Retkelised. Foto: Silja Paavle

Asjata kiputakse Nuustaku asemel Pariisi – ka meie lähedal on vaimustavaid paiku. Näiteks Läti, mille vaimustust üritan igal aastal ka oma sõpradega jagada. Tänavu suvel viisin nad sinna jalgrattamatkale, mille käigus läbisime kuue päevaga 460 kilomeetrit.

„Hullud!“ mõtlevad seepeale ilmselt paljud. Seda kuulsime enda kohta tänavusel retkel ka kõige rohkem. Tegelikult pole me ei hullud ega sportlased. Oleme lihtsalt tavapärasest veidi uudishimulikumad ning aktiivsema eluviisiga sõpruskond väga erinevatelt elualadelt. Naudime võimalust igast läbitud sentimeetrist kõigi meeltega osa saada ning kogeda erinevaid rahvusi ja kultuure just nende keskel vändates. Tänavu oli hull lihtsalt ilm: temperatuur püsis meie reisinädalal kangekaelselt 30 kraadi juures. Ja tuul oli, mõistagi, nagu jalgratturitele ikka, vastu.
Lätis olime ratastega juba teist aastat. Eelmisel aastal uudistasime Sigulda-Cēsise kanti. Sel aastal võtsime eesmärgiks vallutada Kuramaa ja käia ära Kolka neemel. Ehk kohas, mille nägemine oli paljudel meelel mõlkunud.
Et kilomeetritelt asub see kant Eestist ja isegi Tartust, mida põhjaeestlased aeg-ajalt osaks Lätist peavad, kaugel, asusime teele rongiga ja sõitsime algatuseks Riiga. Rongisõit lisas kogu retkele omajagu vürtsi.
Seiklused algasid juba Tartu raudteejaamas, kus enda koos ratta ja pagasiga teisele perroonile võitlemine on selline tegu, et kui see tehtud, võib matka kordaläinuks lugeda. Et invalift ei tööta seal kunagi (vähemalt ma ei tea kedagi, kes teaks, millal see on töökorras olnud), siis ei taha ette kujutadagi, kuidas lapsevanemad oma titekärudega seal pusivad selle ühe arusaamatu suurusega relsi peal. Veel hullem oli Läti rongides, kus rataste pealesaamiseks tuleb kokku võtta kogu oma jõud ja upitada kogu kraami kõrgustesse. Ja pärast alla ka.
Ühest ei saa ainult aru, miks Eesti ja Läti raudteelogistikud ei suuda rongiplaane ühtlustada. Tagasiteel väljus Tartu rong vaid mõni minut enne Riia rongi saabumist. Nii küll rongiliiklust propageerida ei saa.
Riias sõitsime esmalt vaatama Salaspilsi koonduslaagri memoriaali. Ühest küljest ajaloohuvist, teisalt tundus see hea soojendus mööda Daugava kallast veereda. Rattatee jõe ääres oli, kuigi kvaliteedilt vahelduv. Mida kaugemale linnast, seda paremaks see läks. 12,86. kilomeetril sai see aga ootamatult otsa ning tuli end suvilarajooni vahelt suurele teele ukerdada ning mõne kilomeetri üsna tiheda liiklusega teel sõita. Riias endas, muide, on rattateedega nii, et neid kas pole, või on mõne tänava ääres ideaalsed. Aga liigelda on võimalik ka kaherattalisega.
Memoriaal oli muljet avaldav. Igas mõttes. Suur maa-ala, kunstiliselt heatasemelised ja mõjusad skulptuurid, barakivundamendid, laste barakkide juurde toodud mänguasjad ja kommid, üle platsi heliinstallatsioonina kaikuvad südametuksed ning puude otsas kraaksuvad varesed ja rongad ... seda ängi ei saa sõnadesse panna.
Tagasi Riias, sõitsime rongiga Tukumsisse, et asuda Ventspilsi poole teele. Ning käia ka kõige põhjapoolsemal viinamäel Sabiles. Teel sinna keeras Läti meile ette ka oma tavapärase palge, mida olime juba mullu kogenud. Ehk, tsiteerides ühte meie vaprat rattamatkajat, jõudsime teele, mis pole tegelikult tee. Kruus, suuremalt jaolt treppis, kohati pehme, ja nii umbes 25 kilomeetrit järjest. Mäest alla sõites tuli meeleheitlikult püsti püsimiseks pidurdada. Tee-ehitus on Lätis meist kindlalt maas, kruusateede ehitus seda enam.
Sabile on aga paik, kus võiks küll ära käia. Jõudsime sinna napilt paar päeva enne igasuvist veinifestivali. See ei heidutanud meid ja kohaliku viinamäe vaatasime mõneeurose pileti eest üle. Võrreldes suurtes mägedes asuvate viinaväljadega oli see küll pisike, kuid siiski hingega paik. Kohalikku veini maitsta ei saanud, sest nagu räägivad kohalikud – seda saab nii vähe, et see on alati mitu aastat ette broneeritud. Ja teised soovitavad selle üle mitte kurvastada, sest kui oled korralike viinamarjapiirkondadest pärit veinidega harjunud, siis nende kõrval see vein juua ei kõlbavatki. Kohapeal villitud siidrit julgeme soovitada aga küll.

