Küsitlus

Kas katuseraha jagamine on õige ja hea tegu?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Ago Soots – kiiresti tõusev Võrumaa täht Eesti teatrimaastikul

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

23-aastane Ago Soots, keda möödunud sügisel pärjati Panso preemiaga, oli oma õpingud suunanud eeskätt ärimaailma poole. Näitlemisega tegeles ta vaid hobi korras. Ent süües kasvab isu ja teatrit tehes huvi.

Nüüd kirjeldab Ago Soots näitlemist kui vabanemist endast, mingite reeglite loomist ja nende järgi tegutsemist. See on mäng. See on töö. See on tahe midagi ütelda, midagi jagada. See on iseenda ja teiste lõbustamine. See on põgenemine reaalsusest. See on masohhistlik nauding ettekujutatud olukordade läbielamisest. See on suur eneseanalüüs. See on inimese tundmaõppimine. Võrdlustest, mida näitlemine temas esile kutsub, juba puudu ei tule.

Ometi sai kõik alguse üpris juhuslikult. Misso keskkoolis põhikooli lõpetamise järel asus Soots õppima Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse. Matemaatika ja inglise keele eriklassis sai ta lisaks ka majandusõpet. Nii et suund oli igatpidi ärimaailma poole. Teatrist polnud juttugi.

Varem mõnes koolinäidendis kaasa löönud Sootsi näitlemishuvi sai alguse Võru Draamastuudios. ,,Kui Taago (Taago Tubin – toim) käis koolis rääkimas, et plaanis on teha mingisugust stuudiot ja et kõik huvilised on oodatud, otsustasin ka kohale minna ja asja üle vaadata."

Kuigi alguses oli lihtsalt tore grupiga koos käia ja ,,sürri panna", õppis Soots koos trupikaaslastega endalegi märkamatult avastama ennast ja teisi; tundma, et laval on just siis huvitav, kui minna sinka-vonka ringiga ja mitte otse... Ajapikku tuli esinemisjulgus ja -tahe. Et teatris on kõige aluseks mäng, sai hullates õppida. Seda enam, et selles ei ole midagi õiget ega valet ja kõik eksimused on juba eos välja vabandatud.

Ehkki draamastuudiost sai Soots esmase näitlemispisiku, oli ta veel viimasel kooliaastalgi arvamusel, et teatrit võib vahel teha küll, ent kuskil peaks ikka ristiinimese kombel tööl käima ja teenima. Tõenäoliselt võis sellist mõtlemist tingida läbikäimine Võru Teatriateljee harrastajatega. ,,Sest – nagu öeldud – oli enamik neist harrastajad, muidu aga täiesti normaalsed(!) inimesed," põhjendas Soots.

Õnnestumine teisel katsel

Pärast keskkooli proovis Soots koos stuudiokaaslase Sten Karpoviga näitlejaerialale Viljandisse. Sten sai sisse, Soots tuli katsete esimesel päeval koju tagasi. Oma sõnul ta toona küll väga ei pingutanud, ent niisama tola ka ei teinud. Löödud ka polnud.

Õpingud jätkusid hoopis Eesti Maaülikoolis (tolleaegne EPMÜ) maaehituse erialal. Näitekunst ta elust aga ei kadunud. Tartu Üliõpilasteatri tegemised tulid igati kasuks ning panid Sootsi tahtmised paika. Mõtted liikusid taas teatri suunas ning uuel kevadel, aastal 2004, kandideeris ta lavakasse – Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakaunstikooli (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool) lavakunsti erialale. Seekord juba edukalt.

Kui varem oli teatritegemine vaba aja veetmise vorm, siis pärast kooli astumist sai sellest töö. Eeskätt töö iseendaga. ,,Isegi kui õhtul teatris käisin, oli sel ikkagi mingisugune kohustuse maik man," selgitas Soots. Vaba aja natukest, mis järele jäi, veetis ta teatrist võimalikult kaugel olles.

Veel enne kooli lõppu, möödunud aasta sügisel, pärjati noormeest nimeka autasuga – Panso-nimelise preemiaga. Teadmata täpsemalt tagamaid, mille eest uhke preemia määrati, kommenteeris Soots vaid, et oli koolis põhjalik teatritudeng. ,,Läksin alati lõpuni, ei teinud midagi n-ö lõdva randmega (või siis poole... sellesamusega), otsisin ikka enda tõde taga – ei leppinud kellegi teise omaga... ja seda igal pool, sest kõik on omavahel seotud."

