Õpetaja Signe Rõõmus lapselapsega. Foto: erakogu

Viie päeva pärast algab järjekordne õppeaasta. Mida see kaasa toob, saame teada tuleval kevadel. Kuidas käis koolielu nõukogude ajal, mida siis lapsed hindasid ja mis peaks tänapäeva koolis teistmoodi olema, pajatab õpetaja Signe Rõõmus.

Võru Kesklinna kooli muusikaõpetaja ja dirigent Signe Rõõmus (55) alustas muusika õpetamist 37 aastat tagasi Varstu keskkoolis. Ta oli siis 19-aastane ehk aasta-paar abiturentidest vanem ja tulnud Varstu kooli Valga linnast.

Ta meenutas, et oli põhikoolis korralik õpilane ega teinud pahandusi, kuid sellest hoolimata oli tal alati veidi ärev meeleolu ajal, kui ema või isa viibis lastevanemate koosolekul. „Kui neile oleks minu kohta midagi pahasti öeldud, oleks mul ema ja isa ees piinlik olnud,” põhjendas Signe oma aastakümnetetagust ärevat meeleolu.

Ta märkis, et 20 aastat tagasi austati õpetajat ühiskonnas palju rohkem kui praegu ning õpetaja austamine näitas ja näitab ka nüüd austust iseenda, oma vanemate ja kogu kogukonna vastu.

Nii nagu aastatega on suhtumine õpetajatesse muutunud, nii on muutunud ehk siis kahanenud huvi muusika süvaõppimise vastu ja soov ise mõne pilli mängu õppida. Usutletav mäletab oma Varstu aastatest, et siis soovis palju rohkem lapsi muusikakooli minna kui praegu ning kooli koori tuldi alati rõõmuga laulma.

Nüüd tuleb ette olukordi, kus lapse soovile kooli mõnes kooris laulda seisavad vastu vanemad. Kui muusikaõpetaja, kelle üks töid on ka laste suunamine muusika süvaoskuste omandamise teele, on vanematele teatanud, et nende laps on valitud näiteks kooli mudilas-, laste- või poistekoori, on enamikul sellest hea meel. Kuid üksikud vanemad on õpetajale vastanud: „Meie ei soovi ja laps ka ei soovi kooris laulda.”

„Mõistagi tuleb lapse arvamust küsida, kuid mind teeb väga kurvaks, kui vanemad seisavad lapse esmasele soovile vastu,” lausus Signe Rõõmus. Ta lisas, et noore õpetajana ta selliseid vastuseid vanematelt ei saanud.

Aastakümneid tagasi püüdsid kõik vanemad oma lapse esinemist kuulama-vaatama tulla, sest nad tundsid sellest heameelt. Kahjuks on tänapäeval vanemaid, kes ei leia aega tulla laste esinemisele kaasa elama.

„Õpilasena oli mul nääri- ja kooli teistel pidudel esinemine püha asi ja kui vanemad ei oleks kuulama-vaatama tulnud, oleksin hiljem kindlasti kurvastanud,” sõnas Signe.

Olud on muutunud ja tegevusi praegu seinast seina, eriti linnalastel, ning muusikas on igal vanuserühmal oma lemmikud tulenevalt nende arenenud muusikamaitsest.

„See oli vist mullu või tunamullu, kui tuntud Itaalia tenor Andrea Bocelli Tallinnas esines. Mõned põhikoolilapsed teatasid, et soovivad Bocelli kontserti Tallinna kuulama minna,” tõi ta rõõmustava näite.

Üks asi, mis staažikat õpetajat veel kurvastab, on koolivormi kandmise nõude eiramine või siis soovimatus seda kanda. „Minul on nukker tunne dressides ja pusades õpilasi tundides vaadata. Koolivorm ei ole ju kallis ja selle kandmisega kaob ära õpilaste üksteise ületrumpamine riietusega. Kui kooli õpilastel on ühtne vorm, nagu see on mitmes pealinna ja Harjumaa koolis, on õpilased oma kooli nägu. Kui vormi ei ole, on kool kümnete oma kooli õpilaste nägu,” arutles Signe Rõõmus.

Läinud õppeaasta teine pool oli tulenevalt distantsõppest uudne kõigile. Õpetaja Signe tunneb heameelt, et enamik õpilastest ootas, hoolimata nutitelefonide ajastust, tavaõppele naasmist, et saaks üksteisega taas silmast silma suhelda.

„Mina õpilasena suhtlesin kaasõpilastega ju kogu aeg silmast silma,” lisas ta, „sest üksteisega juttu ajades omandame suhtlemisoskust ja oskusi elus toimetulekuks.“

Tänavusel esimesel koolipäeval tahab Signe Rõõmus teha üllatuse oma Tallinnas elavale lapselapsele, kellele on see päev elu esimene koolipäev.
 

 

Autor: MARI ANNE LEHT
Viimati muudetud: 27/08/2020 10:17:49