Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

President Kaljulaid Kagu-Eestis: täna ei ole enam põhjust rääkida maakohtade tühjenemisest

President Kersti Kaljulaid. Foto: Presidendi kantselei

President Kersti Kaljulaid on töötanud peaaegu kaks nädalat Kagu-Eestis, külastanud paljusid organisatsioone ja ettevõtteid ning kohtunud kohalike elanikega. Pärast seda, kui president oli rahvale avatud pidulikul tseremoonial vastu võtnud Saksamaa, Austria ja Prantsusmaa uute suursaadikute volikirjad, andis ta intervjuu LõunaLehele.

Iseenesest presidendi resideerumine väljaspool Kadriorgu ja pealinnast eemal on väga hea idee ja toob presidenti kui institutsiooni rahvale lähemale. Kuidas ja millistele argumentidele tuginedes sündis otsus pärast Narvat välja valida just Kagu-Eesti ja täpsemalt Räpina?

Narva mineku otsus sündis võib isegi öelda juhuslikult. Kui Vaba Lava inimesed Tallinnas rääkisid, et kuidas nüüd Kalamaja läheb Narva ja teeb seal ka Vaba Lava ja selline hipsteri ja startup meeleolu jõuab ühel päeval Narva, siis tundus see suhteliselt hullumeelse ettevõtmisena. Lubasin neile, et kui te tõesti selle ära teete, siis ma võtan oma kontori ka kaasa ja tulen ka kuuks ajaks Narva. Seal olles tekkis meil aga veendumus, et see on väga hea mõte tulla pikemaks ajaks koha peale. Kõik inimesed, kes on Tallinnast kaugel, ei näe ju kuidas riik töötab, kuidas institutsioonid toimivad jne. Esiteks näidata presidendi institutsiooni rahvale lähemalt, teiseks süveneda pikemalt ühte piirkonda. Ja mitte ainult mina. Kaasa tulevad ju ka ajakirjanikud, kes samuti vaatavad piirkonnas põhjalikumalt ringi. Kuigi presidendi institutsioon põhiseaduse järgi on tseremoniaalne, on üks tema roll olla rahvale lähedal ja teada, mida rahvas mõtleb-arvab. Seda ei saa teha kuidagi teisiti kui tulla näiteks Räpina sadamasse, istuda seal koos 150 inimesega ja arutada maailma asju.


Miks just pärast Narvat Kagu-Eesti, kas selle pärast et need on kaks vabariigi kõige viletsamat kanti, kes alati vajavad erikohtlemist ja eriprogramme?

Ei, kindlasti ei ole meie siinolemine seotud regionaalsete eriprogrammidega. Lihtsalt setod kutsusid. Aga ei saa minna ainult Setomaale, see on natuke liiga pisike piirkond, mõistlikum on siis juba kogu Kagu-Eestis ringi vaadata.


Teie Kagu-Eestis resideerumise lõpuni on jäänud veel pärast tänast kolm päeva. Teid on viidud, nagu kavast näha võib, kõikvõimalikesse organisatsioonidesse ja ettevõtetesse. Mis siiani eredalt meelde on jäänud või mis kõige rohkem üllatas?

Resideerumise ja visiidi asemel ma kasutaksin ilusat eestikeelset sõna – töötamine. Olen töötanud selle perioodi siin piirkonnas.
Mis mulle meelde on jäänud? On jäänud palju toredaid inimesi, kes on siit piirkonnast pärit. Mõned on ka vahepeal ära käinud ja siis siiakanti tagasi tulnud. Aga olen näinud ka täitsa palju inimesi, kes on öelnud, et juurte poolest ei seo neid selle piirkonnaga miski, aga nad lihtsalt ei taha elada suures linnas üksteise otsas ja sellepärast tulevad siia, sest siin on vaikust, rahu ja rohelust. Ka täna siin võtsime vastu volikirjad kolmelt suursaadikult suurtest Euroopa riikidest ning ka nende jaoks tundub see kohutav luksus, et Eesti inimestel on oma kodu ja veel suvekodu. Võimalus valida roheluse ja linnaelu vahel ning et üha enam inimesi jagab ennast selle kahe keskkonna vahel. See tundub keskeurooplasele kirjeldamatu luksus, sest see on nii kallis mujal Euroopa riikides. Mul on hea meel, et üha enam ka meie enda inimesed seda väärtustavad, oskavad seda hinnata ja sellepärast ka on mujal kui Tallinnas.

