Bratislava või Tallinna linna vaade? Foto: Silja Paavle

Järjest sagedasemaks muutub ka eestlaste seas tava veeta rutiinist välja murdmiseks pikk nädalavahetus mõnes linnas, kuhu pääseb ühe õhusõiduga. Kui lennata Viini, on võimalik ühe reisiga põigata aga lausa kahe riigi pealinna.

Nii Tallinnast kui Riiast toimuvad Viini otselennud ning see on ajalugu tulvil Austria pealinna avastamiseks kõige parem võimalus. Kui passida peale lennufirma kampaaniatele, võib edasi-tagasipileti saada vägagi taskukohase hinnaga.

Kaks aastat tagasi sattusin viieks päevaks Viini ühele konverentsile ning erinevalt paljudest teistest suurlinnadest armusin sellesse linna esimestest minutitest. Otsustasin kindlalt, et sinna tuleb tagasi minna. Seda enam, et kõik reisijuhid kinnitavad kui üks mees: Viinis on alati midagi avastada.

Üks, mis teeb nädalavahetusel Viinis puhkamise mugavaks, on suurepäraselt korraldatud linnatransport. Lennujaama ja südalinna vahet sõidab kiire CAT-rong nii sujuvalt, et 16 minutit möödub hetkega. Linna jõudmiseks võib aga valida ka aeglasema rongi või bussi. Linnas on hästitoimiv metroo, trammi- ja bussiliiklusest rääkimata.

Päevane jalutuskäik Bratislavas

Enne reisi tekkis aga uitmõte, et katsuks sel korral avastada ka Slovakkia pealinna Bratislavat. Jääb ju Viini ja Bratislava vahele vaid umbkaudu 60 kilomeetrit, mis teeb neist linnadest teineteisele kõige lähemal asuvad Euroopa pealinnad. Mõeldud – tehtud.

Asja uurima asudes ilmnes, et kahe linna vahel on ka suurepärane transpordiühendus. Kümneid kordi süstib kahe linna vahet rong ja sõidab buss. Ning nagu sellest oleks veel vähe, seilab mööda Doonaud ka laev. Tõsi, viimane tundub olema rohkem turistide lustiks, sest eelmüügist ostetud 33eurone pilet on palju kallim kui viieeurone bussipilet. Jõge pidi võtab kohalejõudmine ka üle kahe tunni, samal ajal, kui buss sõidab ühe riigi pealinnast teise riigi pealinna veidi vähem kui tunniga. Aga elamuse pakub laevasõit igal juhul, ehkki oktoobri alguses on sealtkandi loodus sügisvärvidega veel tagasihoidlik.

Kohapeal kuuleme, et Bratislava on Viini inimestele nagu Tallinn Helsingi või Kopenhaagen Malmö elanikele. Ehk teisisõnu – Slovakkia pealinnas on hinnad mitu korda odavamad ning nii ei pea austerlased paljuks seal kaubareisil või ka lihtsalt perega väljas söömas käia.

Bratislavas otsustame lihtsalt jalutada ja linnahõngu nautida. Ning see on päevaks täpselt paras ettevõtmine. Bratislava avastamise teeb mugavaks see, et enamik linna vaatamisväärsustest asub kompaktses vanas kesklinnas. Väiksed tänavad on tulvil erinevaid põnevaid ajastuid: sealt leiab jälgi nii keltidest, roomlastest, sakslastest, ungarlastest, juutidest kui ka slovakkidest endist.
Kogu selle uhke arhitektuuri virvarri sees jalutades tekivad aga paratamatult võrdlused Tallinnaga. Üle linna kõrguvatelt Bratislava kindlusemüüridelt tehtud klõps linnast sunnib end hiljemgi tähelepanelikumalt vaatama ning nuputama, kas tegu on meie või slovakkide pealinnaga.

Rõõmsate skulptuuride linn

Mis vanalinnast meelde jäi, olid lõbusad skulptuurid. Näiteks üks vanalinna sümboleid – Čumil. Kanalisatsioonikaevust välja vaatava mehe nimi tähendab tõlkes vaatajat või piilujat ning selle kohta on kaks seletust. Ühe järgi on tegu tüüpilise nõukaaegse töötajaga, kes oma tööst end eriti häirida ei lasknud ja lihtsalt ilma imetles. Teise järgi piilub mees lihtsalt naiste seelikute alla. Usu, millist versiooni tahad, muheled seda skulptuuri nähes ikka.

Kui kõik Bratislava skulptuurid on pronksist, siis Čumili naabriks olev Schöne Naci oma hõbedast. Arvukate skulptuuride seas olevat see ainus, mis on tehtud päris inimese järgi. Selle inimese nimi oli Ignac Lamar. Legend räägib, et mees armastas üht naist vastuarmastuseta. Suurest pettumusest läks ta hulluks ning hakkas tänaval juhuslikke naisi tervitama ja neile lilli kinkima. Seejuures kandis ta alati kaabut, millega ta praegugi möödakäijaid nende rõõmuks tervitab.

Kindlasti tasub ronida ka suurel kaljusel künkal trooniva Bratislava kindluse juurde. Hoones saab külastada muuseumi, kuid kindluse ümber on arvukalt rohelisi platse ja pargikesi pikniku pidamiseks ning linnavaate imetlemiseks. Seepärast polegi me väga mornid, kui ümber künka paigaldatud viidad üksteisele vastu räägivad ja end pärast tõsist ronimist ühtäkki kindlusemüüride juurest tupikust leiame. Väike puhkus murul ja on jälle jaksu veel kõrgemale pürgida.

