Autor LõunaLehe toimetuses 9. märtsil 2016. Veidi enne mõneks ajaks uutele jahimaadele siirdumist. Foto: Urmas Paidre

Minu suhe LõunaLehega sai alguse läbi kadunud äiapapa Ülo Tootseni. Kindlasti leidub lugejaid, kes mäletavad „Ainult heade uudiste“ veerust muhedat vanema piibuga mehe pilti. Ülo soovis pärast riigikogust lahkumist oma erialatööd – ajakirjandust – jõudumööda edasi teha ning leidis selleks võimaluse tollal verivärskes LõunaLehes (täpsustuseks: hariduselt oli Ülo küll kalateadlane, aga elukutselt läbi ja lõhki ajakirjanik).

Kord aastate 2004-2005 paiku – ma ei imestaks, kui märtsikuus – Rõuges Ülo arvutis midagi putitades nägin, et LõunaLehe peatoimetaja Urmas kirjutas talle mingis toonases suhtlemiskeskkonnas, ilmselt MSNis. Hiljem lisasin nähtud kontakti hetke ajel endalegi – ja leidsin ametikaaslases Urmases huvitava vestluspartneri.

Kui Ülo mulle esimest korda LõunaLehte näitas, võlus mind kohe selle värske ja kena kujundus ning kontseptsioongi tundus huvitav. Aga Urmaselt kuuldud ambitsioon jõuda maakonnalehtedele kannule pani pead vangutama. Kes küll suudaks kõigutada Koidu (mu esimene leivaisa), Valgamaalase ja Võrumaa Teataja trooni?!

Esimene silmast silma kohtumine LõunaLehe peatoimetaja Urmasega ei toimunud kaugeltki mitte meeldivatel asjaoludel. See oli märtsis 2006 Rõuge kirikus, Ülo matustel. Aga sellest kohtumisest ning mitmetest internetitsi peetud mõttevahetustest läks käima midagi sellist, mida ma pole hiljem pidanud kahetsema. Loodetavasti LõunaLehe lugejad ka mitte.

2005. aasta 10. märtsil oli ilmunud minu sulest esimene lugu LõunaLehes: ""Werro Rock" meelitas publikut Eesti raskeroki paremikuga". Vahelepõikena olgu öeldud, et juhus on üks huvitav asi: neid ridu kirjutan ma 9. märtsil 2020 ‒ ja näoraamat tuletas meelde, et 9. märtsil 2016 klõpsas Urmas minust siinsamas töölaua taga pildi, sest ...

... asjad olid läinud nii, et 2007. aasta märtsis astusin Võrus sisse toona Jüri tänaval asunud LõunaLehe toimetusse ja alustasin tööd lehe tegevtoimetajana. Algus oli uudne ja hirmutav – aga põnev kah. Üheksa aastat hingasin Kagu-Eestiga samas rütmis ja tundub, et läks üsna kenasti. LõunaLehe ambitsioonid täitusid. Peame tõdema, et ülalmainitud maakonnalehtedest-konkurentidest kahest on nüüdseks saanud mälestus. Rahu nende põrmule.

Nende LõunaLehe aastate meenutuseks ja illustreerimiseks üks seik. Nägin Vastseliina laadal üht kurja ilmega ning ilmselgelt raskest tööst räsitud keskealist naisterahvast ning pelgasin talle tutvumiseks lehte pakkuda. Lõpuks võtsin julguse kokku. Ja teate, kui sõbralikuks, huvitavaks ja meeldivaks inimeseks too maanaine osutus! Edaspidi mõtlesin: tahan lehte teha nii, et just sel toredal proual oleks huvitav lugeda.

2016. aastaks sai mulle selgeks, et nii LõunaLeht kui mina vajame värskendust ja uusi väljakutseid. Lihtsalt, mõtete- ja teemadering kippus korduma hakkama, aju veidi tarduma. Leidsin, et see pole kellelegi hea. Ning tuleb proovida midagi uut, seni kuni veel natuke nooruspõlve – olin toona 35 – ja jaksu on.

Tsura taht iks umma
Proovisin (ikka algusega märtsikuus) ja ei kahetse. Juhtus nii, et mina läksin LõunaLehest Õhtulehte ning Maarius (tegevtoimetaja enne Üllet) tuli Õhtulehest LõunaLehte. Nagu Maarius selle ühes kirjas sõnastas: lõunast õhtusse ja õhtust lõunasse.