Kuidas Teile tundub nüüd siin kohapeal olukorda vaadeldes, milliseks kujuneb rahvastikust tühjaks voolava Kagu-Eesti saatus, kus on Teie arvates pääsetee ?

Kagu-Eesti ei voola rahvast tühjaks. Mitte ükski Eesti piirkond, kus on ruumi ja rohelust ja kus on head teed, ei voola rahvast tühjaks. Kõik vallavanemad ütlevad, et kui ligi saab, siis tühjad talukrundid lähevad praegu hästi, inimesed tulevad, hakkavad seal olema. Olime eile just Mehikoormas, kus mulle ütles kohalik ettevõtja, et 15 aastat tagasi olid pooled majad asustamata, täna ei ole enam ühtegi tühja maja külas. Jah, seal ei olda võib-olla terve aasta, aga seal ollakse. Kui te sõidate siin ringi, siis on nii palju uusi katuseid näha. Juba see näitab, et protsess on pöördunud ja see küsimus oli aktuaalne võib-olla kümme aastat tagasi. Enam ei jää maa tühjaks. Tänapäeval on juba nii palju kaugtöö võimalusi ja Eesti inimene, olles niivõrd lühikest aega olnud osa sellest industrialiseerimise protsessist, mis tähendab koondumist suurtesse ettevõtetesse, suurtesse keskustesse, on veel meeles pidanud, kuivõrd teistsugune see varasem elu. Seetõttu toimib ka hästi kiiresti see pöördprotsess. Rääkisin muuhulgas ka Prantsuse suursaadikuga, ka seal on alanud trend, et minnakse uuesti suurtest linnadest kaugele, kui su töö seda võimaldab. Olen näinud siin ka inimesi, kes ütlevad et ei, mul ei olnud seda tööd, ma lihtsalt tulin siia, sest ma tahtsin siin olla. Ma leidsin siin selle talu, siin olid need põlistammed, ma ostsin selle talu ära ja alles siis ma mõtlesin, kuidas ma siin endale selle töö teen.
Täna näeme, et see on muutunud juba suunaks, nii et kindlasti pole täna enam põhjust rääkida maakohtade tühjenemisest, nii nagu ei ole põhjust rääkida ka Eestist väljarändest.

Nõus paljuski Teie poolt räägituga, samas muidugi statistika näitab halastamatult rahvaarvu vähenemist siinsetes maakondades.

Näeme siiski, et täna on siin rohkem noori inimesi ja lastega peresid, kes tahaksid siia tulla ja kuidas näitab seda statistika, on iseküsimus. Sest nagu ma ütlesin, on Eesti inimestel kombeks jagada tihtipeale ennast kahe kodu vahel ja see statistikas ei kajastu. Selle pärastki, et meil pole täna võimalust maksta osa makse ühes ja teine osa teises omavalitsuses. Kuna suured omavalitsused pakuvad sinna sissekirjutatutele suuri eeliseid, siis me ilmselt ei näe tegelikult ka õigesti neid arve. Võib-olla paljud inimesed tahaksid end siduda selle teise elukohaga, aga nad ei julge, kuna nad on jätkuvalt nö kahepaiksed, aga nad siiski on olemas.

Üks lahendustest, mis aitab siin elu edasi viia, oleks kindlasti kiire internet, mida muuhulgas läheb vaja ka kaugtööks. Samas on siin koha peal näha, kuivõrd vaevaliselt ja vähesel määral inimesteni see nö viimase miili ühendus jõuab. Lootust on ehk lähitulevikus suurematel asulatel, enamus külarahvast jääb ka tulevikus ilma valguskaabliteta. Kas Teie arvates on riigi panus olnud selles valdkonnas piisav?

Ma pean siiski olulisemaks kõigepealt korda tehtud teid analoogses maailmas, vabandage mu vanamoodsust. Inimene, kes teeb kaugtööd, peab siiski aeg-ajalt saama eelkõige puhta jala ja riietega keskustesse. See inimene, kes elab siin tagamaadel ja saab poole tunniga maakonnalinna kohale, ei ela halvemini, kui inimene Tallinna äärelinnas, kes jõuab ka poole tunniga kesklinna ja teenustele ligi. Ja see on palju olulisem tegelikult kui see ülikiire internet.