Üks, mis Bratislavast aga meelde jäi, oli see, et kodustele oli sealt peaaegu võimatu postkaarte saata. Õigupoolest, postkaarte müüdi igas suveniiripoes, kuid marke mitte. Neid pidavat saama vaid postkontorist. Ühes majas, milles kohalikud väitsid postkontori olevat, käisin ka sees, kuid viie korruse peale ühtegi postiasutuselaadset paika tuvastada ei õnnestunud. Õnneks viis visadus sihile ja umbes kahekümnendas suveniiripoes, kust marke küsisin, neid ka sain. Kuid marke müüdi ainult juhul, kui samast osta ka postkaart.

Kogu kirjeldatu täitiski päeva Bratislavas sujuvalt ära isegi niivõrd, et bussisõidul Viini tuli sügav uni peale.

Ülejäänud kahe päevaga Viinis ei olnud aga enam üldsegi probleeme, sest reisikirjadel on õigus: avastada on seal alati midagi. Et eelmisel korral sai suuremale osale linna südamesse jäävatest vaatamisväärsustest silm peale visatud, võtsin sel korral sihikule Schönbrunni lossiaia ja Viini loomaaia.

Kohtumine koaala ja pandaga

Talutaresid täis maalt eestlasele on Schönbrunni loss tervikuna oma mastaapsuses ja uhkuses tõeline vaatamisväärsus. Ühtlasi on see ka hea ajalootund nii kohaliku loo kui ka Habsburgide monarhide suguvõsa kohta, kuna just selles lossis toimus palju ajaloosündmusi ning elas Habsburgide soost pärinenud viimane Austria-Ungari päritolu monarh Maria Theresa.

Lossi kõrval tasub jalutuskäik ette võtta kindlasti ka hiiglaslikus lossiaias ning seal istudes püüda silme ette manada selle kunagist hiilgust ning aias liikunud kõrgest soost rahvast.

Sealsamas lossipargi servas asub ka Schönbrunni loomaaed. Lossikompleksi kuuluva loomaaia asutasid keiser Franz I ja keisrinna Maria Theresa juba 1752. aastal, mis teeb Viini loomaaiast vanima maailmas järjepanu tegutsenud loomaaia.

Olin Viini loomaaia kohta kuulnud palju kiidusõnu, ühtlasi on see aastaid jõudnud maailma parimate loomaaedade sekka. Tegelikkus ületas ootused aga mitmekordselt.

Esiteks oli seal oskuslikult kokku ehitatud vana ja uus. Algselt kujutas loomaaed endast nimelt klassikalist menagerie’d, mille keskel troonis uhke barokne ringterrassiga paviljon. Seda ümbritsesid kiirtena hästihooldatud pargiteed ning nende vahel paiknevad aedikud ja tallid mitmesugustele eksootilistele elukatele.

Algul vaid õukonnale ja tema külalistele rajatud loomaaed on aastatega aga kasvanud ning nüüd on ajalooliste hoonete kõrvale tekkinud ka palju tänapäevaseid. Mis kõige olulisem – loomade eksponeerimiseks ehitatud alad tunduvad olema vägagi loomasõbralikud ja kenad silmale vaadata.

Ning kõige krooniks kohtab Viini loomaaias ka tõeliselt eksootilisi isendeid, nagu panda, koaala ja mitut sorti pingviine. Minu lemmikuks said kaljupingviinid.

Kuigi laupäeval on Viini loomaaed rahvarohke, ei mõju see siiski liialt ahistavana ning loomi imetlema mahuvad kõik.

Oktoberfest Prateris

Nädalavahetuse viimase päeva enne lennukile minekut otsustasin veeta Prateris. See, nagu ka ülejäänud Viin, on ajaloost tihedalt läbi põimunud. Tegu on nimelt Joseph II rajatud alaga, mis esiotsa oli keiserlik jahimaa. Alles paari sajandi eest sai sellest alast suur lõbustuspark, millest nüüdseks on kujunenud üks paremini varustatud kõrgtehnoloogilisi lõbustusparke.

Prateris asub ka linna üks sümboleid, vaateratas Riesenrad, millega kümneka eest tiiru tehes saab aimu Viini tõelisest suurusest.

Minu Viini nädalavahetusel oli Prateri kõrval viimast päeva avatud kohalik Oktoberfest. Nelja suure telgi all mürtsus puhkpillimuusika, mida nautis tuhandeid inimesi. Lisaks muusika festivaliala tänavatel ning sinna püstitatud kõrtsides. Ja kõige selle keskel särasilmsed viinlased, kes olid Münchenist alguse saanud rahvapidu nautima tulnud kogu perega, kandes seejuures viimane kui üks uhkelt oma rahvariideid dirndl’eid ja nahkpükse. Peo pidamist ning ka oma rahvariiete uhket kandmist tuleks meil austerlastelt igatahes õppida.

Pärast seda kogemust soovitan päris kindlasti Müncheni asemel minna Oktoberfesti nautima just Viini, sest pidu on ehe, kuid hinnad Baieri liidumaa pealinna omadega võrreldes meile omasemad. Ehk – õlleliiter maksis seal täpselt sama palju kui Tartu raeplatsi nooblimates kohvikutes.

Kuigi sel korral sai Viinist ja Austria kultuurist jälle suur tükk avastatud, jäi see linn endiselt hinge. Ilmselt tuleb avastusretke korrata.

 

Autor: Silja Paavle, Naisteleht
Viimati muudetud: 15/11/2018 08:57:54