Soomusrong Wabadus. Foto: Sander Silm

17.–24. jaanuarini peatub soomusrong nr 7 Wabadus Elva raudteejaamas ning lisaks soomusrongi uudistamisele saab vaksalihoones osaleda ka filmi- ja vestlusõhtutel. Eelmisel pühapäeval tõi vaksalihoonesse täismaja kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülema kolonel Riho Ühtegi ettekanne, mis tutvustas kohalolnutele erioperatsioonide ajalugu ja Eesti erioperatsioonide väejuhatust.

Sõjalisi erioperatsioone on tehtud juba ammustest aegadest, kuid teadlikult hakati asümmeetrilist sõjapidamist kasutama esimese maailmasõja ajal. Eesti erioperatsioonide väejuhatuse ajalugu ulatub 2005. aastasse, kui luurepataljoni koosseisu loodi erioperatsioonide grupp, see tegutses 2012. aasta lõpuni, mil valitsuse otsusega loodi kaitseväe erioperatsioonide üksus eraldiseisvana ning struktuuriliselt allub see otse kaitseväe juhatajale. 1. augustist 2014 on kaitseväe erioperatsioonide üksuse uus nimetus erioperatsioonide väejuhatus.

2012. aasta lõpust on erioperatsioonide väejuhatuse (EOVJ) ülem kolonel Riho Ühtegi.

„Kui räägitakse eriüksustest, siis vanematel inimestel kangastuvad vene spetsnazi võitlejad, kes peksid peaga pudeleid pooleks, kuid erioperatsioone ei tee mitte üliinimesed, vaid erioperatsioonid on erilised operatsioonid,” selgitas ta.

Kuigi eriüksuse (SOF) jagu (12 võitlejat) võib edukalt võidelda endast kümme korda suurema kompaniiga, pole eriüksuste eesmärk siduda endaga suuremaid üksuseid, vaid eelkõige mitmekordistada väevõimet ning siinkohal tõi kolonel Ühtegi näite Afganistanist.

2010. aastal oli Afganistanis Helmandi provintsis missioonil Eesti jalaväekompanii Estcoy-10. Kompanii vastutusala suurus Wahidis oli 28 ruutkilomeetrit, sellel elas 4000 inimest. Kui aga Afganistanis oli missioonil Eesti erioperatsioonide üksus, siis oli nende vastutusala Laghmanis 3840 ruutkilomeetrit, kus elas ligi pool miljonit inimest. Eesti väike eriüksus sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Aga kuidas?

„Eesti eriüksuslased treenisid kohaliku korrakaitsejõudude võitlejaid, kes hoidsid piirkonnas olukorra kontrolli all ehk teisisõnu suurendasid nad seeläbi oma võimet tuhandekordselt,” tõi Ühtegi näite.

Eesti sõjalises kaitses on kolonel Ühtegi sõnul erioperatsioonide väejuhatusel väga suur roll. Koloneli sõnul jaguneb Eesti kaitse kolmeks kihiks. Esimese kihi moodustab konventsionaalne kaitse, teise kihi territoriaalkaitse, mida teostavad kaitseliidu üksused, ja kolmanda kihi irregulaarne sõjapidamine, kus on suur roll eriüksuslastel.

„Irregulaarse ehk asümmeetrilise sõjapidamise juures õpetavad eriüksuslased välja ja varustavad neid rahvuslikult meelestatud inimesi, kes on valmis sissidena okupatsioonile vastu astuma. On täiesti võimalik võtta kontorilaua tagant inimene, ta ööga välja õpetada ja järgmisel päeval viia läbi edukas operatsioon,” tõi ta näite.

Erioperatsioonide väejuhatuse peamiseks partneriks on Euroopas dislotseeruv USA 10. erivägede grupp, kellega koos võideldi CSOTF-10 koosseisus ka Afganistanis, ja Eestis on erioperaatorite peamine partner kaitseliit, mille võitlusgrupid on osa EOVJi struktuurist.

Kuid milline on EOVJi tase võrreldes oma partneritega? Kolonel Ühtegi hinnangul loetakse Euroopa üheks tugevamaks eriüksuseks Poola kaitseväe eriüksust Grom, kuid sellega võrreldes ei pea ka Eesti eriüksuslased silmi maha lööma.

Kõike eriüksuslastega seonduvat varjutab ilmselgelt saladuseloor ning kolonel ei teinud saladust, et eriüksusesse jõuavad vaid parimatest parimad ning katse teeb läbi vaid väike protsent kandidaate. Kuna eriüksuses on ka meditsiinivõimekusega võitlejad, siis on nõuded neile eriti suured.

Kui näiteks tavalises üksuses peab laskur-sanitar andma haavatule esmaabi ja ta siis vähemalt tunni jooksul edasi saatma, siis eriüksuses peab meedik haavatut elus hoidma vähemalt 72 tundi ehk vajaduse korral opereerima teda poris ja tule all.

„Seetõttu on ka loomulik, et meie eriüksuslased on pärast teenistuse lõppu tööjõuturul kõrges hinnas,” muigas kolonel Ühtegi.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 24/01/2019 09:15:48