Samas ikkagi inimesed tahavad lisaks teedele ka kiiret ja stabiilset netiühendust, millest aastaid on räägitud, aga mida ei tule, ega tule. LõunaLehtki kirjutas hiljuti loo, kuidas üks ettevõte on korjanud natuke alla miljoni euro rahvalt liitumistasusid, aga reaalselt pole veel suurt midagi tehtud. Riiklikult toetatav Elektrilevi alustab oma võrgu ehitamist hoopis maakonnalinnast ja küladesse jõua kiiret netti ei tea kui palju. Kas riik ei peaks rohkem ka sellesse panustama?

No see on minu arvates üks eriti huvitav juhtum. Kui mõtleme ajale tagasi viisteist aastat tagasi, siis meil arenes tohutult kiiresti mobiilside, ka mobiilne internet. Meil tuli 2G, siis 3G teineteise järel ja riik sinna absoluutselt oma raha ei pannud. Meil oli täiesti vaba turg ja see oli Euroopas täiesti ainulaadne. Siis me tegime selle otsuse, et me hakkame toetama sideteenuste arengut piirkondades ja mis juhtus? Turul see areng seiskus. Ja nüüd me arutamegi, et kas avalikku raha panna rohkem või veel rohkem. Mõtlemise koht.

Viitasite, et peate teede väljaehitamist esmatähtsaks. Kuulsust kogus Teie poolt oma Kagu-Eestis töötamise ajal tolmusele autokapotile kirjutatud ja allkirjastatud loosung „tolmuvabaks!” Kas oli sellel väikesel trikil ka oma mõju?

Minu arvates ei peaks me enam Euroopa Liidu järgmist eelarve perioodi kulutama niimoodi, et me ei tee oma teid korda. Kui vaatame teisi riike, kes 2004 liitusid Euroopa Liiduga, siis teede kordategemine oli üks esimesi asju, mis selle ressursiga tehti. Meie mingil põhjusel ei teinud seda. Mina tol ajal ei olnud küll Eestis, aga ma olen sedasama asja küsinud ka Euroopa Liidu asjade komisjonilt meie parlamendis, et miks ma seda ei tee ja ma küsin seda jätkuvalt. Tallinn on oma elujärjelt juba 110 % Euroopa Liidu keskmisest SKTst inimese kohta. See raha, mis on Euroopa Liidu eelarves, peaks kõik tulema regioonidesse, Tallinnast ära. Üks lihtne viis seda teha oleks kohalike teede projekt. Kohalik selles mõttes, et nad asuksid kaugemal Tallinnast. Lihtsalt teed tuleks korda teha. Me saame Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondist tublisti vahendeid veel ka järgmises perioodis. Küsimus on, mida me tahame sellega teha? Kas me tahame sellega teha inimeste liikuvust paremaks, teades ka seda, et inimesed tahavad olla linnast kaugemal, aga selleks nad vajavad kiiret võimalust linna liikuda. Teades ka seda, et paljud eesti inimesed tunnevad, et Eesti edu ja kõik see keskmiselt kiire areng, mis statistiliselt on, on läinud neist mööda. Tõenäoliselt üks lihtsamaid viise neile näidata, et see jõuab ka nendeni, on korralik tee, mida pidi sa saad koju ja kodust ära.


Toetate siis põhimõtteliselt seda varianti, et Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel jagataks kaheks regiooniks ehk Harjumaaks ja ülejäänud Eestiks?

Ma kardan, et mina isegi põhjustasin selle diskussiooni kaks aastat tagasi, kus me Siim Kallasega ühel väitlusüritusel selle teema valisimegi väitlusteemaks, et kas Tallinna ja kuldse ringi vallad toetuse saajate hulgast välja arvata. Jah, ma olen toetanud kogu aeg seda, et Eesti tuleks jagada kaheks piirkonnaks. Tolle hetke reeglite järgi oleks see andnud Eestile ka rahanduslikku edu, tänase regulatsiooniga ma enam nii hästi kursis pole. Nii või teisiti, põhjendage mulle siis miks Tallinn peaks saama neid ressursse? Ainuke mis mulle on vastatud, et Tallinnal on suutlikkus projekte teha ja teistel ei ole, aga ma ei ole sellega nõus.

