Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Kohalikud šokis: metsamasinad lõhkusid Lõuna-Eesti esinduslikema muistise

Reedel Rosma linnamäel. Foto: Ülle Harju

„Saime raiest teada alles siis, kui harvester linnamäel ragistas,” on šokis Põlva külje all asuva Rosma küla elanikud, kes olnuks valmis ära ostma Eesti üht vanimat, Lõuna-Eesti kauneimat linnamäge, et see paljaks raiumisest päästa. Lörri läheb ka plaan tutvustada loodus- ja kultuuripärandikantsi senisest rohkem külalistele.

„Šokeeriv, elan ise siin kõrval, väiksest saadik olen käinud linnamäel, see on püha koht,” tõusid pisarad silma Rosma koertehotelli perenaisel Eva Kütil, kes tõttas reedel vaatama linnamäel tehtud hävitustööd. „Mis toimub, on täiesti õõvastav, võtab hingetuks. Rasketehnika on üles mäkke aetud, puud kukuvad ... Muinsuskaitselt saadud kirjast lugesime välja, et puid võib käsitsi saagida, sellest nõudest on siin nüüd küll üle astutud! Maapind on meeletult kahjustatud. Ja kolmandaks – 15. juunini on raierahu seoses linnupesitusajaga, ei teagi, kui palju linde nüüd hukkus ...”
Raieplaanist sai Eva Kütt teada kuu aega tagasi juhuslikult, kui käis koertega jalutamas ja kaks meest tulid temaga juttu rääkima. „Väitsid, et tuleb harvendusraie. Kui märkisin, et välja tuleb ehk ikkagi lageraie, siis vastasid, et üldjuhul jah,” rääkis naine nördinult. „Täna (7. juunil – ÜH) helistasin keskkonnaametisse, sealt öeldi, et muinsuskaitse on loa väljastanud. Uskumatu! Me ise ostsime hotelli jaoks 0,4 hektarit maad juurde, ots läheb muinsuskaitsealale välja. Siis uurisin nõudeid: 20 cm võib ainult mullapinda freesida, süda valutas, kui kännufrees oli peal – ja mida ma praegu linnamäel näen!”

Kõik käis ülikähku
Eva Küti sõnul käis kõik väga kähku: neljapäeval hakkas harvester tööle ja palgikoormad muudkui vurasid mäelt alla. Nüüdseks on kõik puud maha võetud ja minema veetud.
Ka Põlva vallavolikogu ja Rosma külaseltsi liige Indrek Käo ning teised kohalikud mehed Toomas Rauba ja Joonas Tuuling said raietöödest teada alles siis, kui töö juba käis. „Muinsuskaitseameti kiri tuli alles neljapäeva pärastlõunal külaseltsi listi,” seletas Indrek Käo. „Tulin siia heas usus, et arutame väljaveotingimusi, aga mis pilt avanes!”
Eva Küti sõnul kasutati aktiivselt üle linnamäe looklevat matkarada, mis viib viie kilomeetri kaugusele Perile välja: „Rosma kooli ja lasteaia lapsed käisid siin onne tegemas ja mängimas, issand, mis siin nüüd järel on ...”
„Terve Rosma ja Põlva käisid linnamäel,” märkis Toomas Rauba. „Miks ei võinud haiged puud käsitsi välja lõigata ja jätta alles ilus ala?” Indrek Käo kinnitusel oli kaks aastat tagasi linnamäe idaküljel just niiviisi toimetatud ja seal näeb mägi siiani kena välja.

Lõhutud valli juures tõusis pinge taevani
Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor Anu Lepp märkis, et kahju, kui keegi aru sai, et tervel linnamäel toimub raietöö käsitsi, jutt oli vaid mäenõlvadest, kus erosioon võib pinnast ja selle all olevaid arheoloogilisi väärtusi kahjustada. Küll oli tema ja Tallinnast kohale sõitnud muinsuskaitseameti arheoloogia valdkonna juht Ulla Kadakas mures metsaveotraktoriga lõhutud linnamäe valli pärast. Lubatud 20 cm asemel haigutas vallis ligi meetrine auk. Teises kohas oli jäme puu läbi valli tõmmatud, nii et sügav vagu taga.
Muinsuskaitsjad läksid sel teemal harvestrimeestega (OÜ Murati Puit meister Steven Kuhi ja tema paarimees) vaidlema. Nimelt oli muinsuskaitseameti loa tingimustes kirjas, et üle linnusevalli sõites tuleb metsaveomasinate ratastele alla panna kuuseoksad ja roopaid ei tohi mingil juhul tekitada. „Teiega läks asi kommunikatsioonihäiresse – mets kasvab tagasi, aga tuhat aastat vana linnusevall ei kasva!” pahandas Ulla Kadakas.
„Me teeme ju pärast kõik korda, riisume ära,” seletasid töömehed. „See on ju ainuke variant, kust mäest alla saab sõita!”
„See pole ju tavaline koht – maakonna ainus muinaslinnus! Teie aga keerate kõik tagurpidi, rikute jõhkralt kõiki ettekirjutusi!” tsuskas vahele Indrek Käo. „Saaks teha küll – vajaduse korral ehitatakse isegi palktee ja minnakse seda mööda!”
„Kas sina läheksid palkteed mööda suure traktoriga, palgid on libedad – paned vallist dff! alla ja elu läbi!?” tsuskas Steven Kuhi vastu. „Omaniku jaoks on see mets, mitte linnus, ja tema tahtis metsast lahti saada!” Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimine lõi asjaosaliste vahel taevani tõusnud pinge alla ja rusikasse tõmbunud käed pandi taskusse tagasi.

Muinsuskaitsjatesse mets ei puutu
„Muistise loogiline olek on olla ilma metsata,” vaagis Ulla Kadakas probleemi oma mätta otsast. „Raie on pööratav nähtus – mets kasvab tagasi – ja ei kahjusta mälestist lõpuni.” Küll ootab töömehi ees trahv lõhutud linnusevalli pärast, mille arheoloogid peavad nüüd kiirkorras üle vaatama.
Lisaks on neil plaan küsida keskkonnaametilt luba kõikide puude mahavõtmiseks, metsateatise järgi peab lageraielangile jätma säilikpuid viis tihumeetrit hektari kohta. Aga tuulega kukuksid puud ümber ja koos juurtega rebeneks maast välja ka arheoloogiline pärand.
Miks kohalikud metsaraie koha pealt infosulgu jäid? „Põlva vald helistas eelmine nädal ja küsis, kas oleme lubanud raiet,” seletas Anu Lepp. „Loa väljastas keskkonnaamet, kes küsis, kas oleme raiega nõus, ja olime, sest oleme pädevad ainult selles küsimuses, mis toimub pinnase all. Mis toimub pinnase peal puudega, on keskkonnaameti asi.”

Miks vald külarahvast ei teavitanud?
Anu Lepp kinnitas, et muinsuskaitseamet ei pea teavitama kohalikke raietöödest, küll on see suure avaliku huvi korral valla ülesanne. Vald kohalikke aga ei informeerinud. Miks?
”Keskkonnaamet palus Pragi kinnistul raieloa väljastamise menetluse käigus Põlva vallavalitsuselt, kas on lisatingimusi raie teostajale. Vallavalitsus ei saa seada tingimusi tegevustele erakinnistul, kui ei ole seadusega määratud teisiti. Palusime, et ettevõtja annaks teada eeldatava raiemahu, et hinnata kui suureks kujuneb liikluskoormus Linnamäe teel,” selgitas Põlva valla keskkonnaspetsialist Reelika Raig. Kohalike teavitamata jätmist ta ei soovinud kommenteerida. Samuti ei leidnud eile mahti küsimusele vastata abivallavanem Martti Rõigas. „Ma ei teadnud üldse sellest asjast,” kinnitas vallavanem Georg Pelisaar. „Kuna tegu on erakinnistuga, ei pea omanik raiest valda üldse teavitama.”

Külaselts ei jõudnud linnamäge ära osta
„See on muinaslinnus, asulakoht, kompleks!” ohkas Indrek Käo. „Külaselts arutas viis-kuus aastat tagasi linnamäe äraostmist. Mõte näidata muinaslinnust rohkem meie maakonna külalistele on küla arengukavas kirjas. Linnus on küla jaoks sümboolse tähendusega. Me ei tulnud selle peale, et asi nii läheb ...”
„Kui ta on paljaks võetud, on seda isegi parem eksponeerida,” pakkus Anu Lepp. Selle peale köhatas Käo, nagu talle oleks konn kurku kinni jäänud.
Miks linnamäest mõnesaja meetri kaugusel elav üks kahest maaomanikust, raieõiguse metsafirmale müünud Margit Toomes, linnamäge kohalikele ei pakkunud ega raieplaanist märku ei andnud? „Ma arutasin jah seda ainult emaga, ei teadnud, et külarahvas linnamäest huvitatud on,” selgitas Margit Toomes. Metsa mahavõtmise plaan tekkis tema sõnul sellest, et polnud jõudu ise metsa hooldada ja et metsafirmad pommitasid pidevalt ostusoovikõnedega.
„Mul polnud õrna aimugi, et tema kinnistu omanik on,” nentis Indrek Käo. „Rosma linnamäe juhtum õpetlikuks näiteks, kuidas kogukond võiks aktiivsemalt omavahel suhelda ja oma huvide eest seista. Olen aga pettunud, et ametkondadevahelises ping-pongis on kaduma läinud asja sisu. Eriti kummaline on keskkonnaameti käitumine. Muinaslinnuse asukohta ei saa võtta samaväärselt suvalise raielangiga. Usun, et kui ametnikud oleksid enne lubade väljastamist käinud kohapeal valitsevate oludega tutvumas, oleks kahjusid saanud vältida, aga tänaseks on korvamatu kahju juba sündinud.”

Kommentaarid:

Keskkonnaamet: meil polnud õigust raiet keelata

Muinsuskaitseamet väljastas Rosma linnamäe mälestisel tööde tegemise loa. Muinsuskaitseamet kaitseb linnamäge kui objekti ning ajalooliselt ei ole seal metsa olnud, aga kohalikud inimesed soovivad just metsa. Ilmselt pole ajalooline linnamägi kui selline ilma metsata kohalike jaoks nii oluline kui seal kasvanud mets.
Keskkonnaamet lubas teha lageraiet muinsuskaitseameti poolt seatud tingimustel, mis on metsaomanikule täitmiseks kohustuslikud. Kui keskkonnaametil pole õiguslikku alust raiet keelata, on raie lubatud.

Sille Ader, keskkonnaameti pressiesindaja

Muististel ei tohiks lubada rasketehnikaga lageraiet!

Enne raietöid oli Rosma linnamägi kahtlemata Põlva maakonna kõige esinduslikum arheoloogiamälestis. Ühtlasi üks kõige ilusamaid ja esinduslikumaid muistiseid kogu Lõuna-Eestis. Nüüd ta enam seda ei ole.
Tartu ülikool tegi Rosma linnamäel arheoloogilisi proovikaevamisi 2007. aasta sügisel. Vanimad leiud – tekstiilkeraamikakillud – pärinevad rooma rauaajast, 2.–5. sajandi vahemikust. Radiosüsinikuproovid linnuseõuelt näitavad, et mäel on elatud viikingiajal, 10.–11. sajandil.
Uhke ja kogu Lõuna-Eestis ainulaadne linnusevall, mille ühte väravakohta on muinsuskaitse ettekirjutusest hoolimata masinatega lõhutud, kuulub puust kaitseehitiste tukkidest võetud proovide põhjal muinasaja lõppu. Väga tõenäoliselt oli linnuse hiilgeaeg 13. sajandi alguse vallutussõdade ajal. Kui suurt kahju on linnusevallile tekitatud, selgub päästeuuringutel, mille lõhkuja peab kinni maksma.
On väga kahju, et muinsuskaitseseadus ei kaitse arheoloogiamälestiste keskkonnalisi väärtusi ja et muinsuskaitseameti võimalused piirduvad vaid kultuurkihi kaitsmisega. Muististel, mille ajalooline paiknemiskeskkond on sajandeid olnud mets – olgu siis tegemist linnamägede või kääbastega – ei tohiks kindlasti lubada ei lageraiet ega rasketehnika kasutamist.
Kui keskkonnaministeeriumi võimuses on keelata raiet Natura-aladel kümnete ja sadade hektarite ulatuses, siis ei saa aru, miks muinsuskaitseamet ei saa seda teha isegi kaitstavate üksikmälestiste piirides? Uude muinsuskaitseseadusesse tuleks, tuginedes Rosmas toimunule, kohe esimese paranduste ringiga vastavad muudatused sisse viia.
Veel enam ei saa ma aru keskkonnaameti kooskõlastusest ja vastutuse veeretamisest muinsuskaitseameti kaela – loodus- ja puhkekeskkonna hoidmine peaks olema ju otseselt keskkonnaameti rida. Tundub küll, et mõni ametnik ei tööta õige koha peal. Seda viga annab ehk parandada.

Heiki Valk, Tartu ülikooli arheoloogiakabineti juhataja

 

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 13/06/2019 11:18:08

Lisa kommentaar