Võib-olla viiski just see preemiani, mis andis siitkandi näitlejale kinnitust, et ta on käinud õigel teel ja tuleks samamoodi jätkata. Mis aga autasu motiveerivasse külge puutub, siis seda jagus Sootsil juba ennegi kuhjaga.

Ametlikult täieõiguslikuks teatritegelaseks sai Soots aga sel aastal. 20. juunil suruti talle kätte ülikooli lõpudiplom, mis tõendab, et Võrumaalt pärit lootustandev näitleja on omandanud humanitaarteaduste bakalaureusekraadi lavakunsti erialal. Lihtsamalt öeldes on ta paberitega näitleja.

Märkimisväärne on ka see, et praegune VAT Teatri näitleja Soots lõpetas samal aastal sama kooli oma kunagise juhendajaga draamastuudiost – Taago Tubinaga. Viimane sai diplomeeritud magistriõppes.

Draamastuudiole ja lavakunstikoolile tagasi mõeldes Soots midagi eriliselt meeldejäävat välja tuua ei oska. ,,Tervik mõjub. Mõlemal puhul," selgitas ta. ,,...sa muutud nii, et sind ei muudeta."

Liinil proov-paus-proov-paus

Palgalise näitleja töö pole sugugi päris niisugune, nagu ette kujutada võiks. See käib otsekui liini peal: hommikune proov – paus – pärastlõunane proov – paus – õhtul etendus – koju teksti õppima... iseseisev töö – paus – hommikune proov...

Vahepeal vaja veel mõni reklaam teha ja mõni filmiroll ja... Ja kui tööd ei ole, siis on ootus, et keegi helistaks ja pakuks... Aga ega kõik päevad muidugi vennad ole!

Etendused ise valmivad suurest mõtte- ja koostööst, sõltudes seejuures muidugi ka lavastaja töömeetoditest. Mõnel on juba enne valmis kindel plaan, mida teostada; teine hakkab koos trupiga proovima ja katsetama, et mis üldse välja tuleb jne. Mõni teeb kuu ajaga tüki valmis, mõni teeb kuu aega mänge-improvisatsioone-etüüde jne.

Näitlejana eelistab Soots just koostööl põhinevat teatritegemist, mitte pelgalt käsutäitmist.

Kuigi lõpuks tehakse kõik lavarollid otsekui enda omaks, kulgeb erinevatesse karakteritesse sisseelamine erinevalt. Mõnikord on kerge, siis jälle raske... siis jälle tunne, et läks hästi, ent teine vaatab ja küsib, et mis sind häiris.

Vahel tuleb tund aega sooja teha, keskenduda, teha mõningaid harjutusi... ja laval olles on ikka tunne, et ei ole päris „kohal".

,,Ühest olen aru saanud: ei tohi ka üle mõelda, siis kaob spontaansus ja avatus uutele mänguvõimalustele," selgitas Soots. ,,Kui ei mõtle sellele, mis ma ise teen, vaid lihtsalt mängin partnerile vastu, siis vist ongi õige. Vist."

Näitlejatööst rääkides ei saa üle ega ümber ka küsimusest, mille üle näitlejad ise kõige rohkem nalja viskavad – et kas ikka küsiti või? Aga kuna Sootsil endal tuli LõunaLehe tarbeks sellele, kas tekst meelest ära ei lähe, esimest korda vastata, tegi ta seda hea meelega.

Noormehe sõnul ei seisa tekst tükist või tegelasest või tegevusest laval kuidagi eraldi. Üks asi tuletab teise meelde jne. Tihti on proovis raske kohe kuskilt poole pealt edasi mängida, tuleb võtta väike paus ja mõelda, et mis siin nüüd enne oli. Siis tuleb kõik meelde, nii tegevus kui tekst. See on nn lihasmälu. Kõik on omavahel seotud. See on raamistik või karkass või tuim skeem, mida näitleja laval täidab – mis aga ei tohi saali välja paista. See ongi näitleja töö – karkassi peitmine.