Sain nelja aasta jooksul ühes Eesti suurimas ajakirjanduskontsernis proovida mitmeid töid ja ameteid, muu hulgas isegi Urmasega samu ehk peatoimetaja paguneid kanda. Huvitav oli. Aga nelja aasta jooksul kolmas ametikoht andis mulle selgelt tunda: siia sobiks pigem noor, särtsu täis ja eelistatavalt Tallinna inimene.

Särtsu varsti neljakümnesel ehk veel veidi on. Aga ma pole Tallinna inimene, kaugel sellest. Alles eelmisel suvel istusin oma esivanemate talus (Võsobergide poolt päriseks ostetud 1869) saja-aastase tamme all ning mõtlesin Jan Rahmani laulusõnadele: „Kohe viiass mu vana ja hirmsahe ära väsünu kundi, kui ma ütskõrd ära siist lää?“

Leidsin, et siin pole küsimust. Viiakse siitsamast Setomaa servalt Võru krematooriumisse ning tuuakse hiljem tuhana siia tagasi (kui lähedased nii lasevad sündida, egas minust endast tol hetkel enam vastuvaidlejat pole). Räpinas olen ma sündinud, Põlvas kasvanud, Võrust abikaasa leidnud – ja siitsamast Räpina kandist esiisade majapidamisest, Ristipallo maetud lähedaste naabrusest, tahaksin ma kord hingena Kagu-Eesti taevalaotusse hajuda.

Kuid see selleks, usutavasti „om viil aigu tuu kipe as’aga“.

Igatahes olen ma nüüd tiiruga LõunaLehes tagasi. Märtsis 2020. Veidi kogenumana, tuleviku suhtes kindlamapilgulisena – ja seda piirkonda ning inimesi veel rohkem hindavana kui varem. Me võime päevast päeva rapsivale, trammide kolinat kuulavale ja summutivingu hingavale tallinlasele tunduda kui uimased maakad – aga olgem ausad, meie elu siin on hoopis teine tubakas. Kirsimaiguga, nagu Ülol.

Vahelduseks ühe inimese eluheietustele törts asisemat juttu kah.

Mõningaid maailmavaatelisi seisukohti seoses meie kandi eluoluga
Need seisukohad on pigem isiklikud kui lehe ametlikud, aga usutavasti on mul siin mõttekaaslasi.
* Ääremaade kohaliku elu üle otsustamisel peab kohalikel olema olulisim roll. Tallinn ja keskvalitsus peavad arvestama siinsete tingimuste ja eripäradega.
* Elu Kagu-Eestis mitte ainult ei pea säilima, vaid peab saama ka areneda – niivõrd-kuivõrd see vähegi võimalik on.
* Riigi- ja erametsaomanikud ei pea lähtuma linnulaulust „siit-siit metsast mitte üks pirrutikk“, sest metsa peab majandama – aga nii, et seda jätkuks ka järgnevatele põlvkondadele, rääkimata praegustest. Lageraie ei tohiks olla ainumõeldav ja domineeriv metsamajandamise viis.
* Kiire või ülikiire internet on kahtlemata asi, mis võimaldab arvutiga töötavatel inimestel kaugtööd harrastada ja leiba teenida, ise samal ajal kasvõi Missos, Taheval või Mikitamäel elades. Aga internetist olulisem on füüsiline juurdepääs kodule või kodust maailmale ‒ aasta ringi kasutatav ja mõistlikult hooldatav tee. Ikka ja alati peaks kruusatee kõvakatte alla viimine olema olulisem kui suurlinnade vahele neljarealise euromaantee rajamine.
* Ajakirjandus peab jääma elu kajastamisel poliitiliselt neutraalseks, sõna peavad saama nii konservatiivid kui liberaalid. Me ei vali poolt, vaid elame heas usus, et siinsed võimukandjad tegutsevad sõltumata vaadetest oma parimate võimete kohaselt meie kandi ja siinsete inimeste nimel ning heaks. 

Mis LõunaLehes muutub?
Mis minusse puutub, siis ei muutu midagi. LõunaLeht jääb Kagu-Eesti häälekandjaks, siinsete inimeste murede ärakuulajaks ja sündmuste kajastajaks. Infoandjaks hällist hauani. Teabeallikaks nii Vastseliina proua kui miks mitte ka kasvõi presidendi laual.

Mitmekülgseks, analüüsivaks, kirjuks ja huvitavaks väljaandeks, mille üle ka Ülol seal pilvepiiril oleks hea meel. Tema kaudu minu ja LõunaLehe teede ristumine omal ajal alguse sai.
 

 

 

 

Autor: Vidrik Võsoberg, LõunaLehe tegevtoimetaja 2007‒2016 ja alates 9. märtsist 2020, vidrik@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 12/03/2020 10:52:25