Küsitlus

Mis on plaanis teha Eesti Vabariigi 102. aastapäeval?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Kiusamise vastu võitlev õpilane: oma läbielatut ei soovi ma mitte kellelegi

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Joonas Aguraiuja. Foto: erakogu

See oli umbes üheksa aastat tagasi, käisin siis teises klassis, kui esmakordselt küberkiusamisega kokku puutusin. Mängisime klassikaaslastega arvutimänge ja millegipärast said sõbrad minu peale pahaseks. Miks, seda enam ei mäletagi. Meelde on jäänud hoopis koledad sõnad ja tunne, et ma ei kuulu enam nende seltskonda.
Krõbedate väljenditega pommitamine tegi juba toona haiget, aga sõpradest äralõikamine riivas mind ilmselt kõige rohkem. Õnneks jagasin oma muret emaga ja koostöös klassikaaslaste vanematega olukord lõpuks lahenes. Ent paraku ei jäänud see minu viimaseks kokkupuuteks kiusamisega.
Järgmine mälupilt tuleb ette kuuendast klassist, mil klassikaaslaste süütu nali minu loodud serveri lõhkumise ja paroolide vahetamisega tegi hoopis minu sees midagi katki. Vähemalt nii mulle pikka aega tundus. Ka siis otsustasin oma mure jagada ning klassijuhataja abiga sai ka sel korral juhtum lahendatud.
Ometi ei piisanud kahest valusast õppetunnist, et kiusamist ja selle ebavajalikkust enda jaoks päriselt lahti mõtestada. Kiusamisest jagusaamine oli mõlemal korral vabastav, kuid peamiselt seepärast, et taastus tavapärane koolirütm ja rahumeelsed sõprussuhted koolikaaslastega.

Kiusatavast kiusajaks

Vaid aasta hiljem, seitsmendas klassis, sai minust koos sõbraga aga ise kiusaja. Esialgu oli see tunne tore, sest sain võimaluse end välja elada. Mis seal salata, jõupositsioonil olemine annab jõudu ja enesekindlust. Ent see hapral loogikal põhinev eneseusk murenes niipea, kui jäime ühele õpetajale ohvri kulul tehtud järjekordse naljaga vahele. Avalik noomimine kaasõpilaste ees oli piinlik ja see pani meid mõtlema, et naljakas oli vaid meil kahel.
Oma kogemusele tuginedes olen hiljem mõelnud, et kiusamine on nagu arvutimängude mängimine. Adrenaliin ja põnevus on laes, käivitunud on enneolematud instinktid. Enam pole kohta ega aega mõtlemiseks, vaja on tegutseda. Meeskonnakaaslase ehk teise kiusajaga emotsioone jagades kasvab võidutunne veelgi. Nutikamad saavad ühel hetkel oma käitumisest aru ja mõtlevad ka teiste inimeste tunnete peale – võita saab ju ka nii, et arvestatakse ümbritsevate inimestega. Hoogu sattunud kamraadid sõidavad aga murutraktorina kaaslastest üle, vajadusel ka teist, kolmandat ja neljandat korda, et end võidukalt ja paremini tunda.

Sekkumine nõuab julgust

Ma tean, et see kõlab pisut veidralt, aga olen tagantjärele mõlema kogemuse eest tänulik. Kiusatavana õppisin, kui ebameeldiv on selles rollis olla; kiusajana jõudis mulle aga päriselt kohale, kui suur on nii sõnade kui tegude mõju.
Võidukas tunne on petlik, tegelikult haavab kiusamine mõlemat poolt, ehkki alati ei paista see niimoodi välja. Tean ka omast kogemusest, kui oluline roll on vanematel ja õpetajatel. Ilma nendeta poleks mina oma kiusujuhtumitest jagu saanud. Samas on väga oluline roll kõrvaltvaatajatel, eriti kübermaailmas, kuhu täiskasvanute pilk enamasti ei küündi. Kes teab, võib-olla laheneksid tuhanded kiusujuhtumid juba siis, kui kõrvalseisjatel oleks julgust öelda, et kiusajate teguviis pole sugugi okei.
Seepärast on mul ka tohutu austus kõigi vastu, kes heast soovist muuta ühiskond paremaks on ellu kutsunud algatusi, mis (küber)kiusamisele soovivad piiri panna. Tänavu kevadel panime ka ise oma koolivendadega seljad kokku. Igaühel meist on kiusamisega oma kokkupuude ja tahame nüüd anda oma panuse, et iga koolilaps oleks teadlikum kiusamise ja kübermaailmaga seotud ohtudest. Oleme tänaseks oma kooli nooremates klassides kiusamisest rääkimas käinud, ees on ootamas nii mõnedki koolitunnid veel.
Suurem eesmärk on jõuda ka teistesse koolidesse. Jagades oma kogemusi õpilaselt õpilasele anname oma panuse turvalisema ja õnnelikuma koolipõlve heaks. Seda sama saab tegelikult teha igaüks, kui vaid leida endas julgust sekkuda ebaõiglusesse.

 

Autor: Joonas Aguraiuja, 11. klassi õpilane
Viimati muudetud: 16/01/2020 08:35:42

Lisa kommentaar