Foto: Pixabay

„Märkame! Hoolime! Aitame!” ‒ nii kõlab noore muuseumipedagoogi ning Vabaduse Tammepärja aumärgi kavaleri Romet Pazuhanitši sõnum. Eriti pärast seda, kui ta haiglast vabanemise järel püüdis karkudel ukerdades autot lumest puhastada ning rase noor naine talle appi tuli.

„Soovin teiega jagada ühte armast lugu, mis täna minuga juhtus,” kirjutas noor mees nädalapäevad tagasi sotsiaalmeedias.

Mõniste talurahvamuuseumi muuseumipedagoog, represseeritute mälestuste koguja ja tutvustaja, Murtud Rukkilille ühingu koostööpartner ja oma tegevuse eest mullu Vabaduse Tammepärja aumärgi pälvinud 26-aastane Romet Pazuhanitš oli veetnud kaks nädalat Lõuna-Eesti haiglas ravil. Selle ajaga oli õues vahepeal talvest saanud kevad ning uuesti jälle talv. Noormehe paar nädalat varem haigla erakorralise meditsiini osakonda toonud auto oli mattunud lume alla.

Kahe kargu najal koperdavale mehele oli teekond autoni paras katsumus ja masina lumest puhastamiseks polnud tal abivahendit võtta. Kuna ka kindaid ei olnud, siis esimese ettejuhtuva asjana võttis ta autost helkurvesti.

„Nii ma siis ukerdasingi auto juures, püüdes end samal ajal karkudel püsti hoida ning ka lund maha lükata,” kirjeldas ta. „Ega see mul hästi ei õnnestunud, ilmselt nägin välja nagu hunnik saamatust ning minu tegutsemine toimus aegluubis, nagu filmis „Matrix” nähtud. Kuid olin ikka järjekindel ja eemaldasin lund edasi.”

Ei läinud palju aega, kui mehest möödus üks noor neiu, seisatas ning uuris, kas ta saab aidata. Tagasihoidliku eestlasena ei tormanud Pazuhanitš alguses abi vastu võtma, kuid siiski vastas, et abi kuluks ära küll. Neiu ütles, et tal on autos parem vahend, millega lund pühkida, ja läks seejärel oma auto juurde. Samal ajal möödus juba teinegi noor neiu, kes mehele oma abi pakkus – too vastas tänulikult, et teda juba aidatakse.

„Ja nii tuligi mulle appi pika lumeharjaga neiu, kes asus hoolikalt mu autot lumest puhastama,” kirjeldas mees. „Selgitasin talle, et olin kaks nädalat haiglas jalaravil ning seetõttu on ka lumine auto. Ta tundis kohe muret, et kuidas end tunnen ja kas saan ikka korda. Neiu rääkis ka seda, et ta ise oli tulnud hommiku EMOsse, kuna ta on rase ning oli kukkunud. Kartis väga lapse tervise pärast ning tuli kohe kontrolli. Tütarlaps vabandas oma nutetud silmade pärast. Õnneks selgus, et lapsega ja neiu endaga oli kõik korras. Eriti südamlik on see, et neiul tegemist esimese rasedusega ning ta oli samal hommikul näinud ultrahelist last esimest korda. See oli talle õnnelik tunne ja üldse on suur ootus.”

„Soovisin neiule head lapseootust ning tema mulle head paranemist,” kirjeldas mees. „Neiu muretses ka, et kuidas ja kas üldse sõita saan, kuid õnneks polnud mul sellega probleemi. See oli minu jaoks väga südamlik, kuidas inimesed märkavad ja tulevad abivajajale appi. Isegi siis, kui oled ise trauma üle elanud ja püüad sellest toibuda, suudad ikka märgata ja hoolida teistest inimestest! Fantastiline! Suur ja siiras tänu mõlemale tütarlapsele abi pakkumise eest! Loodan südamest, et raseda neiu lapseootus kulgeb kenasti! Aitäh! Märkame! Hoolime! Aitame!”

LÕUNALEHT
Romet Pazuhanitš. Foto: FB

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 18/03/2021 09:04:33