Edasi oli sihtkohaks Ventspils, kus olid kogu meie kaheaastase retke parimad rattateed. Kuid oleks ülekohtune, kui vaid rikkad naftaäri ajavad sadamalinnad saavad seesugust toredust endale lubada ehk seal oleks küll meil lätlastelt palju õppida.
Ventspilsist jäid meelde, loomulikult, lehmad. Need, nagu välja tuli, on seal 2002. aastast, mil linnas toimus lehmaparaad ehk suurim edukaim avalik heategev kunstisündmus. Neid oli seal kõikvõimalikes materjalides. Samuti, kuigi elasime jahisadama ja ranna lähedal, oli toidukohta keeruline leida. Hoolimata kohalikelt nõu küsimisest. Üllatas, et rannas promenaadi kohvikute ja istumispaikadega polnud. Kui aga pärast pikka tiirutamist jõudsime raekoja platsile, olime rahul – seal asunud restorani Rātsgalds julgeme soovitada ka peenematele gurmaanidele. Hinnad olid seejuures vägagi taskukohased.
Ventspilsist suundusime Kolkasse. Et pikal (kokku tuli 95 kilomeetrit) metsavahelisel teel oleks veidigi põnevam, tegime kõrvalepõike raadioastronoomia keskusesse Irbenes ning põikasime ka Mikeltornises mere äärde, kus Tartus õppinud Ulla kämpingut peab.
Ventspilsi raadioastronoomia keskus Irbenes asub vanas salajases sõjaväelinnakus. Juba sinna sissesõit on põnev, eriti mõte, et see keset Kurzeme laasi, suurelt teelt vaid mõne kilomeetri kaugusel asunud linn oli veel mõnekümne aasta eest tsiviilisikutele teadmata. Kunagisest 2000 elanikuga asulast, kus olid kõik asjad olemas, on saanud suurte lagunevate majadega kummituslinn. Radarijaam tegutseb aga endiselt: NSV Liidu sõjaväele kuulnud raadioteleskoobid on üle võtnud Läti teadlased, kes uurivad nende abil kosmost.
Muljet avaldav on 32meetrise läbimõõduga raadioteleskoop, mis on Põhja-Euroopa suurim ning töötab tänapäevalgi. Ehk siis kuulmaks põnevaid lugusid ning nägemaks salajase keskuse omaaegseid ruume tasub ette tellida ekskursioon, mis kestab üle tunni. Kunagised bosside ruumid, katuselt avanev vaade ja pikk maa-alune käik on nelja eurot väärt. Vahepeal seal giidi sabas kõndides tekkis igatahes selline ebamaine tunne, et oleks nagu kuskile arvutimängu sattunud.
Pärast Irbenet otsustasime sisse keerata ka Mikeltornisesse. Väike Kuramaa külake, kust randa jõudmiseks peab teadma teid, kuid otsingud on seda väärt. Ma pole käinud üheski lõunamaa rannas, kuid siinne silmapiirile ulatuv rand on üks ilusamaid, mida mu silmad näinud. Üle mändide valvas majakas pikka liivaranda, millel mõned üksikud inimtäpid ... ja tuul ja lained ja helesinine taevas ja päike ... See tasub üle vaatamist!
Ja kui siis õhtuks Kolkasse jõudsime, oli justkui iga keharakuga selge, miks sellisel kohal on selline nimi. See asub kolkas, noh! Ning see, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane, pidas samuti paika: poe ees kohatud esimesed inimesed olid meie rahvuskaaslased.
Tuultele avatud Kolka neemel põrkuvad Riia lahe ja Läänemere lained. Roosatava õhtutaeva taustal pakkus see mõnusat vaatemängu. Kuigi pean ütlema, et olles käinud Taanis Skageni sarves, kus kohtuvad Lääne- ja Põhjameri, tundus Kolkas nähtu pisut lahjavõitu. Ja muu ka. Mis tähendab, et turismitöötajad on seda piirkonda reklaamides teinud head tööd. Külana on Kolka aga igati armas ning omalt poolt lisan, et neeme kõrval tasub üle vaadata ka kõik kolm kirikut.
Edasi kulges tee kodu poole. Gipkas murdsime end pärast pikka tiirutamist taas mere äärde ning sedagi julgeme soovitada. Tsipa jäi sealne rand Mikeltornise omale alla, kuid mitte palju. Siit kuni Jūrmalani tee äärde jäänud vaatamisväärsustega oli aga nii, et eestlased maarahvana ei vaimustu igast künkast ega kivist. Kaltene kivikülvgi tundus Käsmu omale alla jäävat.
Ning viimaks Jūrmala. Juba paarkümmend kilomeetrit enne seda andis liiklustihedus tunda, et peaaegu maailmalõpus asuvate paikadega on nüüd ühelpool. Pikki kilomeetreid sõitsime autodega palistatud teel – tundus, et kõik Riia inimesed olid mere äärde tulnud.
Jūrmala võtsime kokku nii, et kes suvel Pärnusse ei kipu, sel pole ka Jūrmalasse asja. Hinnad on kallimad kui mujal Lätis ning inimesi väga palju.
Tänavust rattaretke jääb ilmestama ekstreemne ilm. Kuid see ei vähendanud rõõmu kogetu üle, ellujäämiseks oli tarvis lihtsalt kümnete liitrite kaupa vett. Sest kui pärast kaunites Kuramaa metsades väntamist enam poes PIN-kood meelde ei tule, on retk olnud igati kosutav ja kordaläinud.

 

Autor: Silja Paavle, Naisteleht
Viimati muudetud: 04/10/2018 10:05:32