Vaade Tartu rahu üritusele 2. veebruaril. Foto: Üllar Blomerius

Alates uue ärkamisaja 2. veebruarist 1988 on rahvuslikud jõud korraldanud Tartu rahumaja juures aastapäevaüritusi. Nii ka seekord. Teravmäed saatsid meile seekord kõrgrõhkkonna ja karge lumerohke ilma, mis olid sagedaste poriste talvede taustal lausa oodatud. Küll lisas pinget koroonaviirusest tingitud katk oma piirangutega, aga midagi ületamatut see vabaõhuüritusele kaasa ei toonud.

Keskpäeval hakkas rahumaja juurde kogunema huvilisi ja asjaosalisi. Paigaldati helitehnika ja pandi
rahvuslipud, aga ka Ingeri- ja Petserimaa lipud lehvima. Tartu Rahu Põlistamise Seltsi läidetuna põles küünlalatern Eesti rahudelegatsiooni juhi Jaan Poska mälestustahvli ees.

Petseri kloostri kellamäng kutsus kuulajaid lähemale. Keskpäeval kõlas hümn ja Rein Kochi juhatajaks olles üritus avati. Nagu alati, mäng ikka ühte väravasse. Tartu rahulepingu murdjaid ja vastalisi pole siin aastaid nähtud. Oli karta, et kohalike valimiste aasta toob mikrofoni ette kõnesoovijaid murdu, aga ei. Koosolijaid tervitasid sõprade vahendusel Jaan Poska medali mullused kavalerid Mart Niklus ja Enn Tarto.

Aegade algusest on julgete rahvuslike vaadete esitajaks olnud hiljutine kultuuriminister ja Tartu
linnapeana töötanud Isamaa erakonna juhtivpoliitik Tõnis Lukas. Tema sõnum oli lühike ja selge – on kaks piiri, millest pole taganemist. Üks on Tartu rahulepingujärgne riigipiir. Teine aga meie emakeele kasutamisõigused ja kaitse Eestis. Need mõtted andsid suuna kõigile järgnevaile. Neid esitasid munitsipaalpoliitik Siim Avi, ürituse korraldaja Rein Koch, geograaf Märt Kunnus, ekrelane Merike Lumi, jurist Aare Pällin, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko, endine riigiametnik Petserimaalt Jüri Vaidla jt. Muusikalist külakosti pakkus omaloomingulist „Petseri valssi“ laulnud ja end lõõtspillil saatnud ajutise kontrolljoone lähedal elav kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija Ilmar Vananurm.

Sõnavõtjate mureks oli Eesti riigi vähene tegevus Tartu rahulepingu teemal. Endiselt on nõrk toetus
kontrolljoone taga elanud ja elavate kümnete tuhandete Eesti Vabariigi kodanike ja nende
järeltulijate inimõigustele ning varaliste huvide kaitsele. Õiguskaitse ja kaitsepolitsei peaksid jõulisemalt sekkuma Eesti riiklike huvide vastu valimatult tegutsevate kodu- ja välismaiste isikute suunal. Mureks oli seitsme reformierakondlase hiljutised senikuulmatud Eesti-vastased häbistavad laused, mistõttu peeti sobimatuks nende koostajate kuulumist riigikokku. Olgu tulevased valijad nende üle kohtumõistjad. Hämmingut tegi Eesti lahkulöömine Euroopa liidu ja Baltimaade ühisrindest Venemaa opositsiooni liidri Aleksei Navalnõi toetamisel tema kohtuprotsessil. Seevastu ei unustatud Moskvas naaberriigi Tartu rahudelegatsiooni juhi haua külastamist. Pole kuulnud, et Vene suursaadik Tallinnas Jaan Poska kalmul käib. Ka 82 aastat tagasi ei suutnud Eesti riigivõim otsustada, kes on Talvesõjas agressor ja kes ohver? Küll teadis seda rahvas ja teadsid soomepoisid.

Lisan siia enda sõnavõtu.

„Lubage teid tervitada Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja võrulasest Tartu rahulepingu sõbra Olev
Kasaku poolt. Täna möödub 101 aastat Eesti ja Vene vahel Tartu rahulepingu allakirjutamisest. Suur tänu, et Eesti Vabaduspartei ja Põllumeeste Kogud tegelevad Emajõelinnas aastaid järjekindlalt Tartu rahulepingu ajaloolise tähenduse selgitamisega. Veel pool kuud tagasi, kui võimul oli rahvuslik-konservatiivne valitsus, polnud mingit ohtu, et keegi söandaks Eesti ajaloo pühamast pühamat dokumenti, rahvusvaheliselt kehtivat Tartu rahulepingut revideerida. Kui see valitsus aga langes, ilmusid otsekohe välja riigikogu ja Brüsseli Moskva-meelsed saadikud. Nad panid mängima vana plaadi – on vaja uue piirilepinguga „edasi minna“.

Kus on aga meie õiguskaitseorganid? Tuginedes EV karistusseadustiku paragrahvile 232, peaksid nad igaühele, kes kasvõi suuliselt tegeleb EV territoriaalse terviklikkuse rikkumisega, kohaldama kuni eluaegset vanglakaristust. Kui aga needsamad karistusseadustiku järgi riigireeturid vähemalt kaks korda päevas eesti ja vene keeles raadios oma poliitilist õõnestustööd tegid, ei teinud keegi neile etteheiteid, karistamisest rääkimata.

Mida ootab seaduskuulekas reakodanik? Ta ootab, et riik, tuginedes omaenda põhiseadusele ja
karistusseadustikule, tegeleks jõuliselt oma huvide kaitsmisega seoses Tartu rahulepinguga. See
peaks hõlmama vähemalt kolme sammu, millele ka riigikogu opositsioon mõelda võiks.

1. Me peame võtma tagasi 18. veebruaril 2014 välisministri poolt pandud allkirja alandavalt loovutuslikult uuelt piirilepingult.
2. Sarnaselt Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse pooldamisele, peame sama tegema ka oma riigi suunal.
3. On vaja esitada kindlasõnaline diplomaatiline dokument Venemaa Föderatsioonile nõudega lõpetada EV ida-alade okupeerimine ja annekteerimine. Teha seda korduvalt kuni tulemuse saavutamiseni. Samas tuleb rõhutada, et pole tegemist territoriaalsete nõudmiste, vaid meilt anastatud maa-alade seadusliku tagasiküsimisega.

Just praegu on naaberriigis tulise teemana üles kerkinud opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi.
võibolla on ta meile uus Kerenski, kellega saab Tartu rahulepingu riigipiiri taastamise teemal
rääkida.

Elagu territoriaalselt terviklik ja jagamatu Eesti Vabariik! Petseri ja Jaanilinn on meile sama tähtsad kui Tartu ja Tallinn!“

Õhtul kella 18.40 paiku algas raekoja platsil tõrvikutemeres Tartu rahulepingu sõlmimise 101.
aastapäevale pühendatud EKRE tunnine kõnekoosolek. Soovige oma üritustele Eesti hümni hingestatud esitajat Merit Männistet, see oli elamus. Vanema ja noorema põlvkonna sisutihedate kõnede vahel oli see erinevus, et vanem põlvkond (Mart Helme, Henn Põlluaas, Jaak Valge) vaatasid tänutundes minevikku, noored (Gemma Bernadette, Merle Kivest, Merike Lumi) pühendusid aga Tartu rahulepingu tänastele valupunktidele. Valehäbist tingitult ei tule isegi tange abivahendina kasutades mõne juhtiva poliitiku suust välja Petserimaa ja Narva-taguste Eesti valdade nimed, õigest riigipiirist rääkimata, aga noortel oli see sõnakasutus endastmõistetav. See annab lootust. Et külma trotsinud meeleavaldajad ei unustaks, miks nad kokku tulid, olid mitmed ekrelased kaasa võtnud Petseri- ja Ingerimaa lipud ning mõned loosungid ja lendlehed. Et aidata neid, kes kolmekümneaastasest õpiajast hoolimata ei suuda vahet teha ajutise kontrolljoone ja riigipiiri vahel, püüdis järelaitamist teha ekrelane Osvald Sasko.

 

 

Autor: ALDO KALS, ajaloolane
Viimati muudetud: 11/02/2021 11:14:48