Neljarealised teed on taas päevakorras. Minul ja ilmselt paljudes lõunaeestlastes paneb kulme kergitama tõsiasi, et kui aastaid on räägitud eelkõige Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks, siis Pärnu ja Narva on nüüd kerkinud vähemalt jutu tasandil justkui samaoluliseks. Samas kui vaatata, mitut maakonda ja kui palju rahvast ühendaks Tallinn-Tartu, ja võrreldes neid teiste suundadega, siis peaks ju kahe suurima linna ühendamine olema prioriteet number üks! Tartu taga on kogu Kagu-Eesti kolm maakonda, lisaks Tartumaale koos Tartu linnaga ka Viljandi- ja Jõgevamaa. On selge, et kolme teed korraga ei ole Eesti riigil jaksu ehitada, kuidas Teie seisukoht on, kus peaks olema prioriteet?

Seda peab lõunaeestlane eelkõige küsima nendelt, keda ta on valinud täitevvõimu juurde. Aga mis puudutab üleüldse avaliku ja erasektori koostööd ehk PPP formaadis millegi väljaehitamist, siis pean seda paremaks, kui lihtsalt riigi võlakirjade emiteerimist, mis kipub enamasti minema tavaliste kulude katteks. Kui on konkreetse projekti võlakirjad, siis seda ma toetan, kui on tahtmist konkreetne asi kiiremini ära teha, siis see on hea mõte. Kas see kujuneb ka osaks eelarve tasakaalust, see sõltub ka tingimustest. Mis puudutab aga seda, et kas tõesti kolmes suunas korraga minema hakatakse, siis ma kahtlen selles, et me seda suudame. Järelikult selle nurga inimeste, keda nagu te mainisite, on ju tõepoolest palju, hääl peab olema valjusti kuulda.

Viis päeva tagasi tuli uudis, et Peterburi viisat saab netist tasuta 53 riigi kodanikud k.a. Eesti. Kuidas president suhtuks sellesse mõttesse, et Valga-, Võru- ja Põlvamaa oleks külastatavad Vene riigi alamatele sama põhimõtte järgi? See annaks ju positiivse tõuke siinsele kaubandusele, turismisektorile jne


Täna näeme kuidas Venemaa oli alguses päris ära ehmatanud neile kehtestatud sanktsioonide peale pärast Ukrainas juhtunut. Eks loodeti alguses, et läheb nagu Gruusia sõja järgselt, ehk siis et midagi suurt ei juhtunudki. Nüüd otsitakse pisikesi samme, näitamaks et me oleme sõbralikud ja avatud, et teie võiksite ka teha vastusamme. Ma arvan, et rohujuure tasandil on meil arenemisruumi küll. Ma ei ütle, et ühel hetkel lühiajalised viisad ei võiks olla mõistlikud, aga viisad siiski. Peab säilima kontroll, et kuna nad tulevad, kuna lähevad. Põhimõtteliselt toetan, et rohujuure tasandil rohkem suhtlust, aga kõrgematel tasanditel selged seisukohad.


Piirikaubandus on suhteliselt uus nähtus nii Kagu-Eestis, kui ka Eestis tervikuna. See tekkis, kuna poliitikud ei kuulanud kainet häält ja talupojamõistust ja arvati, et ühe anuma sees on võimalik keeta kahe kuumusega suppi. On arvutusi, et lausa 100 miljonit maksutulu kingivad eestlased aastas Läti Vabariigile. Nüüd on näiteks kagueestlased küsimuse ees, kas sõita lähedalasuvasse naaberriiki ja osta odavalt alkoholi, toiduaineid, ehituskaupu, kuid andes endale aru, et nõnda tehakse oma riiki vaesemaks ja naabreid rikkamaks. Kuidas Teile tundub, kas nad peaksid oma südant valutama selle eetilise dilemma ees või lähtuma põhimõttest, ostan sealt kus mulle soodsam?