Muidugi võib vahel tekst meelest minna, see aga tähendab, et mingi lünk on skeemis. Kas tegid midagi teistmoodi kui varem või ei saanud teiselt seda impulssi, mis varem. Etenduse mängimine on nagu orienteerumine: sa läbid mingid kindlad punktid ja saad sealt juhised järgmisse punkti jõudmiseks, kuni lõpuks on finiš, blackout, aplaus... Ka orienteeruja eksib, aga näitlejal on laval õnneks palju sõpru, kes ta õigele rajale juhatavad.

Vahepeal juhtub aga, et kõigest õpitust ja harjutatust ja selgekstehtust hoolimata võib siiski midagi täiesti ootamatut juhtuda. Kas läheb elekter ära või mingi rekvisiit puruneb või keegi unustab lavale tulla ja siis pead ise kuidagi sellest olukorrast välja tulema. Need apsud teritavad kohe kõigi tähelepanu ja kõik on 100% kohal.

N-ö viimase-etenduse-nalju on Soots kursusega samuti teinud. „,,Naisevõtus" oli minu tegelaskujul lõpus pikk monoloog, mille käigus jõi ta ennast kaineks. Kaineks armuuimast, aga paratamatult asendus see väikse viinauimaga. Ja loomulikult oli viimasel etendusel karahvinis tavapärase tee asemel magus ja kleepuv Vana Tallinna liköör..."

Vahepeal tuleb muidki mänge mängida

Töö ja kohustused hoiavad ikka Tallinnas kinni. Kodukanti satub Soots harvem, kui tahaks. Aga see-eest on need kohtumised kodustega jällegi toredamad.

Kuivõrd oleks Võrus võimalik kutselise näitlejana töötada? „Kõikvõimalikud suveprojektid ja koha- ja ruumikatsetused on näidanud, et kui tegu on ikkagi kvaliteetse asjaga, küll siis publik su ka üles leiab. Teatriateljee on praegugi minu teada poolprofessionaalne. Küllap tuleb rohkem reklaami teha ja endast märku anda kui mõnes suuremas linnas."

Et sõna vallaline kõlab kuidagi kõhedalt, tunnistab Soots perekonnaseisust rääkides, et tal on palju sõpru. („Ütleme nii, et mul on palju sõpru!")

Teatri kõrvalt on Soots, keda tõmbab muusika, ka ise mõned tekstid-luuletused-laulud kirjutanud. Veel meeldib talle pillimäng – omal käel on näitleja paljusid erinevaid instrumente tinistanud, põristanud ja puhunud. Tulevikus on unistus ka oma bänd teha. Samuti on mehes spordihuvi. Tervisespordi, sest nagu ta isegi tsiteerib: ,,Terves kehas terve vaim."

Seda, kui kauaks Soots lavalaudadele jääda plaanib, ei tea ta veel isegi. Eks näis. Vahepeal tuleb ikka puhata ja muid mänge ka mängida... Kindel plaan on ka lavastama hakata, aga „hetkel pole veel kärbsepesagi, nii et ei hakka siin linna rajama!".

Fännidel ta soovitab aga teha just seda, mida nad ise teha tahavad.


Lavastused, kus Ago Soots mänginud on:

* ,,Pimesikuuni" - juhendajad Taago Tubin, Tarmo Tagamets, (2002)

* ,,Värelused" - juhendajad Taago Tubin, Tarmo Tagamets (2003)

* ,,Tinasõdur, baleriin ja siga" - Mati Undi näidend H. Chr. Anderseni ainetel, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateatri suures saalis, (2006)

* ,,Kajakas" - Anton Tšehhovi ainetel, lavastaja Ingo Normet, NO99 väikeses saalis, (2006)

* William Shakespeare'i ,,Eksituste komöödia" - lavastajad Stephen Harper (London) ja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri Hobuveskis, (2007)

* ,,tsuaF" - J. W. Goethe ,,Fausti" ainetel, lavastaja Aleksander Pepeljajev, teatris NO99, (2007)

* Rabindranath Tagore ,,Pimeda toa kuningas" - lavastaja Jaan Tooming, Rahvusooper Estonia Kammersaalis, (2008)

* Nikolai Gogoli ,,Naisevõtt" - lavastaja Hendrik Toompere jr, Rüütelkonna hoones, (2008)

* Mart Kase kirjutatud-lavastatud noortekas ,,Perekond"

* Mart Kolditsa lavastatud ,,PROFFETis", millega käidi hiljuti ka Baltoscandalil, (2007)

Autor: MARI SÕRMUS
Viimati muudetud: 24/07/2008 13:03:12

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia