind LUSSVE
RC & Co – roo-ritsiklind LOCLUS, väiketiir STEALB
Team Ristisaari – väikepistrik FALCOL, ööbik LUSLUS
Himantopus himantopus – merivart AYTMAR, mudanepp LYMMIN
Rõuge Kuninglik Linnuklubi – must-toonekurg CICNIG
EHP – kukkurtihane REMPEN, rästas-roolind ACRARU
Vaprad Vaatlejad – kaljukotkas AQUCHR

 

Autor: Urmas Paidre, urmas@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 06/09/2018 10:14:43

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia