Põlvamaal Leevakul on nii koeraomanikud kui hobusekasvanduse pidaja mures, sest viiepealine hundikari hulgub isegi päise päeva ajal mööda küla ringi ning annab oma käitumisega selgelt mõista, et koduvalvur või ratsahobune sobiks kenasti kõhutäieks. Jahimeeste käed on aga seotud ja püssiga ülbeid võsavillemeid korrale kutsuma minna ei saa.

Matrix-Puidu juht Urmas Mälberg peab Leevakul puidutööstuse kõrval koos tütre Vanessaga hobuseid. Hobusefarm asub kohe elava liiklusega Tartu-Räpina maantee kõrval, lisaks jääb lähedusse Räpina-Põlva maantee ristmik. Kasvanduses elab Mälbergi teatel umbes 30 suksut ja loomad on vabapidamisel: nad saavad oma elektriaedikuga ääristatud koplist ise soovi korral varju alla minna. Selline pidamisviis mõjuvat kenuskaelade tervisele kõige paremini.

Aga nii hobuste kui Mälbergide endi närvidele ei mõju sugugi hästi see, et läinud nädalavahetusest alates teatakse Leevakul hulkumas suisa viiepealist hundikarja.

„Kõnnivad küla vahel kolmandat päeva juba,” märkis hobusepidaja esmaspäeval. „Hobuseid veel ahistamas pole käinud, aga nad on istunud kopli kõrval sellest juba 30 meetri kaugusel. Kuidagi juba liiga lähedale tulevad. Otseselt veel hobuseid rünnanud pole ja ega nad hobusekarjale ilmselt ei saaks midagi teha ka. Aga kui hobused peaks paanikasse aetama, siis nad murravad koplist välja ja ühekaupa saab nendega teha juba ükskõik mida.”

Mälbergi sõnul on mures ka ümbruskaudsete talumajapidamiste elanikud – oma majavalvurite pärast. Nimelt on mitme talu koeri käidud „lähedalt vaatamas”. Näiteks karjakopli naabruses olevas majapidamises peetakse kaht ketikoera ning jälgede järgi on näha, et hundid on käinud nende peale suud vesistamas, ja samuti vaid mõnekümne meetri kaugusel kui sedagi.

„Neil on haiglane huvi koerte vastu,” tähendas Urmas Mälberg.

Ühel päeval nähti keset küla kõndimas neljapealist soekarja, aga Mälberg on koos teiste kohalike jahimeestega teinud jälgede järgi kindlaks, et võsavillemeid hulgub ringi viis. Ning just Leevakul ja selle läheduses – mis siis, et LõunaLehegi teada elab piirkonnas metsas hulgaliselt metskitsi, kes võiksid huntidele toidust anda.

„Metskitsed on viimasel ajal juba elamiste juurde ära kolinud, nad ei julge enam metsas olla,” rääkis Mälberg, kel endal veerand sajandit jahimehestaaži. „Isegi päeval magavad põllul, mis ei ole päris tavaline käitumine. Tulevad metsast välja elamiste juurde – ja eks siis hunt tuleb järele.”

Aastapäevad tagasi langes ametlikult huntide – teadaolevalt üheainsa kohaliku nuhtlusisendi – ohvriks Mälbergi naabri koer, tallist vaid kilomeetri kaugusel elanud eakas beagle.

„Oli vana koer, pererahvas lasi ta õhtul koeraringi peale käima, et ta saaks oma hädad ära teha,” kirjeldas kohalik. „Aga koer ei tulnudki tagasi. Kerge lumi oli maas, mindi jälgi pidi järele – ja näha oli, et koera oli juba sööma hakatud.”

Ning vaid mõne kilomeetri kaugusel – huntide jahipiirkond on teadupärast suur – on esinenud ka lammaste murdmisi.

Hundikvoot on täis
Urmas Mälbergile teeb muret see, et jahimeeste käed on huntide ohjeldamise koha pealt seotud. „Kvoot on täis ja niipalju, kui kuulda on, siis juurde ei anta,” nentis ta. „Keskkonnaametilt tuleb vastus, et kahjustusi ei ole, mis te nutate, peate ootama, kuni midagi juhtub. Aga minu arust peaks küll ennetavalt lähenema natuke.”

„Hiljuti Peep Männil (keskkonnaagentuuri peaspetsialist suurkiskjate alal – toim) ütles „Osoonis” välja, et jahimehed sihilikult külvavad inimeste seas paanikat ja räägivad, kuidas hundid käivad koeri passimas. Et jahimeestel on nii suur huvi hunte lasta, et sihilikult aetakse sellist juttu ... Aga see on reaalne elu – siin on ju näha, et hundid on käinud. Kahe-kolme talu koeri on käidud ikka väga lähedalt vaatamas.”

Siinkohal tekib LõunaLehel huvi, miks peaks jahimeestel olema sedavõrd suur huvi hunte lasta – liha ju neil süüa ei kõlba. Kas on hundinahk nii väärt trofee või?

„Kas just seda, aga kui neid [hunte] palju on, siis nad piiravad metssea arvukust, mis on niigi suhteliselt väike,” selgitas jahimees. „Liiga palju pole ka hea. Hunte peab muidugi olema – hunt on metsa sanitar. Aga kui nad hakkavad ikka nii avalikult küla peal käima, et päeval nähakse ... Mu meelest on liiga palju neid.”

Mälberg nentis, et susi on ka väga kaval loom ja jahimeestel pole teda lihtne tabada. Teinekord tuleb ajujahti neli-viis päeva tühjalt pidada, enne kui hundile jaole saadakse.

Mälberg tunnistas, et otseselt polegi ta keskkonnameti poole pöördunud, sest nii tema enda kui jahimehe ja hundispetsialisti Aare Veetsmanni kogemuse põhjal on ette teada, et kvoodi suurendamist polegi mõtet küsida. Esiteks pole selleks võib-olla veel otseselt alust. Teiseks on suur osa ohjamisala huntidest lastud just Leevaku naaberpiirkonnas, Räpina ja Rasina kandis.

Mälbergile on tema enda sõnul öeldud, et Eestis pole seni hundid hobuseid rünnanud. Tema aga pelgab eeskätt seda, et hobused satuvad paanikasse ning tormavad koplist välja ja näiteks otse maanteel liikuva auto ette.

Omaette probleem on ka see, et kui hundid peaksid mõne Mälbergide suksu õnneks võtma, siis kuidas käib kahju hüvitamine.

„Mulle öeldi, et hundikahjustus hüvitatakse 100%, aga seda, kes hobuse ära hindab, ei osatud öelda,” rääkis hobuseomanik. „On olemas tuhande- ja 50 000-euroseid hobuseid. Kes on see tark, kes ütleb, mis hobuse väärtus tegelikult on? Ei saa ju ka ostu-müügilepingut aluseks võtta. Kas viie aasta pärast tõesti on hind sama, kuigi hobusega on viis aastat tööd tehtud ja vaeva nähtud? Ning seda enam, kui hobune on oma aretus – siis pole ju ostu-müügipabereid ka olemas.”

„Loodame parimat – et ei juhtu midagi,” ohkas hundikarjale silma jäänud hobuste omanik. „Aga lihtsalt, see viis tükki on liiga palju. Sõitsin äsja nende liikumisjäljed läbi, olid vist läinud vähe kaugemale Meelvasse ära. Aga seegi linnulennult ainult mingi viis kilomeetrit.”

Keskkonnaamet: hundikahjusid lisandunud pole
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialisti Margo Tanniku info kohaselt on samast piirkonnast ehk Räpina ja Rasina jahipiirkonnast sellel jahihooajal kütitud viis hunti ning sellega on piirkonnas huntide arvukust juba tuntavalt vähendatud.

„Talvisel jahiajal ei ole lisandunud hundikahjustusi, mille alusel anda juurde huntide küttimise lube,” kinnitas ta Mälbergi hinnangut. „Huntide nägemine hajakülas ei tähenda veel, et nad asuvad kohe kahju tekitama ning et nad tuleks tingimata ära küttida. Leevaku külas on varem kohalikel karjakasvatajatel olnud korduvalt probleeme metskitsedega, kes on veebruaris-märtsis põlluservadel olevad silopallid ära lõhkunud ning sellega omajagu kahjusid tekitanud, mistõttu on nende küttimiseks taotletud meilt ka erilube. Huntide liikumine samas piirkonnas peaks neid kahjusid positiivse poole pealt kindlasti vähendama, kuna metskits on huntidele praegu üks tähtsaimaid toiduobjekte.”

Tannik lisas, et huntide rünnakute ärahoidmiseks saavad kariloomade omanikud ka ise rakendada lisaennetusmeetmeid: rajada näiteks kiskjakindlaid tõrjeaedu või soetada karjavalvekoerad. Ennetusmeetmed hüvitab keskkonnaamet praegu kehtiva korra kohaselt poole maksumuse ulatuses. Ta märkis, et ennetusmeetmeid on aktiivselt kasutanud naabruskonna külade ehk Suurmetsa ja Nooritsmetsa lambakasvatajad ning tänu sellele on huntide ründed lambakarjadele märkimisväärselt vähenenud.

Hundikahjude hüvitamisega seonduvat selgitab keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi:
„Vastutustundlik loomaomanik peab praeguste ilmadega oma hoolealused suurema osa ööpäevast loomapidamishoones, eriti kui tegu on tõuhobustega. Kui hobused on päeval väljas, ei ole hundi rünnet täiskasvanud hobustele (praegusel ajal varssu ei ole!) vaja karta. Eestis on hunt mõnel korral murdnud varssu ja kord ka Shetlandi poni.

Seega saab loomapidajale soovitada, et nad hoiaksid hämaral või pimedal ajal oma loomad kindlalt kaitstuna hoones sees. Looduses on kiskjatele toitu piisavalt ja huntide toiduspekter on lai. Nende peamise saaklooma metskitse arvukus on suur. Loomulikult peab alati arvestama, et kiskjad murravad kõige kergemini kättesaadavat saaki. Et selleks ei osutuks koer, saavad koeraomanikud ise väga palju ära teha.

Keskkonnaamet hüvitab suurkiskjate poolt kodu- ja lemmikloomade murdmisega tekkinud kahju loomaomanikele kuni saja protsendi ulatuses. Kahju tekkimise korral tuleks sellest ametile kohe teada anda telefonil 1247. Loomulikult on parim, kui sellise teatamise vajadust kunagi aga ette ei tule.”

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 15/02/2021 08:44:56