Oleme näinud 30 aastat vaeva, et meil oleks vaba turg kogu Euroopa Liidu piires. Nägime vaeva, et liituda euroalaga, et oleks lihtne aru saada, kus miski palju maksab. Nägime vaeva, et Shengeni süsteem hakkaks tööle, et saaksime igale poole vabalt minna. Ning nüüd, kui inimesed kõiki neid vabadusi kasutavad, siis teeb see meile kuidagi muret. Mina olen vabamajanduse ja vaba kaubanduse pooldaja. Ära ei tohi unustada, et ka palgad on Eestis kõrgemad, kui näiteks Lätis, sellest tuleneb ka osaliselt elatustaseme ja hinnavahe. Majandusruumid on erinevad ja see, et inimesed nende vahel liiguvad, on normaalne nähtus! See on nii kogu Euroopas. Piiriäärsed tanklate read on ju tavaline nähtus ja ausalt öeldes ma ka väga ei mäleta, et me oleksime olnud kuidagi häiritud sellest, et soomlased meilt aastaid ostmas käisid. Arvan, et inimene ei pea tundma mingeid süümepiinu, kui leiab naaberriigist soodsamalt tooteid ja pealegi eks internetist ostetakse ju ka kasutades globaalseid soodsaid hindu.

Isegi Kagu-Eesti ettevõtted ei saa enam hakkama ilma võõrtööjõuta: ehitustel on ukrainlased, põldudel on võõrtööjõud, palju palgatakse ka lätlasi. Kuidas teile tundub, kas peaks lõpetama pimesiku mängimise ja lubama riigi oluliselt rohkem võõrtööjõudu ?

Meil on jah riiklikult väga väike kvoot, mille mõjul on meil hästi palju ajutist tööjõudu. See omakorda näitab seda, et meie majandusel ja ettevõtlusel on hea võime kohaneda. Mina tänase seisuga ei poolda praeguste tingimuste muutmist eelkõige põhjusel, et kui inimesed tulevad siia pikemalt, siis peame suutma pakkuda neile inimestele keeleõpet ja nende lastele eestikeelset lasteaeda ja kooli üle kogu riigi territooriumi. Vastasel juhul võime tekitada endale teise põlvkonna migrantide probleemi, kus nad uuesti isoleeruvad, kuna neil pole ligipääsu siia ühiskonda. Kuni me seda pole ära teinud, siis mina ei poolda kvoodisüsteemi muutmist.

Riiklike töökohti viiakse küll Tallinnast välja, kuid Kagu-Eestisse on neid tulnud näpuotsaga. Kokku on tõmmatud rohkem töökohti, kui neid nüüd juurde tehti. Kuidas suhtute töökohtade väljaviimisesse pealinnast ja kas selle tempo ja hulk on Teie arvates piisav ?

Kõigepealt vaataks seda, kui suur on siin tööpuudus linnas? Edasi võiks küsida, et kas üldse on vaja viia riiklikke töökohti konkureerima erasektori töökohtadega, samal ajal kui ettevõtetel pole võib-olla hoopis tööjõudu kusagilt võtta? Kas meil on üldse probleem, et on tööpuudus väikelinnades või maapiirkondades? Ja kui tundub, et võiks leevendada tööpuudust kusagil piirkonnas või lihtsalt võimaldada töötamist väljaspool suuri keskusi, siis on veel üks teine meetod, lisaks sellele, et viime mõne asutuse tervikuna väljapoole. Eraettevõtjad seda meetodit kasutavad aktiivselt ja see seisneb selles, et kui sul on vaba töökoht, siis kuulutad selle välja, aga ei ütle, kus see inimene peab elama. Ja välja valitud inimene jääb elama oma elukohta ja hakkab tööle seal, kus ta parasjagu asub. Oli võimalus rääkida Swedpanga juhtidega ja nemad ütlesid, et sellisel moel on nad Tallinnast välja viinud 200 töökohta viimase paari aastaga.

Osadele te meeldite väga presidendina, aga loomulikult leidub ka kriitikuid. Kas teie toetajad saavad loota, et kandideerite ka järgmiseks ametiajaks presidendiks?

60 kuud on nii lühike aeg, et selle aja jooksul tuleb tegeleda sellega, mida sa tahad ja saad ära teha ja mitte mõelda sellele, mis saab edasi.

 

Autor: Urmas Paidre
Viimati muudetud: 19/09/2019 10:01:53

Lisa kommentaar